lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Veevahetus akvaariumis

Ehkki veevahetus pole raketiteadus, tekib algajatel ikka selleteemalisi küsimusi, sestap pisut sellest, kuidas veevahetust võiks teha.

Akvaariumis tekib pidevalt jääkaineid – kalade väljaheited, taimede lagunevad osad, toidujäägid jms. Bakterite tegevuse tulemusena töödeldakse jääkained ümber ning lõppproduktiks on nitraadid (NO3-).
Akvaariumitaimede jaoks on nitraadid toitaineteks, nii et kui akvaariumis on palju taimi ja mõõdukalt kalu, võib juhtuda, et kõik tekkivad nitraadid kasutatakse ära taimede poolt. Mingi osa nitraate lagundatakse denitrifitseerivate bakterite poolt. Kui nitraate tekib rohkem kui taimed jõuavad ära kasutada (või pole akvaariumis üldse taimi), siis tuleb liigsed nitraadid kuidagi akvaariumist välja saada - selleks kasutatakse akvaariumis osalist veevahetust.
Kui akvaariumis olev bakterikoloonia on saanud kahjustada (näiteks bakteriaalse ravikuuri või elektrikatkestuse käigus või ka kloori sisaldava veega veevahetuse tõttu), akvaariumi koormus on järsult tõusnud (korraga on akvaariumi sisse toodud suurem hulk kalu, laps söötis lahke käega kalu vms), või on lihtsalt tegu uue, alles käivitatud akvaariumiga, siis võib veevahetuse vajadus tekkida ka liiga kõrgest ammoniaagi või nitritite tasemest.
Akvaariumi sissetöötamise ajal on tavaline, et ammoniaagi (NH3) ja nitritite (NO2) tase tõuseb ajutiselt. Võib juhtuda, et tase tõuseb akvaariumi asukate jaoks ohtlikult kõrgeks, sel juhul saab olukorda parandada osalise veevahetusega.

Veekonditsioneerid
On tavaline, et veevärgis lisatakse joogiveele kloori või kloramiini. Mulle teadaolevalt tehakse näiteks Tallinnas seda Ülemiste veega (Tallinna Vesi: vett desinfitseeritakse kloori lisamisega.) kuid Nõmme ja Pirita puurkaevuvesi on ilma kloorita, Tartus on üldse vesi ilma kloorita. Kloor ja kloramiin vees on kaladele ja teistele akvaariumielanikele mürgine, kloori sisaldus akvaariumivees peaks jääma alla 0,02 mg/l (tasub teada et mg/l = ppm, paljud testid kasutavad juhendis mõõtühikuna just ppm).
Vanasti kasutati kloori ja ka surve all olevas vees olevate gaaside eemaldamiseks akvaariumi lisatavast veest selle ööpäevast hoidmist eraldi anumates, kus seda segati, et kiirendada gaaside eraldumist. Tänapäeval on akvaariumite mahud kasvanud ning nii suurt kogust vett eraldi hoida on väga tülikas, sestap seda meetodit harilikult ei kasutata. Pealegi kui vette on lisatud mitte kloori, vaid kloramiini, siis seda taolise meetodiga veest välja ei saa. Appi tuleb spetsiaalne vahend, mida algselt nimetati ka kloorieemaldajaks, viimastel aegadel aga enamasti veekonditsioneeriks – õige ka, sest lisaks algsele kloori ja kloramiini eemaldamise funktsioonile on veekonditsioneerid saanud lisafunktsioone nagu näiteks raskemetallide sidumine. Paremad veekonditsioneerid (näiteks Seachem Prime) oskavad kahjutuks muuta ka ammoniaaki, nitritit ja nitraate.
Vahel võib veevärk meid üllatada ootamatu veekvaliteedi langusega – näiteks lumesulamisaegse suurvee või paduvihmade ajal, mil vette võib sattuda põldudelt taimemürke jms, ka siis võib (aga ei tarvitse) veekonditsioneerist olla kasu.
Kui on kahtlus, kas tasub ikka veekonditsioneeri veevahetusel pruukida, siis võib ju teha katse – teha veevahetus ilma veekonditsioneeri kasutamata ja jälgida akvaariumiasukate käitumist. Kui nad hakkavad veevahetuse käigus ninaga vastu klaasi toksima nagu tahaks akvast välja saada, poevad dekoratsioonide alla peitu, ahmivad veepinnal õhku, ei tunne enam huvi toidu vastu jne, siis võiks jälgida, kas pärast järgmist veekonditsioneeriga veevahetust on sama olukord või askeldavad kalad uudishimulikult ja rõõmsalt ringi. Veekonditsioneer pole nii kallis, et selle katse pealt kokku hoida.  

Kui sageli ja palju vett vahetada?
Vett peaks vahetama siis, kui veeparameetrid seda tingivad, siin pole mingit maagilist reeglit, mis sobiks kõigile akvaariumitele ühtviisi. Näiteks Walstadi stiilis low-tech taimeakvas võib jääkainete tekkimine ja taimede poolt tarbimine olla nii hästi tasakaalus, et jääkainete liigse kontsentratsiooni pärast poleks vaja üldse veevahetust teha, või siis tuleks seda teha vaid kord-paar aastas. Sissetöötanud akvaariumis näitab veevahetuse vajadust nitraatide tase. Kui palju on aga liiga palju? Mõni aeg tagasi usuti, et nitraatide tase peaks olema alla 10 mg/l, seejärel levis arusaam, et tase tuleks hoida alla 20 mg/l.
Tom Barr on viidanud 1999. a teadusuuringutele, mille tulemusena räägitakse, et vajalik on hoida NO3 tase alla 400 mg/l – üllatavalt suur number. Priit Päkk pakub oma raamatus "Akvaariumiteaduse käsiraamat", et ideaalne on tase 20 mg/l ja üle 100 mg/l on taimedele ja kaladele mürgine (ilmselt 1993. a teadustöödest pärit andmed). Paistab, et see mis hetkest muutub nitraatide tase ohtlikuks, sõltub akvaariumi elanikest, siin pole päris ühest numbrit. Selle teema üle peetakse siin-seal gurude poolt vaidlusi. Siiski on rohkem tunnustust leidnud, et NO3 üle 40 mg/l kipub kaladele liiga tegema ning üle 50 mg/l ei tohiks tõusta lasta – tõtt öelda pole meil ka mingit põhjust nii kõrge taseme hoidmiseks.

Rein Rüüsak

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar