lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Yorkshire’i terjer – tarmukas valvur ja armas seltsikoer

Yorkshire’i terjer on praegu kindlasti üks ­populaarsemaid, kui mitte kõige ­populaarsem seltsikoer.

Paljud inimesed arvavad, et yorki on piltpostkaardikoer, keda eksponeeritakse plakatitel ja reklaamides, kuid ei maksa unustada, et ta on aretatud kunagi töökoeraks, kes pidas jahti rottidele! Temas on üsna suur annus terjerit!
Siiski võib öelda, et tänane Yorkshire’i terjer on tarmukas valvur ja õrnahingeline koer.
Yorkshire’i terjer on Suurbritanniast pärit pikakarvaline kääbusterjer, keda aretati 19. sajandil rotipüüdjaks. Esimest korda tunnustati neid iseseisva tõuna juba 1850, ja pärineb vanast Must ja Tan terjerist, Malta koerast ja Skye terjerist. Oma praeguse nime said nad 1870.
Yorkidega aitab meil tuttavaks saada Anne-Ly Kandelin, kellele kuulub ka yorkidega tegelev kennel Magical Charmer, läbinud Eesti Kennelliidu kasvatajakoolituse ja juhib Eesti Yorkshire Terjerite Tõuühingut.

Anne-Ly Kandelin ja tema koerad
Anne-Ly meenutab, et tal olid koerad juba lapsepõlves. Üks oli papilloni-laadne koer, teine šoti terjeri-laadne koer. Seega, mitte küll puhtatõulised, kuid siiski vahvad tegelased ja nagu näha, siis ikka väiksemat kasvu koerad.
2003. aastal kolis Anne-Ly pere oma majja ja võeti suurem koer. Segavereline, kes valvaks kodu. See koer on Anne-Ly’l veel tänagi hoovi valvamas. Umbes samal ajal tekkis tal mõte, et võiks võtta siiski ka toakoera, mida väiksema, seda parem. Nii jõudis Anne-Lyle Ungarist 2004. aastal tema esimene yorki, kel nimeks Bettike. 2007 rajas daam oma kenneli ning samal aastal sai alguse ka Eesti Yorkshire’i Terjerite Tõuühing, mille juht on ka Anne-Ly ka täna.
Täna on Anne-Ly kodus kolm koera – 2010. aastal sündinud importemane Silky Tšehhi kuulsast kennelist ja tema järeltulijad 2012. aastal sündinud poiss Odie ja 2013. aastal sündinud tüdruk Charlotte. Kaks vanemat koera elavad vanaemade juures ”hoiukodus” – eelpool mainitud Bettike ja 2007. aastal Poolast toodud poiss Valentino. Kõikidel koertel on küll oluliselt peenemad ja pikemad kennelnimed aga olgu siinkohal kasutatud ainult kodused hüüdnimesid. Kui on vaja kõik korraga kiirelt kokku kutsuda, siis on tunnussõnaks „koerad“ või „kes konti tahab“.
Anne-Ly kinnitab, et neli-viis koera tema kodus läheb juba üsna paljuks, sest kõik tahaksid ju voodisse ja kaissu tulla ning omaniku lähedal olla, mistõttu kahe-kolme koeraga on palju lihtsam.

Miks just yorki?
Kuna yorkidel pole aluskarva, siis ei aja nad ka karva. Karva tuleb nii palju, kui omanik koerasid kammib. Nendega on ka lihtne reisida ja näitustel käia. Paned kaks koera kotti ja saad nad ka lennukisse kaasa võtta, ei pea neid lennuki pagasiruumi hoiule panema.
Odie ja Charlotte on 9 riigi ehk multitšempion koerad ning Anne-Ly sooviks on, et neist saavad ühel päeval ka intertšempion koerad. Kutsudel on ette näidata võidud sedavõrd eksootilistest ja kaugetest riikidest nagu Montenegro, Horvaatia ja Kreeka. Odie ja Charlotte’i ema Silky on “vaid” kolme riigi võitja.

Milline on tšempion-yorki?
Anne-Ly kinnitab, et väga oluline on just karvahooldus. Tuleb olla väga järjekindel ja hakata kasvatama näitusekarva juba varakult. Ei maksa unustada, et näituse yorkidel on karvkate maani (seda õnnestub ka mul meie kohtumise ajal näha ja see on ikka uskumatult pikk), koertel on rullid igapäevaselt küljes, et nad saaksid liikuda. Olenevalt karvakasvu kiirusest kasvatatakse täispikka näitusekarva 2-3 aastat. Lisaks rõhutab Anne-Ly ka koera treenimist kutsikast alates – näitusekoer peab oskama korralikult seista laua peal, ta peab lubama oma hambaid vaadata, oluline on korralik kõrvalkäik. Anne-Ly kinnitab, et esimene käsklus näitusekoerale on siiski “seisa!”, mitte “istu”, hiljem on seda seismist oluliselt keerulisem selgeks teha, kui koer läheb pigem istuma.
Ja muidugi, ka koeraomanik peab olema “pühendunud” ja oma ettevõtmistesse uskuma. Esialgu tuleb näha vaeva, kuid see “näitusevärk” hakkab üsna ruttu meeldima.
Saan teada sedagi, et yorkid näitusekoerana on väga head, kuid eks ole ka nende hulgas aktiivsemaid tegelasi ja veidi loiumaid koeri. Näitusel peaks yorki olema eelkõige julge ja nautima olukorda. Diskvalifitseeriva hinde saavad arad või agressiivsed koerad.
Ah jaa! Anne-Lyl on vahva, 10-aastane poeg, kel nimeks Kevin-Markus. Ka tema käib emaga näitustel kaasas ning Odie’t võiks pidada poisi koeraks, sest oli ju tema see, kes 2012. aastal käis sünnituse ajal pidevalt uurimas, et kas sündis juba poiss? Selle pesakonna viimane kutsikas oligi poiss, toosama Odie, kellest nüüd saanud väga tubli näitusekoer. Kevin-Markus aitab oma ema näituseringi ääres, hoiab ühte koera, kui ema teise koeraga parajasti ringis on. Kevin-Markus on ka ise osa võtnud näitustel peetavatest “Laps ja koer”- võistlustest ning tal on ka mitmeid võidetuid karikaid, näiteks Horvaatiast, Taanist jm. Tulevikus plaanib Kevin-Markus Odie’ga hakata agilityd harrastama, mis oleks ju igati vahva, sest eks ole ka eesti agilitysportlaste hulka noori ja tublisid mehi vaja.

Yorkid Eestis
Eesti tõuregistris on üle 1500 yorkie, seega on tegemist väga popi koeraga. Mõnel aastal on yorkid kuulunud Eesti Kennelliidu registri alusel TOP 3 koeratõu hulka! Anne-Ly lisab, et väga palju on ka neid yorkisid, keda registris polegi ehk paberiteta koerad, mis teeb üsnagi murelikuks. Palju on neid koeri, kes on toodud Lätist, kusjuures seal toimub yorkide suur ülearetamine ja palju on ka haigeid koeri. On inimesi, kes otsivad endale yorkisid 200 euro eest, mis on vägagi absurdne, sest sellise hinna eest tõupuhast ja tervet koera on väga raske saada. Anne-Ly tõdeb, et tema on näiteks mõne oma koera eest maksnud lausa 2500 eurot.
Anne-Ly tõdeb, kui uus omanik soovib võtta endale näituse- või aretuskoera, siis tasuks kutsikas võtta ikka kasvataja käest, kennelist. Kui uus omanik soovib kodukoera, siis ka sel juhul tasuks küsida ikkagi kasvataja käest, kes suudab kutsikate seast valida ka selle koera, kes kodukoeraks kõige paremini sobib. Ja Anne-Ly lisab – kodukoeraks võetud yorki ei pea ilmtingimata ühte pesakonda ilmale tooma, see on pigem linnalegend. Kindlasti tasuks ennast eelnevalt harida kasvatajakoolitusel, kui hakatakse tegelema aretustööga. Väga palju kasulikku informatsiooni leiab tõuühingu kodulehelt www.yorkshire.ee

Välimuselt nunnud ja armsakesed
Yorkidel on pikk, siidjas karvkate, mis langeb sileda ja sirgena vastu maad, aluskarva neil ei ole. Näitustekoertel on eriti pikk ja eriti siidjas karvkate, mis vajab tõhusat hoolitsust ja igapäevast hooldust. Öeldakse, et koera tasuks kammida iga päev ja pesta vähemalt kahe nädala tagant.
Karvahooldus pole Anne-Ly arvates sugugi mitte väga keeruline. Iga kahe nädala tagant võtab omanik oma koertel rullid lahti ja peseb koerad ära. Rulle tuleks hakata keerama umbes 10 kuuselt või kui karv on piisavalt pikk ja sageli ümber siduda, kuid koerad harjuvad selle tegevusega.
Kuna yorkidel aluskarva ei ole, siis talveks tuleks kindlasti ka talvejoped selga panna, et koer ei külmetuks.
Tõug on pisike (nii pisike, et ta on pärast chihuahuad ja pomeraniani maailma kolmandaks väikseim koeratõug), püstkõrvaline (lontis kõrvad ei ole lubatud), kuid üsna terjerlik. Tema keha pikkus on keha kõrgusest veidi suurem. Nende kehakaal võib ulatuda kuni 3,2 kiloni. Turjakõrgus ei ole standardis määratletud aga on umbes 20 cm. Isased ja emased koerad on üsna sarnaste mõõtudega.
Anne-Ly kinnitab, kui kahe-,kolmekuuse kutsika kehakaal on alla kilo, siis tuleb väga väike koer, keda kutsutakse lausa mini-yorkiks, kuigi sellist tõugu ju ei eksisteeri. Kui samaealine kutsikas on kahekilone, siis tuleb liialdatud suurusega koer – lausa viis kuni kuus kilo, mis on liigagi suur.
Kaelast sabatipuni on koera karvkatte värvus terassinine/sinakashall, rinna, jalgade ja pea värvus on kuldne. Karvkate kasvab terve eluaja ja ea jooksul muudab veidi ka värvi. Kuna yorkide geenides on sees erinevaid terjereid, siis on osad isendid tumedamad, osad heledamad. Karvkate ei tohi olla villane, ikka siidine. Kutsikat valides võikski tähelepanu osutada sellele, et kutsikal ei tohi olla väga palju ja puhvis karva, sest sel juhul võib olla oht, et täiskasvanud koera karvkate on liiga villane ja pulstub kiiresti.
Kutsikate peamine värvitoon on must, seenior-yorkide karvatoon läheneb hõbehallile aga suurepärane on aretustulemus, kui tume terassinine toon säilib eluea jooksul.
Vastunäidustatud on täiskasvanud koerte seas mustad ja pruunid yorkid, kusjuures just pruune koeri on viimasel ajal väga palju juurde tulnud. Kindlasti annab see märku hoolimatu ja oskamatu kasvatajatöö tulemusest, mis viib tõu üldmuljet alla.

Väikeses koeras on suure koera iseloom
Väikese koera kehas on suur isiksus, kes võib olla väga visa ja jonnakas, ta võib olla tõhus valvur ja krapsakas kaaslane. Nad seltskondlikud, kes vajavad suurt tähelepanu, nad on tähelepanelikud, targad, vilkad, kuid ka tasakaalukad. Neile meeldib olla omaniku kaenlas ja istuda kamina ääres ning vaadata kaminatuld. Omaniku suhtes on nad äärmiselt lojaalsed ja neile meeldib kangesti oma peremeest “musitada”
Paljud omanikud ütlevad, et ta on suur koer väikese koera kehas, kes võib vahetevahel olla ka lausa hulljulge. Nad sobivad suurepäraselt ka väikeseks koduvalvuriks, sest nad kuulevad suurepäraselt ja annavad häälekalt teada, kui läheduses toimub midagi kahtlast.
Mitmetes koeratõugudest rääkivates raamatutes öeldakse, et yorkid on väljakutsuv tõug, kes on samas ülimalt armastusväärne ja nad on alati valmis lõbutsema. Teada on sedagi, et yorkid võivad kergelt erutuda, mida on võimalik varase sotsialiseerimisega vähendada. On esinenud juhtumeid, kus väikesed lapsed on suurepärase koera iseloomu ära rikkunud ja neist on saanud arad või agressiivsed koerad.
Anne-Ly tõdeb esimesena, et yorkid on perekoerad. Neil on palju terjerit sees – hauguvad üsna palju, kui kuulevad midagi võõrast või kui keegi annab uksekella. Ka minu tulek Anne-Ly juurde paneb kolm koera üsna häälekalt haukuma, mistõttu saan kindlalt öelda, et nad on suurepärased valvurid.
Teisest küljest on yorkid Anne-Ly arvates lihtsalt sellised vahvad nunnukad ja igaüks on oma väikese „kiiksuga“. Ühele koerale meeldib kontrollida perenaise igat liigutust ja rääkida oma koerajutte, teine oskab naeratada, kolmas naudib sügamist igas asendis, neljas nõuab häälekalt süüa, kui söögiaeg on üle läinud.
Koolitus võib olla keeruline, sest ta on ju terjer, mistõttu pole ka yorkidel väga suurt soovi kellelegi meeldida! Koolitusel on tähtsad motivatsioon ja premeerimine. Kuid nad sobivad suurepäraselt agilitykoeraks, võivad teha hästi kuulekuskoolitust ja esitada koeratantsu. Ka Anne-Ly on ühega oma koertest veidi aega agilityd teinud, kuni koer ühel päeval arvas, et aitab nendest tõketest küll.
Osades yorkides on säilinud jahikirg tänaseni, kuigi Anne-Ly kinnitab, et jahikirge ei ole ta täheldanud. Koduaias toimetavad mutid, kes Anne-Ly koertele küll huvi ei paku.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar