Vilditud loomakesed – rõõmu suurtele ja väikestele
Eve Teras elab Rakveres ja tal on üks väga vahva hobi, millest on saamas ka tema päevatöö – ta vildib üliarmsaid ja loomutruusid loomakesi.
Eve Teras on loomakeste viltimisega tegelenud juba seitse aastat. Ta teadis, et on olemas märgviltimine ehk viltimine seebiga. Seda õpetati ka koolis, kuid see polnud päris see, mis oleks talle meeldinud. Seepärast oli ta isegi otsustanud, et viltimisest tema hobi kunagi ei saa, kuid seitse aastat tagasi tuli talle külla toonane naabrinaine Riina, kes tõi Eve 2aastasele tütrele kingituseks imearmsad vilditud lepatriinu ja jänese. Eve oli hämmelduses, sest need oli niivõrd lahedad asjad ja selgus, et need on nõelaga vilditud. Järgmisel päeval kutsus Eve Riina kohvile ja koogile ning naabrinaine näitas esmaseid nõelviltimise põhitõdesid. Nii valmiski Eve esimene vilditud loomake – lepatriinu!
Eve kinnitab, et talle meeldis nikerdada ja nokitseda juba ka koolis. Lisaks oli ta kõva käsi ka joonistamises. Ta lisab, et ju on tal olnud ka hea ruumiline taju, sest viltimise puhul tuleb näha vilditavat ju ühtse tervikuna. Nii on palju lihtsam näha ka seda, kui midagi valesti on.
Pärast lepatriinut viltis Eve jänese, seejärel koera ja siis tekkis tal huvi erinevate koeratõugude vastu. Ta on oma tööd alati ka üles pildistanud, mistõttu ta ise kinnitab, et varaseid töid ja fotosid on täna üsna naljakas vaadata – enda arvates ei osanud ta alguses ei viltida ega pildistada. Kuid kõik meistrid arenevad just tööd tehes.
Kuidas viltimine käib?
Et viltima hakata on vaja nn villaheiet ehk kraasitud lambavilla. Eve Teras ostab seda Saaremaalt. Saaremaal asub tore pereettevõte OÜ Pilvelambad, kelle põhitegevuseks ongi käsitööks mõeldud viltimisvilla tootmine. Eve kasutab oma töös nii naturaalset kui ka värvitud villa. Loomulikult on olemas ka nn algupärased värvitoonid, nii nagu lambadki on – valge, must, hall ja pruun, kuid värvitud toone on ca 30 ja rohkemgi.
Vahva ongi see, et materjal viltimiseks on kodumaine – lambavill! Loomulikult on ka villal ja villal vahe – on villa, mis sobib paremine märgviltimiseks, mis nõelviltimiseks. Viimase jaoks on vill karedama tekstuuriga.
Esimese tööna teeb Eve käsitöötraadist või piibuorkidest (need on ju ka traadist ja karvastatud) n-ö luukere, mille umber hakkab ta mässima villa. Traadist tuleb valmis teha keha, jalad, kael jne. Loomulikult ei ole need kõik ühes tükis, vaid traat tuleb ühtseks siduda. On ka neid vilditud loomi, milles traati ei kasutata, on ainult vill. Sellised on näiteks kuulsad Eve karumõmmid. Nad on lihtsalt villamõmmid, kellele tehakse ka villast käpad, mis õmmeldakse keha külge ja seejärel kaetakse õmbluskohad villaga. Nii saabki Eve karumõmmist selline lahe ja pontsakas tegelane nagu karud on.
Kui looma kere on villaga kokku mässitud, siis tuleb kätte võtta viltimisnõel, mille abil saab vilditava tihedaks teha.
Viltimisnõel on kidaline ja väga terav, neid on erinevates suurustes. Viltimisnõel astetatakse viltimisnõela hoidjasse. See on pastaka sarnane abivahend, mille otsa saab kinnitada ühe või mitu viltimisnõela. Mitut nõela korraga kasutades saab kiiremini viltida suuremaid pindasid näiteks vilditava looma selg, kõht vms. Eve kinnitab, et ka viltimisnõelte kvaliteedis võib olla suur vahe. Eve lemmiknõelad Clover'i Premium kvaliteediklassi kuuluvad viltimisnõelad. Need on küll kallimad kui mõned teised nõelad, kuid väga kvaliteetsed.
Töö on Evel sedavõrd käpas, et ta võib rahulikult vaadata samal ajal televiisorit. Eve naerab ja kinnitab, et kõik “Pealtnägijad” ja “Superstaari”-saated on temal möödunud viltides. Erilist mõnu pakub talle aga õhtune aeg, kui kodus on kõik vaikseks jäänud – Eve paneb kõrvaklapid pähe kuulab ERRi kodulehelt järelkuultavaid raadiosaateid (“Ööülikool”, “Müstiline Venemaa” jt) ja sel ajal vildib. Nii on ühendatud hobi ja töö ning tuleb ka tarkust kuulatavatest saadetest. Kindlasti on viltimine selline töö, mis maandab stressi ja pingeid.
Eve vilditud loomadel on vahva ilme ja olemine. Kuidas ta on selle saavutanud?
Ta jääb vastuse võlgu, kuid eks see ongi kunstnikutöö ime, et osatakse lahedaid ilmeid luua. Silmadena kasutab ta musti pärlikesi, et loomade silmadel oleks vahva läige.
Vilditud loomade suurused on erinevad. On tikutopsi-suuruseid loomi ja oluliselt suuremaid – näiteks isegi 35-40 cm.
Kui kaua viltimine aega võtab?
Eve kinnitab, et kõik sõltub suurusest, sellest, mis loomaga on tegemist, kas loom on lühi- või pikakarvaline. Pikakarvaliste loomade puhul kasutab Eve ka meriino-villa, mis ei ole üldse kodumaise villa moodi! Meriino lambavill on siidisem ja väga pika kiuga.
Keskmise suurusega vilditud looma tegemiseks kulub viis-kuus tundi, kuid Eve “kaubamärkide” hulka kuuluvad karud, rotid saavad valmis tunni-paariga.
Marko Tiidelepp
Jätkub ajakirjas...