lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Welsh corgi pembroke ja cardigan – lühikesed jalad, aga suur hing

Welsh corgi pembroke ja welsh corgi ­cardigan on aktiivne seltsi- ja sportkoer, ­kellele meeldib olla koos oma perega.

Märtsis jõudis ka Eesimaa kinodesse muhe kogupere multifilm „Kuninganna Corgi“ („The Queen’s Corgi“), mis kindlasti selle tõu populaarsust ka siinmail tõstab, mistõttu uurime lähemalt, millised koerad need welsh corgid on, ja juttu saame teha ju nii welsh corgi pembroke’ist kui ka welsh corgi cardiganist.
Welsh corgidega aitavad tuttavaks saada kasvataja Astrid Lundava, selle tõu omanikud Kristjan-Jaak Nuudi ja Helen Valkna, kasvataja Moskvast, Svetlana Masyagina.

Kõige väiksem karjakoer
Welsh corgid olid Walesi farmides tublid karjakoerad, kes ajasid karja karjamaadele, või laatadele, valvasid karjaaedikuid ja aitasid kodus kaasa ka pisinäriliste hävitamisele. Kirjandusest võib lugeda, et mõned corgid käisid koos omanikuga isegi jahil. Kuna farmides elavad inimesed ei olnud rikkad, pigem vaesed, siis said nad lubada endale koera, kes suutis täita mitut „ametit“.
Võib öelda, et nad on kõige väiksemad karjakoerad, keda algselt kasutati lammaste, hobuste ja lehmade karjatamisel. Welsh corgi cardigani kasutati karjaajamisel, kuid pembroke’id aitasid karja paigal hoida (nn heeler, kes vajadusel naksab kannast).
On teada mitmeid legende, millest räägitakse neist kui „nõiutust“ koertest. Walesi rohelistel küngastel vedasid nad haldjate ja nõidade tõldu, karjatasid nende loomi ja olid väikestele rüütlitele lausa hobuse eest. Räägitakse, et ka täna võib tähelepanelik inimene näha nende seljal „võlusadulat“.
Üks legend jutustab kahest lapsest, kes karjatasid karja ja leidsid kaks kutsikat. Nad arvasid, et need on rebasekutsikad, kuid kodus selgus, et tegemist on koertega, kes olid haldjate kingitus lastele.
Ingliskeelne nimetus „corgi“ tuleneb kahest kõmrikeelsest sõnast – cor (kääbus) ja gi (koer).

Saksa lambakoera moodi
Astrid Lundava hakkas koertega tegelema juba 1987. aastal. Tema esimesed koerad olid saksa lambakoerad, kuid esimese welsh corgi pembroke’i võttis ta endale 1993. aastal, esimene welsh corgi cardigan tuli tema peresse 2010. aastal.
Astridile kuulub kennel Astersland, ja täna on tal kodus 11 nende kahe tõu esindajat – 8 pembroke’i ja 3 cardigani. Lisaks jõuab aktiivne daam tegeleda ka harrastusega- välimikukohtunikuna koertenäitustel. Kenneli kodulehel tõdeb Astrid, et tema nädalavahetused mööduvadki kas kusagil koeri hinnates või oma koertega näitustel olles.
Astrid Lundava kinnitab, et 80ndate aastate lõpus, 90ndate aastate alguses oli ta üsna pikka aega tegev saksa lambakoerte ühingus. 90ndate aastate alguses töötas ta ka ühes Soome kennelis, kus nägi jooksmas miskit madalat, punast ja kiiret – see oli pembroke, ja sealt see kõik algaski.
„Welsh corgi pembroke meenutab oma iseloomult paljuski just saksa lambakoera,“ lisab Astrid, „seetõttu oli ka üleminek ühelt tõult teisele väga kerge. Mõnda aega olid nad mul paralleelselt.“
Aastate jooksul on Astridi kennelis sündinud mitmeid ja mitmeid pesakondi, kellest paljud kutsud on jäänud Eestisse, kuid on „rännanud“ ka kaugemale - USAsse, Jaapanisse, Itaaliasse, Kanadasse, Lätti, Prantsusmaale, Poola, Rumeeniasse, Rootsi, Saksamaale, Soome, Ukrainasse, Venemaale, Vietnami. Tõug on aastate jooksul muutunud populaarsemaks ja populaarsemaks.
Svetlana Masyagina lisab, et täpselt sama lugu on ka Venemaal. Mõlemad welsh corgi tõud on ka seal väga populaarsed (Venemaal on hetkel siiski pembroke populaarsem kui cardigan), kindlasti on sellel tendentsil omad plussid ja omad miinused. Svetlana lisab, et üks põhjus populaarsuse kasvule on kindlasti see, et welsh corgi on suurepärane perekoer, linnakoer.

Eestis kehtivad aretusreeglid
Selle aasta alguses võttis Eesti Welsh Corgi’de Tõuühing vastu ka aretusreeglid. Enam nii ei ole, et võtan endale koera ja kahe aasta pärast paaritan, nüüd on teatud konkreetsed tingimused ees, mida tuleb järgida.
Eestis kasvatab cardigane kolm kennelit, pembroke’isid neli-viis kasvatajat. Pesakondi sünnib Eestis õnneks siiski üsna vähe, ületootmist hetkel kindlasti mitte ei ole. Aastate jooksul on muutunud see, et kui varem olid populaarsemad pembroke’id, siis täna muutub järjest rohkem populaarsemaks cardigan, kuna ta on iseseisvam kui pembroke.
Üks asi, millele Astrid juhib tähelepanu on see, et tuues endale koera väljapoolt Euroopa Liitu, peab koer olema vähemalt neljakuune, kuid selles vanuses peaks olema need welshi tõud juba väga tublisti sotsialiseeritud. Sageli jääb õhku küsimus, kuidas kasvataja on oma kutsikaid sotsialiseerinud.

Omanikul peab aega olema
Kuidas Astrid oma kutsikatele omaniku valib?
„Inimesed kirjutavad mulle endast veidi pikemalt,“ kinnitab Astrid, „tahan teada, kuhu see koer elama läheb, kellega see koer elama hakkab ja millised on inimese ootused koerale. Kui meil on pesakond olemas, siis kutsume inimese/inimesed endale koju. Vestluse käigus selgub, kas nad on sobivad kutsikaomanikuks saama. Mõnikord tekib kõhutunne, et parem vist siiski mitte.“
Milline peaks olema omanik, kes nendele tõugudele sobiks?
„Inimesel peaks olema kindlasti aega, et koeraga tegeleda“ räägib Astrid. „Iga koer „läheb käest ära“, kui temaga ei tegeleta. Inimene, kes endale wels corgi pembroke’i võtab, peab olema hoolas toiduga, sest mitte ükski asi (toit) ei tohi kukkuda põrandale, kuna seda tõugu koerad on üsna suured õgardid. Ja veel – welsh corgi pembroke on ilus koer, ta oskab armsalt omanikule silma vaadata ja jätta mulje, et nad pole kunagi süüa saanud, ning nad võivad väga kergesti omanikule ka lihtsalt „pähe istuda“. Sealt edasi on väga väike samm, et koerast saab probleemkoer.“
Kuna meie vestluslauas on ju ka omanik ehk Kristjan-Jaak Nuudi, siis on võimalus ka tema käest asja uurida – temal on kodus 4-aastane ja 3-kuune welsh corgi pembroke. Ta kinnitab, et ega esialgu päris täpselt aru ei saanudki, mis tõuga on tegemist, kuid ta nägi igati „koera moodi“ välja, kuid oli ka piisavalt kompaktne, et teda igale poole kaasa võtta. Ka Kristjan-Jaak käis oma vanema koeraga kuulekuskoolitusel ja ta kinnitab, et koer võttis väga hästi õppust.

Välimuselt peaaegu nagu rebane
Welsh corgi tõud on suuruselt veidi erinevad. Cardiganid veidi turskemad, nende kaal on 11-17 kilo ning turjakõrgus ideaalsena 30 cm. Cardigan on küll veidi jässakas, kuid ei ole robustne, ta on pigem lihaseline ja jõuline koer. Vaatamata lühikestele jalgadele võib ta ka söögilauale hüpata. Astrid meenutab, kuidas üks tema koer söögilaual piparkooke käis söömas.
Pembroked on veidi kergema olemisega, kui cardiganid – nende turjakõrgus jääb sinna 26-30 cm piiridesse ja kaalu on keskmiselt siiski 11-15 kg.
Tõustandardist saame lugeda, et welsh corgi pembroke ja welsh corgi cardigan on madal, tugev, jässakas, valvas ning aktiivne koer, kes jätab väikesele kerele vaatamata jõulise ning vastupidava mulje. Tähtsate proportsioonide kohta öeldakse, et koonu pikkuse ja kolju pikkuse suhe on 3:5.
Pea sarnaneb kujult ja üldmuljelt rebase peaga. Ilme on tähelepanelik ning arukas, tuntud ka corgide naeratav suu. Ninapeegel on must, koon otsast pisut kitsenev. Neil on tugevad lõuad, korrektne, ühtlane ja täielik käärhambumus.
Silmad on hea asetusega, ümarad, keskmise suurusega, pruunid, sobivad karvkatte värvusega.
Cardigani silmanurgad peavad olema hästi nähtavad, mis annab neile ilme ja kinnitab, et need ei ole ümarad (ümarad silmad võivad olla pembroke’idel).
Nende kõrvad on kikkis, keskmise suurusega ning kergelt ümara kujuga. Kael on üsna pikk. Rindkere lai ja sügav, madala asetusega esijalgade vahel. Saba on lühike, eelistatult sünnipärane.

Nõuandeid kasukahoolduseks
Pembroke’i karv on keskmise pikkusega ja sirge, karv ei ole pehme, lainjas ega traatjas. Cardiganide karvkate on natuke karmim ja natuke lühem kui pembroke’il. Mõlematel tiheda aluskarvaga.
Pembroke’i karvkatte värvus võib olla ühevärviline punane, soobel, kollakaspruun (nn fawn), must piirdega (black and tan), valgete märgistega jalgadel, rinnal ja kaelal või ilma märgisteta. Pisut valget näol ja koonul on lubatud. Enimlevinud standarsed värvused on punane, valgete märgistega, tricolor (sh. mustpea tricolor), soobel, valgete märgistega.
Cardigani lubatud värvused on blue merle, brindle, punane, soobel, tricolor brindle märgistega ja tricolor punaste märgistega. Kõik eelpoolmainitu koos või ilma tüüpiliste valgete märgistega peas, kaelal, rinnakul, “underpants”, jalgadel ja käppadel, sabaotsas. Valge ei tohi domineerida kehal ega peas,kus see ei tohiks kunagi ümbritseda silma.
Nina ja silmalaud peavad olema mustad. Maksavärvi ja “dilute” värvid on äärmiselt ebasoovitavad.
Nii pembroke kui ka cardigan peaks ajama karva kaks korda aastas. Siis ajab koer ka üsna palju karva ning karv vajab rohkem hoolitsust, kammimist ja harjamist. Astrid lisab, et kui tahta teha oma elu lihtsamaks, siis kindlasti saab abi ka koertesalongidest, kus on võimalik koera föönitada, pesta ja sedasi lahtisest karvast hõlpsamini lahti saada.
Kui koer ajab karva rohkem, kui kaks korda aastas, siis peaks mõtlema sellele, kas koera tervisega on ikka kõik korras.

Iseloomult kartmatu karjakoer
Need mõlemad tõud on kartmatud karjakoerad, kes enda arvates on maailma suurimad koerad. Nad ei tohi olla arad ega agressiivsed.
Astrid räägib mulle nii pembroke’ist kui ka cardiganist ja selgub, et cardigan saab iseendaga veidi paremini hakkama. Pembroke vajab rohkem inimese tuge.
„Kui ma hommikul oma koerad õue lasen, siis cardiganid lähevad jooksevad, mängivad ja saavad ise väga hästi hakkama, pembroke’id on viie minuti pärast ukse taga ja annavad justkui teada, et kuna Astrid nendega kaasa ei tule, siis tahaksid nemad ka tuppa tagasi tulla.“
Astrid leiab, et põhjuseks on see, et cardiganis on sees ka nn jahikoera verd täna aretuses kasutatud bassetile, siis pembroke’is on sees spitsi verd. Astrid lisab, et tema cardiganid jahivad ka veel täna hiiri ja toovad koju mutte, mistõttu on cardiganidel õues palju rohkem tegevust.
„Kui ma õhtul telekat vaatan, siis tulevad pembroke’id sülle ja vaadatakse koos, cardigan läheb oma aseme/diivani peale, ja vaatab sealt,“ naerab Astrid.
Ja veel – cardiganid ei kakle söögi pärast, kuid pembroke’id võivad seda teha. Seetõttu ei tohiks kindlasti mitte kahte dominantset pembroke’i kõrvuti sööma panna, võib minna kakluseks. Astrid kinnitab, et cardigane ei huvita isegi ka nn võimuvõitlus hierarhia pärast suuremas karjas (Astridil on ju 11 koera), kuid pembroke’id on nõus ka sellepärast veidi „nagelema“, kuid Astridi sõnul saab karjahierarhia selle tõu puhul üsna ruttu paika, kui omanik ise asjale kaasa mõtleb.

Vajab korralikku kombeõpetust
Nii nagu paljud teised karjakoerad, vajab ka welsh corgi pembroke korralikku kombeõpetust. Kui kodus ei ole corgile „piire“ paika pandud, siis võivad nad võtta juhtimise üle ja hakkavad määrama terve oma pere elu.
Nii nagu paljude teiste tõugudega, peab ka neid welsh tõuge varakult sotsialiseerima hakkama. Seda peaks hakkama tegema juba kasvataja, mida omakorda omanik jätkaks. Cardiganid on koerad, kellel võib puberteedieas igasugu hirme välja lüüa, mistõttu tuleb nendega väga palju ringi käia ja liikuda, et neil ei tekiks sisemist hirmu. Astrid lisab, et pembroke’id on palju avatumad, nendel selliseid hirme ei teki, kuid ilmtingimata peab ka nendega tegelema.
Ja veel - pembroke’id on igati tähelepanelikud, nutikad ja targad (psühholoogiaprofessor Stanley Coren on nutikate koeratõugude „edetabelis“ pannud corgi kohale 11!), energilised, rõõmsameelsed, vastupidavad. Nad on küll väikest kasvu, kuid diivanikoeraks nad siiski väga hästi ei sobi.
Neile meeldib olla koos oma perega ja ka argitoimetustest osa saada. Öeldakse, et pembroke võib olla kogu lähinaabruse lemmikkoer, sest ta armastab kõiki neid, kes talle vastu tulevad. Pembroke võib olla ka hea majavaht, kes annab märku kõigist, kes hoovis või ukse taga liiguvad.

Sport ja treenimine
Nende tõugudega võib harrastada igasugu alasid – neid näeb nii rallikuulekuse kui ka agility võistlustel, nendega tehakse isegi päästekoera katseid. Neile meeldib otsida seeni, karjatada karja, teha koeratrikke, valvata lapsi jne.
„Lühikesed jalad „kannavad“ igasugu koerspordi üsna hästi välja,“ kinnitab ka Astrid, „kuid nagu ikka, enne trenni ja võistlust korralik soojendus ning pärast ka „maha jahutamine“.“ Kuid kindlasti ei tohiks tõsisemat trenni teha enne aastaseks saamist.
Nad õpivad uus asju suhteliselt kergesti, kuid nendega peab arvestama, et nad võivad üsna ruttu ka ühest asjast tüdineda. Astrid kinnitab, et need tõud võiks teha ühte asja viis minutit, seejärel väike paus, ja siis järgmist asja viis minutit jne. Kui tegevus pakub neile lõbu, siis teevad nad kõike väga hea meelega.
Cardigan on kindlasti suurem „isemõtleja“ kui pembroke, sest pembroke tahab, et temaga tegeletakse. Cardigan võib ka ise oma asjadega tegeleda.
Paljudes riikides peetakse neid madalajalgseid koeri tulevikutõuks, sest suurtes linnades on üha vähem ruumi suurtele koertele, mistõttu väiksemat kasvu koer on suurepärane kaaslane. Seei on tõug, kes sobib elama nii maal kui ka linnas, maal on ju isegi rotte ja rotiauke, mida uurida, linnas inimesi, kellele meeldida.

Üle toita ei tohi!
Pembroke’id ja cardiganid elavad üsnagi pika elu, 12-15 aastat on üsna tavaline, kuid on ka 16-17-aastaseid corgisid. Vanemate koerte elutee lõpetavad tavaliselt erinevad kasvajad, kuid see on ju praktiliselt kõikide koeratõugudega.
„Welsh corgi mõlemad variatsioonid on tugevad ja terved tõud, kui neid ei söödeta paksuks,“ tõdeb Astrid. „Kui koeral on kaaluprobleemid, siis tulevad koheselt ka probleemid liigeste, selja ja südamega. Kui koer on heas füüsilises vormis, vanemad on kontrollitud, kutsikad on kontrollitud, siis ei tohiks suuremaid terviseprobleeme esineda.“
Astrid lisab, et pembroke’idel pole seljaprobleeme olnud juba 20-30 aastat, cardiganidel on olnud mõningaid liine, kus seljahädasid on siiski esinenud. Pembroke’idel on olnud ka kaasasündinud südamehädasid (ka Eestis), kuid need on õnneks avastatavad kui veterinaar kutsikatele tervisekontrolli teeb.
Toidu (kuivtoidu) valikul peaks jälgima siiski ka seda, kui palju on selles proteiini ja rasvu. Astrid kinnitab, et welsh corgide puhul võiks proteiinide protsent olla 25-26% ja rasvu kuni 15%.
Üks tähelepanek siiski veel - agilityt, rallikuulekust ega karjatamist ei tohiks alustada pembroke’ide ja cardiganidega enne, kui koer on saanud aastaseks. Nad on madalad ja rasked koerad, seetõttu saavad nad ise ja ka nende luustik „valmis“ alles siis, kui koer on aastane või isegi veidi vanem. Nii hoidutakse ka igasugu hädadest, mis puudutavad näiteks liikumist.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar