Hollandi lambakoer on koer,kes pärit Hollandist. Algupäraselt on tegemist töökoeraga.
Varasemal ajal olidki selle koera puhul olulised tema tööomadused, ilule ja välimusele pöörati vähem tähelepanu, sarnaseid jooni on neil belgia lambakoertega.Hollandi lambakoer on julge, töötahteline, tark ja kergesti koolitatav. Nad on ka äärmiselt sõnakuulelikud, sobivad hästi nii pere- kui ka harrastuskoeraks.Juba vanadel aegadel oli Hollandi põllumajanduse/farminduse üks alustalasid lammaste kasvatamine, mistõttu oli hollandi lambakoerte eelkäijate töö hoida lambad põldudelt eemal, pidades vahti teeotstel ja põldude ääres.Koerad karjatasid lambaid ka siis, kui neid viidi ühistele söögimaadele, karjaturgudele ja sadamatesse. Ja veel – farmides hoidsid koerad eemal köögiviljaaiast kanu, kogusid lüpsi jaoks kokku lehmad, vedasid piimakärusid ja andsid inimestele märku, kui õue tulid võõrad. Ka tänapäeval kasutatakse Hollandis seda tõugu koeri töökoerana.
Tõuga aitavad tuttavaks saada Kairi Raamat, kellele kuulub 8-aastane Hennie, Tiina Veskilt, kellele kuulub 5-aastane Frida ja Monika Adamson, kellele kuulub 4-aastane karmikarvaline hollandi lambakoer Ärri (Monikal on kodus veel ka 10,5-aastane Crispin, kes on Ärri isa, lisaks neile kahele on Monikal kodus ka pumi). Lühikarvalised hollandi lambakoerad Hennie ja Frida on pärit ühest ja samast kennelist ehk kennelist Esaber, kelle omanikuks on Tiia Ariko, kusjuures Henniel ja Fridal on üks ja sama ema.
Miks just selline tõug?Monika kinnitab, et tema sõbranna kasvatas lühikarvalisi hollandi lambakoeri, mistõttu ta neid kunagi ka nägi ning kinnitas endale, et ka tema tahaks endale hollandi lambakoera, kuna see on terve ja tugev tõug. Juhtus nii, et Monika võttis endale pikakarvalise lambakoera, kes kahjuks hukkus autoavariis, kui koer oli aastane. Seejärel näidati Monikale arvutist karmikarvalise hollandi lambakoera pilti ja Monika oli kindel, et see ongi tema koer. Nii ta üle kümne aasta tagasi Hollandist endale Crispini tõi.Tiina räägib, et tema avastas enda jaoks kõigepealt agility. Tal oli ka kaks vanemat jack russelli terjerit, kuid Tiina naerab, et nemad jäid isegi perenaisele kiiruse poolest alla. Tiina soovis endale kiiremat koera, kes oleks keskmise suurusega ja asjalik koer. Nii oligi valik hollandi lambakoer.Kairi on ka ise koeratreener, mistõttu esialgu otsiti sportlikku koera Kairi elukaaslasele. Nii valiti hollandi lambakoer. Kuna elukaaslast tabas jalavigastus, siis hakkas Kairi Henniega ise toimetama.Täna on Eestis kaks karmikarvalist hollandi lambakoera, kümme lühikarvalist hollandi lambakoera (neist kaheksa on nn vanema tüübi esindajad, kahes voolab natuke ka malinoisi verd, seni viimane lühikarvaline hollandi lambakoer jõudis Eestisse eelmise aasta lõpus Poolast) ja on kusagil ka pikakarvalised hollandi lambakoerad, kuid minu vestluskaaslased ei tea täpselt, kus need praegu täpselt Eestis olla võiksid (on teada, et üks pikakarvaline hollandi lambakoer on toodud Eestisse eelmisel aastal).Esimene hollandi lambakoerad jõudsid Eestisse 2004, 2005 ja need olid pikakarvalised koerad, kes olid kenneli Eviko koerad, omanikuks Evi Vahtrik. Samas kennelis sündis kaks pesakonda kutsikaid ja ka Monika esimene koer (pikakarvaline) oli just selle kenneli koer. Esimene karmikarvaline hollandi lambakoer jõudis Eestisse 2007. aastal Hollandist.Ja teeme kohe alguses paar olulist asja veel selgeks.Hetk tagasi mainisin, et on Eestis vanemat tüüpi hollandi lambakoerad, mis tähendab, et olemas ka uuemat tüüpi hollandi lambakoerad. Vanemat tüüpi koerad on nn karjatajad, kes karjatavad lambaid, jooksevad agilityd ja teevad kuulekuskoolitust, kuid üldjuhul ei tee sellised koerad kõrgemal tasemel kaitsekoolitus. Teine tüüp/liin on politseikoerte ja IPO liin. Need koerad on teravamad, energilisemad jne. Sageli on politsei/IPO liini koertes sees ka malinoisi verd, no ja lammaste juures neist suurt abi muidugi ei ole.Ja veel – hollandi lambakoeri on ka kahes registris – FCI, kus on nö tõukoerad ja KNPV (Hollandi kuninglik politseikoerte register), kus nagu nimigi ütleb, on politseisse sobivad koerad. Kui FCI koerte puhul on tõupuhtus oluline, siis KNPV koerte puhul võib vabalt ristata malinoisi ja hollandlast ja ka sakslast kompotti lisada. Paberid saavad kutsikad esivanemate tõu ja värvi järgi. On triibud, siis hollandlane, kui punane, siis malinois jne.
FCI registrisse on KNPV koeri sisse smugeldatud ja seega peab kutsikat võttes natuke sugupuid teadma.
Välimuselt keskmise suurusega koerHollandi lambakoer on keskmise suurusega koeratõug, lihaseline, kehaehituselt tugev ja tasakaalukas. Väga vastupidav tõug, temperamendilt elav ja nutikas.Tiina kinnitab, et talle meeldibki hollandi lambakoera juures tema suurus – selline keskmine ja paraja suurusega koer, kes pole ka liiga väike, Tiina lisab, et ta võib temaga kõike teha, käia rabas ja liikuda.Hollandi lambakoera keha ja pikkuse suhe turjakõrgusesse on ca 10:9, pea ja koon on peaaegu ühepikkused. Turjakõrgus isastel 57-62 cm, emastel 55-60 cm. Iseloomulikud on kolmnurksed, püstised kõrvad, mis asetsevad kõrgel. Koon on keskmise pikkusega, varvaste vahel kasvab kaitsev karv.Moonika Adamson lisab, et selle tõuga on vahva see, et inimene on seda tõugu aastate jooksul väga vähe muutnud, võib öelda, et ta on väga algupärane tõug.„Kui panna kõrvuti hollandi lambakoera pilt aastast 1890 ja 2018, siis on nad suhteliselt ühtemoodi loomad,“ räägib Moonika. „Eriti kehtib see just karmikarvaliste hollandlaste kohta.“Kairi Raamat lisab: „Mulle meeldib see, et nad on targa näoga, pilk on terane, silmad on nagu nööbid.“Ma ei saa jätta mainimata, et nende pilgus on ka mingit kavalust. Kairi on sellega nõus.
„Neil on vahvad triibud,“ jätkab Kairi, „ja nad on veidi hüääni moodi.“
Kolme tüüpi karvkateLühikarvaline – kehakarv kõikjal üsna kõva, tihedalt ümber keha, mitte liiga lühike. Aluskarv on villane. Eristuvad kaelus, „püksid“ ja sabatupsud. Lühikarvalise koera lubatud värvid on gold ja silver brindle. Just lühikarvalist koera on kõige enam kasutatud töökoerana ja nad on ka hetkel kõige populaasemad oma tõus.Pikakarvaline – kehakarv kõikjal pikk, sirge, vastu keha. Katsudes veidi kare, mitte laineline ega lokkis. Aluskarv villane. Selgesti eristuv kaelus ja „püksid“. Saba on rikkaliku karvaga, peakarv lühike ja tihe, kõrvatupse ei ole. Pikakarvalise lubatud värvitoonid on gold ja silver brindle. 1950ndatel aastatel pikakarvalised hollandlased peaaegu kadusid, kuid õnneks jõuti nad „päästa“ kui pikakarvalisi segati lühikarvaliste koertega.Karmikarvaline – kehakarv kõikjal tihe, karm ja veidi krussis. Aluskarv on tihe ja veidi villane. Karvkate ei tohi olla lahtine. Koonul rikkalik karvkate (vuntsid ja habe), peast selgelt eristuvad, karmikarvalised ja kõvad kulmukarvad. Pealael ja põskedel ei ole karvkate sama rikkalik kui mujal. Lubatud värvitoonid on karmikarvalise koera puhul gold, silver brindle, sinakashall, pipar ja sool. Arvatakse, et karmikarvaline hollandi lambakoer on pärit samast sugupuust belgia lambakoera laekenoisiga, kui 19. sajandi alguses, said erinevat värvi koerad kaheks erinevaks tõuks. Tõu algusaegadel oli just karmikarvaisi koeri kõige rohkem, nüüd on neid vähem kui pika- ja lühikarvalisi hollandi lambakoeri.
Monika Adamson lisab, et tegelikult võib neid karvkatte tüüpide järgi pidada ka kolmeks erinevaks tõuks, sest nad on välimuselt erinevad ja iseloomult erinevad. Eriloaga võib teha segapaaritusi, näiteks lühikarvaline pikakarvalisega ja lühikarvaline karmikarvalisega, kuid õnneks tehakse neid väga harva ja pikakarvalist ja karmikarvalist ei tohi omavahel üldse paaritada.
Väga hea õppijaHollandi lambakoer on valmis õppimiseks ja ta on ka väga intelligentne koer. Nad on koerad, kes sobivad väga erinevateks aladeks, sest õpivad uusi käsklusi väga kiirelt. Nendega harrastatakse agilityd, fly-balli, sõnakuulelikkust, on teada pääste- ja otsingukoeri. Ei maksa unustada, et lühikarvalised hollandi lambakoerad on sageli ka politsei- ja kaitsekoerad. Kuna hollandi lambakoer tahab teha tööd, siis võiks neid treenida vähemalt kaks korda nädalas, et nad oleksid füüsiliselt ja mentaalselt terved.Nii Frida, Hennie kui ka Ärri tegelevad agilityga, Crispin tegeles ka, kuid täna on ta kolme jalaga vanahärra, mistõttu koerasporti temaga enam teha ei saa. Ah jaa, Monika Adamson lisab, et sel suvel hakkab ta Ärriga ka jälge ajama.Tiia Ariko meie kohtumisel kahjuks kaasa lüüa ei saanud, kuid tema koer Jeti (kes on nüüd juba 14-aastane) osales Eesti agilitykoondisega ka 2012. aasta MM’il, koerajuhiks oli Kairi Raamatu õde Keida Raamat.Ka Tiina Veskilt kinnitab, et hollandi lambakoera on lihtne treenida, sest ta kuulab sõna. Monika jätkab, et hollandi lambakoera tuleb treenida targalt, tuimalt nende käest nõuda ei saa – nõudmine ja preemia peavad olema tasakaalus.Ärri puhul sobivad preemiaks nii pall kui ka maius. Kairi tõdeb, et temal on Hennie treenimisega olnud raskusi, sest Hennie on hästi kiire ja Kairi treenib klikkermeetodil – Hennie pakub meeletult palju erinevaid lahendusi ja tihti juhtub nii, et Kairi jääb klikkimisega hiljaks, mistõttu klikib perenaine mõnikord selliseid asju, mida poleks vaja klikkida ja nii jäävad koerale „külge“ hoopis valed asjad, sest koer arvab, et Kairi just neid tahtis. Keeruline lugu, ühest küljest naljakas, kuid teisest küljest keeruline, näib, et hollandi lambakoer võib olla liigagi tark.
„Hollandi lambakoer õpib väga kiiresti,“ naerab alati heatujuline Kairi, „kuid sa pead ka ise väga kiire olema.“
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.