lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Väga haruldane ja sportlik horvaatia lambakoer

Horvaatia lambakoer on karjakoer, kes kaitseb ja karjatab karja. Tõu kodumaal kasutatakse neid ka täna karja karjatamisel, kuid nad on ka väga vahvad kodu- ja perekoerad, kellega võib harrastada ka koerasporti ja teha muid põnevaid asju.

Kuna seekordne koeratõu tutvustus on minu poolt ajakirja Lemmik ajaloos täpselt 100 lugu, siis mõtlesin, et pöördun tagasi koeratõugude-sarja juurte juurde, sest oli ju esialgu minu eesmärgiks tutvustada lugejale just haruldasi koeratõuge.
Aastate jooksul olen saanud meeldiva võimaluse kirjutada nii haruldastest tõugudest Eestis, kui ka mitte sedavõrd haruldastest tõugudest, aga ka koertest, keda on Eestis rohkem. Minu jaoks on need 100 kohtumist nii koerte, kui ka nende omanikega, olnud väga meeldiv kogemus ja tänan siinkohal kõiki neid, kes on olnud nõus minuga kohtuma ja rääkima. Ja tegelikult on igati vahva, järgmisel aastal tähistame Eesti 100 aastapäeva ja mina tähistan 100 koeratõugu.
Seekord jällegi üks haruldane tõug Eestis: horvaatia lambakoer on kikkiskõrvaline, kelle kere on natuke pikem, kui turjakõrgus, ta võib olla nii käharakarvaline kui ka sirgekarvaline lambakoer. Eestis on neid vaid paar-kolm isendit.
Täna aitavad tõuga tuttavaks saada Kairi Raamat ja Inge Ringmets, kellele kuuluvad 7-kuune Kika (Kairi Raamatu koer) ja 11-kuune Reti (Inge Ringmetsa koer). Inge teab rääkida, et Eesti Kennelliidu registris on ka üks 2007. aastal sündinud horvaatia lambakoer, kellega Kairi ja Inge seni veel kohtunud ei ole.
Horvaatia lambakoer on küll haruldane väljaspool oma kodumaad, kuid nad on olnud edukad erinevatel aladel – agility, teenistuskoera katsed, päästekoera katsed jne, mistõttu on tõugu hakatud „märkama“ ka mujal maailmas. Tõu saavutused eri aladel on maailmatasemel.
Horvaatia lambakoer on väga vana tõug, kirjanduses on neid mainitud juba 14. sajandil. Nad on sama algupära mudiga, kusjuures võin kinnitada, et horvaatia lambakoer ja mudi on tõepoolest teineteisega väga sarnased, sest tänase Ungari, Horvaatia, Rumeenia ja Slovakkia aladel on välja kujunenud üsna sarnane lambakoera tüüp, kellest iseseisvateks tõugudeks on ungarlaste mudi ja horvaatide horvaatia lambakoer.

Kairi Raamat ja Inge Ringmets ning nende koerad
Kairi on koertega tegelenud 12 aastat. Pean tunnistama, et ta on olnud ka minu esimese päris oma koera treener ning olen ka mina käinud Kairi juures just agility põhitõdesid õppimas. Tema esimene koer oli vana-inglise lambakoer, kel nimeks Cassu, kes on tänaseks meie hulgast juba lahkunud, kuid kinnitan, et Cassu oli üks väga-väga lahe tegelane.
Praegu on Kairil kodus 7-aastane hollandi lambakoer Hennie ning 7-kuune horvaatia lambakoer Kika.
Inge Ringmets sai oma esimese koera siis, kui ta oli 13-aastane, selleks oli suuršnautser ja temaga jõudis Inge lisaks kuulekusele ka veidi agilityd harrastada 1990ndate aastate alguses.
Uuesti jõudis Inge agilitytrenni 2005. aastal oma teise, tol hetkel üheaastase suuršnautseriga. Hetkel on Ingel kodus 9-aastane hollandi lambakoer ja 11-kuune horvaatia lambakoer Reti.

See on väga vahva kokkusattumus, et Kairil ja Ingel on mõlemal kodus nii horvaatia kui ka hollandi lambakoer, mistõttu olen kindel, et me kohtume nendega veel, kui teeme juttu ka hollandi lambakoerast.
Lisaks sarnastele tõugudele seob Kairit ja Inget ka asjaolu, et nad mõlemad harrastavad koerasporti ning tegutsevad ka koeratreenerina. Kairi alustas Cassuga agilityharrastust juba siis, kui koer oli 9-kuune ehk siis ca 15-16 aastat tagasi.
Inge tegutseb praegu Tartus, koerteklubis „Säde“ treenerina, Kairi on treener Saaremaal koerteklubis „Aktiiv“.

Miks just horvaatia lambakoer?
Inge kinnitab, et tema otsis musta, kikkiskõrvadega, aktiivset koera. Umbes 7-8 aastat tagasi nägi Inge agility-MM’il horvaatia lambakoera, ja nad tundusid Ingele väga ägedad ja väga kiired. Inge hakkas tõu kohta uurima ja selgus, et nad on rõõmsad, veidi isemõtlejad, energilised, mistõttu Ingele tundus, et see võiks olla tema jaoks see õige tõug. Inge sai oma koera eelmisel aastal Hollandist, kusjuures Reti isa on pärit Rootsist, ema Hollandist.

Kairi nägi horvaatia lambakoera esimest korda võistlemas Euroopa agility lahtistel meistrivõistlustel Horvaatia koondise eest. Kairi võttis koeraomanikega kontakti, kuigi siis polnud ta valmis koera endale võtma, sest tal juba oli kodus kaks koera.
Pärast seda, kui Kairil oli kodus alles üks koer, hakkas ta aktiivselt endale horvaatia lambakoera otsima. Ta kaalus ka mudi võtmist, kuid Kairi sai teada, et horvaatia lambakoeral on reserveeritust võõraste suhtes oluliselt vähem kui mudil. Siinkohal Kairi kinnitab, et ta näeb juba praegu oma koera puhul seda, et ta on väga sõbralik ja julge.
Kairi tõi Kika Horvaatiast, kusjuures ta kinnitab, et Horvaatias on seda tõugu koeri üsnagi palju. Horvaatias teevad horvaatia lambakoerad ka tööd ehk karjatavad ja kaitsevad karja.
Kuna horvaatia lambakoer ei ole just väga suur koer, pigem väiksemat kasvu, siis kuidas nad suudavad karja kaitsta?
Kairi ja Inge kinnitavad, et selle tõu kaitseülesandeks oli valvata ja häälekalt haukudes märku anda, kui karjale läheneb oht. Inge ja Kairi lisavad, et häälekas on see tõug praegugi. Ka agilityd tehes on nad üsnagi häälekad.

Nägu meenutab rebast
Horvaatia lambakoer (hrvatski ovcar) on vägagi algupärane tõug ja kuulub samasse sugupuusse, kuhu kuuluvad ka mudi, pumi ja puli. Nagu eelpool mainisin, siis on tõug sarnane mudiga. Suurim erinevus nende tõugude vahel on siiski värvus ja suurus – horvaatia lambakoerad on oma põhivärvilt alati mustad (seda näeb ette ka tõustandard, kuigi on teada, et sünnib ka valgeid, helekollaseid ja mitmevärvilisi koeri), kuigi lubatud on ka väikesed valged märgid koera kaelal, rinnakul ja rindkere alapoolel.
Kairi ja Inge naeravad, et eks need horvaatia lambakoerad on esimesel vaatamisel üsnagi krantside moodi, mistõttu ei taha paljud inimesed isegi uskuda, et see on tõukoer, isegi mõned loomaarstid pole suutnud seda uskuda, kuid horvaatia lambakoer on siiski horvaatia lambkoer ehk tõukoer.
Välimuse juurde tagasi. Koera pea ja käppade esiosa on kaetud lühikese, sirge ja sileda karvaga, muudes osades on karv lainjas või kähar (Reti on lainja karvaga, Kika on käharakarvaline). Kõrvade taga ja käppade tagaosas moodustab pikem karv tupsukesi.
Horvaatia lambakoer on keskmist kasvu, turjakõrgus 40-50 cm. Täna esineb ka palju suuremaid horvaatia lambakoeri. Selle põhjuseks võib olla parem toit ja lihtsam elu. Teada on siiski ka isendeid, kelle turjakõrgus jääb alla 40 cm. Kika ja Reti on pigem väiksema turjakõrgusega koerad, kuid Kairi kinnitab, et horvaatia lambakoer on hingel väga suur koer. Ja nii see kindlasti ka on.
Horvaatia lambakoera saba keerdub tavaliselt selja peale, kuid on teada ka tömpsabalisi koeri, kelle saba pikkus võib vahelduda. Kuna töökoerte sabasid aastaid tagasi lõigati, siis sünnib ka täna tömpsabadega horvaatia lambakoeri.
Nägu on neil veidi rebase-sarnane. Inge kinnitab, et Reti on tõepoolest rebase näoga, eriti siis, kui koer keras magab. Inge lisab, et rebase sarnaseks teeb horvaatlase kõrvade kuju ja asend.
Karvkatte hooldus on väga lihtne, seda tuleb vahetevahel lihtsalt kammida.

Iseloomult tubli ja hakkaja
Horvaatia lambakoer on algupärane, sitke, tugev ja pikaealine tõug, kellel seni pole täheldatud geneetilisi haigusi. Nad on energilised, aktiivsed, innukad ja elavad koerad, keda on lihtne koolitada. Neil on väga hea mälu ja nad õpivad asju väga kiirelt. Sama kehtib muidugi ka halbade kommete kohta. Seetõttu tuleb juba kutsikaeas käituda nendega sihikindlalt ja otsustuskindlalt.
Võõraste inimeste, loomade ja muude asjade suhtes on nad veidi vaoshoitud, kuid nad ei tohi olla arad ega kartlikud. On teada isendeid, kes on väga avatud ja sotsiaalsed, kuid on ka neid koeri, kes ei lase võõrast endale üldse lähedale. Seetõttu tuleb neid ka kutsikast peale sotsialiseerida.
Inge lisab, et horvaatia lambakoerad on rõõmsad ja energilised, kes tahavad tööd teha. Õnneks on nad ka sedavõrd mõistlikud, kui on oma treeningud või jalutuskäigud saanud, siis lasevad nad kodus omanikul ka omi asju teha.
Kas horvaatia lambakoer võiks sobida inimesele ka esimeseks koeraks?
Kairi kinnitab, et selle tõu energiahulk on vägagi suur, mistõttu tuleb osata seda õigesti maandada. See on tõug, kes tahab teha tööd, kas mõtlemistööd, koerasporti, kes vajab ka pikkasid jalutuskäike. Kui inimene seda tööd ei oska pakkuda, siis võib asi lõppeda katastroofiga. Inge lisab, et sel juhul hakkab horvaatlane ennast ise lõbustama – kaevab ennast aia alt välja või närib midagi või teeb muid lollusi.
Inimene, kes võtab endale horvaatia lambakoera, peaks olema liikuv, sportlik, kes viitsiks oma koeraga tegeleda.

Tublid sportkoerad
Eelpool mainisin, et horvaatia lambakoerad on väga head sportkoerad, kes sobivad suurepäraselt agilityt tegema, kuid nad võivad olla ka tublid päästekoerad ja teenistuskoerad.
Horvaatia agility-koondises on väga mitu aastat olnud liikmeks väga tubli horvaatia lambakoer – Drava Certisa ehk „Cita“, kes on tõule palju kuulsust kogunud.
Kuulus on ka Miska Certisa ehk „Miska“, kes on lisaks agilityle olnud tubli ka kaitsekoera katsetel ja saavutanud taseme IPO1. Vahva on see, et Reti on Miska ja Cita lapselapselaps – üks koertest on Reti emapoolse vanaisa ema ja teine emapoolse vanaema ema.
Kairi teab rääkida, et Horvaatias toimuvad igal aastal novembrikuus horvaatia lambakoerte meistrivõistlused, kus on kavas väga palju erinevaid koeraspordi alasid – IPO, algility, jäljekatsed, canikross, jalgrattavedu jpm.
Võib öelda, et horvaatia lambakoer on „loodud“ agility jaoks. Inge kinnitab, et nad on kerged, kiired, suurepärase hüppevõimega ja sünnipärase sooviga tegutseda. Seetõttu on nad väga sobilikud agility harrastamiseks, kus võistlevad nii midi- kui maksiklassis vastavalt oma turjakõrgusele (suurusele).
Kairi ja Inge koolitava omi koeri klikker-meetodiga, mis laseb koeral endal õigeid otsuseid tehes õppida ja õpitut kinnistada. Kika on koer, kellele treeningutel on meeldivaks „preemiaks“ nii mäng kui ka toit. Reti sedavõrd toidulembeline ei ole, kuid temale meeldivad mänguasjad. Seda on näha ka meie intervjuu ajal, sest Reti tahaks kogu aeg mängida, mis on ju väga vahva.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar