lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Väike, vahva ja häälekas inglise kääbusterjer

Inglise kääbusterjer on üks vanemaid inglise koeratõuge, kes oma praeguse nime, inglise kääbusterjer (must piirdega), määras Suurbritannia Kennelliit 1. aprillil 1960. aastal.

Tosinkond aastat tagasi kirjutasin ma „Lemmikus“ ühest väiksest ja vahvast koeratõust - manchesteri terjerist, kes on saanud alguse kunagisest black and tan terjerist. Samast tõust on saanud alguse ka inglise kääbusterjer, mistõttu tahan ma teada, kas tegemist on kahe erineva tõuga. Kusjuures sarnaseid jooni esineb neil ju ka kääbuspinšeriga.
Koerakasvataja Tanel Kuppart kinnitab, et Eesti Kennelliidu registris on kokku 13 inglise kääbusterjerit. Tema elukaaslane Ann Raun lisab, et kolm koera elab neist Soomes, kolm koera on Soomes sündinud koerad ja üheksa koera on Taneli ja Anni koera Sanni kahest erinevast pesakonnast sündinud kutsikad, kellest ka kaks on ka Soome rännanud.
Miks nii vähe? Tanel arvab, et põhjuseks on see, et inglise kääbusterjer on vähelevinud tõug terves maailmas. Populaarsemad on nad tõu kodumaal Suurbritannias (Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa), Austraalias ja Soomes.

Inglise kääbusterjerite ­omanikud ja nende koerad
Siiri-Kai Sedrikul on olnud nii dobermann kui ka ameerika staffordshire’i terjer. Alates 1997. aastast on tal olnud alati koduloomad, koerad ja/või kassid, alati kaks looma koos. Praegu on tal inglise kääbusterjer Bella (Arabella) ja kääbuspinšer Ruby. Siiri-Kai arvab, et kahekesti on loomadel lihtsalt kergem olla. Enne inglise kääbusterjeri võtmist oli tal null teadmist selle tõu kohta.
Ann Raun kasvas üles saksa lambakoeraga, hiljem võeti  labradori retriiver, tema isal on oma töökoja hoovil alati elanud ka kaukaasia lambakoerad. Seitse aastat tagasi hakkasid nad Taneliga koos elama, mistõttu otsustati võtta ka ühine koer. Naine tahtis suuremat koera, mees väiksemat, keda oleks mõnus ja lihtne igale poole kaasa võtta. Nii hakati koer.ee’st otsima, mis tõug võiks neile sobida. Nii leitigi inglise kääbusterjer, esimest kutsikat oodati endale poolteist aastat ja saadi see lõpuks Soomest. Nüüd on neil kodus kaks koera: Sanni ja Liisu.
Tanel Kuppartile pole inglise kääbusterjer samuti mitte esimene kokkupuude koertega. Peres oli tema kasvades prantsuse buldog, tädi kasvatab inglise buldoge, vanaemal on olnud mitmeid segaverelisi koeri.
Christin Tahvesel olid lapsena kodus kassid, inglise kääbusterjer on tema esimene koer ja esimene tõug, kelle ta sai oma 20. sünnipäevaks. Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem on tal lisaks inglise kääbusterjer Arnole veel ka igati vahva ja pisike papillon, neljakuune Lexus, kellel pidi olema juba praegu „rohkem iseloomu“ kui inglasel.
Liis Tisleril ja Bert Kleinil on üks inglise kääbusterjer, kel nimeks Bruno. Liis võttis selle tõu enne Berdiga tutvumist. Tema eelistuseks oli väike, lühikarvaline koer, kes ei oleks ka kapriisne. Nii osutus valituks just inglise kääbusterjer. Noortel inimestel on plaanis üks koer juurde võtta, kas inglise kääbusterjer või mõnest muust tõust, seda nad täna veel ei tea.

Kolm üsnagi sarnast tõugu
Võiks öelda, et inglise kääbusterjer, manchesteri terjer ja kääbuspinšer on omavahel vägagi sarnased tõud, kuid Siiri-Kai kinnitab: „Manchesteri terjer on umbes 10 cm kõrgema turjakõrgusega kui inglise kääbusterjer, nendel on ka kõrvaotsad n-ö murtud, kõrvad on tipust lontis.
Värvigamma on kolmel tõul sama ehk nn black and tan, valget värvi ei tohi olla, märgised on reeglitega paika pandud. Kääbuspinšeril kaardub saba alati seljale rõngasse, teisel kahel tõul on saba püsti, kuid mitte rõngas.
Kääbuspinšeri nägu on veidi teistsugune, tal on laiem kolju, nina on lühem, teisel kahel tõul manchesteri - ja kääbusterjeril on koon peenem ja pikem. Kääbuspinšer on võrreldes teise kahega kompaktsem ja rohkem ruudukujuline, teised kaks on kõrge kõhujoonega, saledad, kerged ja pika jalaga.“
Ann lisab siinkohal, et Victoria-ajastu lõpul olid inglise kääbusterjerite eelkäijad seltsikoeraks daamidele, kes ihaldasid väikesi koeri. Välimus oli neile väga oluline, mistõttu ristati neid itaalia väikehurda ja chihuahuaga. Sealt on pärit nende väike ja vibalik keha.
150 aastat tagasi oli tegemist ühe ja sama tõuga black and tan terrier, nüüd on nad kaks erinevat tõugu, kuigi USA’s tuntakse teda ainult manchesteri terjerina või vastavalt kaalule manchesteri toy terjerina. Mujal maailmas on tunnustatakse siiski inglise kääbusterjerit ja manchesteri terjerit, kui kahte erinevat tõugu.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar