Undisool tundub, nagu oleks sattunud otse Gerald Durrelli raamatusse „Minu pere ja muud loomad“ või Segasumma suvilasse Pipi juurde, kes on otsustanud karjatada suuremat hulka linde ja loomi.
Väravas tervitab hundikoer Lotte nagu vana rahu ise. Õuel piiravad tulija sisse neli hane, valvsad nagu piirivalvurid ja täpselt sama tõhusad. Undisoo perenaise Jana Viksi hääle peale saab õu nagu võluväel täis igat masti karvaseid ja sulelisi: kohevad siidi- ja veiklevad pärlkanu, hiiglaslikke hiidkanu brahmasid ja kohmakavõitu kalkuneid. Nandud Moonika ja Boss küünitavad oma usjaid kaelu üle aedikuserva. Laudapiirde kohale ilmub lontkõrvadedega kitsepea, leebe Labell uurib õuel toimuvat suure huviga. Murul kihutab edasi-tagasi salk süsimusti läikivaid jooksuparte, kes näevad välja nagu viltu vajunud kirikutornid: kui piisavalt kiiresti ei jookse, siis kukuvad kohe pikali. Jooksupartide teele sattuda ei tundu eriti mõistlik: jooksevad jalust maha.
Toas kordub sama. Küünte krabinal kihutab üle toa pisikest kasvu taksikoer Iiris, seinakapi -mõõtu puurist silmitsevad tulijaid kaks Aafrika halli papagoid: Jakovitš ja Rio. „Jako!“ ütleb Jakovitš ja kõigutab pead üles-alla, nagu kummardaks tervituseks, ning lisab siis igaks juhuks, kui külalised peaks olema täiesti pimedusega löödud: „Papagoi!“ Kusagilt imbub diivanile 13aastane pärsia kass Masja, kes näeb välja nagu pisike flegmaatiline lõvi: kere siledaks pügatud, sabas suur pehme tutt ja lakk kohev. Nagu sellest veel küll poleks, ilmub Jana terrassiukse vahelt, süles madujas helepruun tuhkur, Sipsik. Jana paneb Sipsiku maha ja silmapilk algab lõbus klaperjaht, taks ees, tuhkur järel, ja siis vastupidi. Kui emb-kumb teise kätte saab, läheb suureks rullimiseks. Pole ilmas paremaid sõpru kui tuhkur ja taks, mis pole tegelikult iseenesestmõistetav. Taks on ju urukoer ja peaks tuhkrule jahti pidama, aga Iiris miskipärast ei pea.
Viiskümmend hinge„Oota, ma arvutan natuke,“ ütleb Jana küsimuse peale, mitu hinge Undisool elab. „Korra ma olen nad kokku võtnud. Äkki viiskümmend?“Ei, ärge saage valesti aru, tegemist pole loomapargiga, kuhu suviti saabub hordide kaupa külalisi. Kõik Undisoo elukad on Jana lemmikloomad ja Undisoo pole kaugeltki mingi äriprojekt.„Kui mõni tuleb ja tahab näha, ega ma tagasi saada, ja need, kes on korra käinud, tulevad ikka ja jälle,“ ütleb Jana.
Kogu see kirju pere aga on tekkinud sellepärast, et Jana lihtsalt kohutavalt armastab loomi. Mõni on küsinud Jana käest, kui palju sellise karja elukate ülalpidamine ka maksab. „Aga ma ei tea. Ma ei mõtle ju absulootselt raha peale. Ma tahan, et nad minu juures õnnelikud oleksid,“ ütleb Jaana. Inimesi on kahte tüüpi: need, kes armastavad loomi, ja need, kes seda ei tee. Jana armastab. Väga. Niisama lihtne see ongi.
Segadused rääkiva papagoiga„Kui ma väike olin, siis unistasin, et oskaksin loomade ja lindude keelt,“ tunnistab Jana. Nüüd, paistab, ta peaaegu et oskabki. „Tead, mulle lihtsalt kohutavalt meeldib neid jälgida. Nad on nii ägedad,“ ütleb Jana.Papagoid Jako ja Rio seevastu on selgeks õppinud Jana keele. Olgu öeldud, et ka Aafrika hallidest papagoidest unistas Jana juba lapsena. Oli pildi pealt näinud. Ja nüüd tal nad ongi. Üheksa-aastane Rio räägib vähem. „Tema teeb rohkem helisid. Koputab ja helistab,“ ütleb Jana.Nelja-aastane Jako, nagu paljud teisedki Jana loomad ja linnud, on olnud väärkoheldud või elanud, noh… mitte kõige viisakamates oludes. Jako pidi saadetama perele järele Hispaaniasse, aga linnul oli nii tugev stress, et ta ei oleks reisi üle elanud. Jako ei söönud, tõmbles ja vigastas Jana sõrme nii, et verd purskas.Janat kutsus ta vaheldumisi eesti ja vene keeles sõnadega, mida ei ole sünnis ära trükkida, sõimas perepoega, nõudis peremehe käest õlut, karjus kileda häälega „Pidu! Pidu!“ ja käitus nagu paadunud alkohoolik: avas oskuslikult siidripudeleid, mille sisul ta kohe hea maitsta lasi. Kui Jana telefoniga rääkis, istus Jako tal õla peal ja käratas väga täpselt ajastatud hetkel: „Kas kutsun politsei?!“ Janal oli kõvasti seletamist.Nüüdseks on Jako ropendamise ja joomise lõpetanud. Jana ei tea, kas lind on rumalad sõnad ära unustanud või lihtsalt kombelisemaks kasvanud. Nalja saab Jakoga aga ikka. Jako nimelt ei jäljenda ainult sõnu, vaid ka hääletooni. Kord vahetanud Jana abikaasa Tervo tükk aega Janaga mõtteid pühas teadmatuses, et ta vestleb papagoiga. Kord jälle pääsenud Jako lendu, laulnud metsas „Elas metsas mutionu“ ja hirmutanud naabritalu perenaise poolsurnuks. Naaber põgenenud lõpuks tuppa, et tema ei julge enam õues peenraid teha. Metsas olevat üks purjus soomlane.Lastelaulude peale on Jako siiani mihkel. Ta laulab rämeda häälega: „Kes elab metsa sees?“ ja muidki laule. Metsa sees elamise laulu lõpetab Jako sõnadega: „Seal elab Jakovitš!“ Peale eesti ja vene keele kõneleb Jako soome ja hispaania keelt.Jana ütleb, et papagoi eluiga on nagu inimesel: 70-80 aastat. Nad on terased. „Neil on nelja-aastase lapse intellekt,“ ütleb Jana. Mälu on neil hea. Kui Rio vana peremees tuli Riot vaatama, siis haakis Rio end tema sõrme külge, aga teise jala jättis Jana sõrme külge, ise vaatas, pea viltu, Janikale niiviisi otsa, et kas tohib. Jana kodus on tavaline vaatepilt süüa tegev Jana või Tervo, kaks papagoid küljes rippumas või peas troonimas.Uusi sõnu õpivad Jako ja Nero kiiresti. „Kui täna õpetan, siis homme juba oskab,“ ütleb Jana. Sõnavara omandavad Jako ja Nero ka spetsiaalselt õpetamata, nii et salajuttu nende kuuldes rääkida ei tasu. Räägivad välja. Ja küllap nad juba teavad, mis hetkel.Üle kõige meeldib Jakole ja Nerole telekat vaadata, eriti naljasaateid. Kui kostab naerupahvak, naeravad ka Jako ja Nero suure mõnuga, lausa kõõksudes. Kui Jako tahab magama minna, siis hõigub ta resoluutselt: „Head ööd! Head ööd!“ Et kustutatagu tuli ja lõppetatagu trall.
Meie seal olles Jako väga palju ei räägi. Linnud räägivad, et tähelepanu võita, aga kui neid nagunii imeletakse, pole põhjust sõnu raisata. Kui hakkame ära minema ja ütlen Jakole head aega, hõikab ta siiski vastu üliviisaka: „Tšau!“
Jaa-naa! Jaa-naa!Kord oli Jako kaks nädalat kadunud, pääses lendu, ja otsimises osales nii või teisiti terve küla. Nimelt tuleb papagoi tagasi omaniku hääle peale, aga tulema peab see hääl ühest kohast, muidu satub lind segadusse. Nii et papagoid ei saa mööda metsa taga otsida.Jana ja Tervo panid maja katusele kõlarid, rääkisid Jakoga ja kutsusid lindu koju kogu valge aja. Et tundide kaupa ei ole midagi kõneleda, siis lugesid Jana ja Tervo kõlaritesse lasteraamatuid. Muidugi kuulis seda kogu ümbruskond.Kahe nädala pärast tuli Jako tagasi, laskus Janale pähe, klammerdus juustesse, varises toas lauale ja lasi kuuldavale jämedahäälse, ühtaegu ülikurva, kurnatud ja kergendatud: „Jaa-naa! Jaa-naa!“Kui Jako kadunud oli, tundis Jaana, et kui ta oma lindu üles ei leia, siis sureb ta ära. „Me oleme mõlemad maikuus sündinud. Ta on täpselt nagu mina. Samad krutskid ja üldse,“ ütleb Jana. Jako on vigureid otsast otsani täis, hirmsasti meeldib talle pahandust teha. Kui Jako saab aru, et miski on keelatud, siis ilmtingimata ta seda teeb. Varem või hiljem. Meie sealoleku ajal varastab ta laualt soolapulki, mida ta süüa ei tohi, ja istunud tunnikese toolileenil mu kohvitassi lähistel, haarab ta lõpuks tassikõrvast ja läigatab kohvi lumivalgele pitslinale. Jako võib pihta panna terve saiapätsi, lammutada ja kööki mööda laliali pilduda terve suure arbuusi. Rio jälle on kohutavalt edev. Ta ei väsi end peeglis imetlemast, tantsib endale, kõnnib peegli ees edasi-tagasi ja vahib end üle õla nagu mister Bean.
Kui Jakol igav hakkab, siis läheb ta taksi kiusama. Röögatab koerakesele kõrva, nii et see hüppab õhku, või võtab taksi saba noka vahele ja sikutab. Mitte valusasti, aga piisavalt kõvasti, et taks ehmuks. Vahepeal, ütleb Jana, üritas Iiris praktiseerida, silmad lahti, magamist. Närvid olid nii läbi. Tõenäoliselt ei olnud ka Iirise kutsikaiga kõige helgem, sest esialgu kartnud ta pööraselt põrandaharja. Enam ei karda Iiris kedagi ega midagi. Ainult see hull lind! See on kole tüütu.
Emme, vaata kui suur koer!Undisoole tuli Jana kümmekonna aasta eest. Vahepeal Haapsalus elanud, juuksuri-, koka- ja müüjaametit pidanud, mootorsaega puukujusid teinud, maalida ja seepi keeta oskav Jana tagasi kolis tagasi vanematekoju. Kasse ja koeri oli tal alati olnud, aga otsus maale naasta ja loomad võtta, tuli siis, kui Jana väike poeg vaatas vasikat ja teatas: „Emme, vaata, kui suur koer!“ Siis tundis Jana, et nüüd aitab küll, et mis mõttes… Et tema lapsed niimoodi üles ei kasva.Esimese hingena tuli Undisoole pesukaru Miki, kelle Jana sai Pärnust, mehe käest, keda tunnevad-teavad kõik eksootiliste loomade pidajad. Olgu kohe öeldud, et pesukarude pidamine on Eestis juba mõnda aega keelatud. Neid isendeid, kes juba elavad kodudes, tohib pidada nende elupäevade lõpuni, aga loodusesse nad pääseda ei tohi ja paljuneda samuti mitte. Nii elabki Miki õue peal aedikus ja on parasjagu oma urus, sest ilm äärmiselt sant: pime oktoobripäev, vihma kallab ja taamal müristab. Korvis kiikuma ja vallatust tegema panna ei ole Mikit sellise ilmaga võimalik, aga välja me ta urust saame.
Nimelt armastab Miki pööraselt viinamarju. Esialgu ilmub urulaudade vahelt pisike süsimust käsi, Jana pistab viinamarja Mikile pihku ja käsi kaob, et sealt siis mõne aja pärast uuesti välja ilmuda.
Pailembeline pesukaruKui maitse suus ja viinamarju pihku enam ei pisteta, ilmub uruavast lõpuks Miki ise, näol äärmiselt pahur ja haavunud ilme, ning hakkab kausist kahe suupoolega viinamarju sööma. Söömise ajal tohib teda paitada ja sügada. Ainult pildidstamine Mikile ei meeldi. Aeg-ajalt kergitab Miki pead, heidab fotograafile solvunud pilgu ja urahtab. Söömist ta ei katkesta. Kui Miki toodi, oli ta paari-kolmekuune väike karvarull. Undisool koera nähes muutus see nunnu loomake äkitselt pööraseks ja tegi nii hirmsat häält, et Jana elas tükk aega teadmises: pesukaru on üks väga kuri loom.Kui Miki ükskord välja pääses ja 24 tundi ümbruskonna kõige kõrgema kase ladvas istus, ei söandanud Jana päästeteenistustki kutsuda, sest nood võõraste peale hirmsasti karjuvat ja pöörast looma sealt nagunii ära ei tooks. Lõpuks ronis Miki ise redelit mööda alla. Kõht läks tühjaks. „Ma ei julgenud teda ju esialgu paitadagi. Mähkisin pulga ümber vatti ja pulgaga puurivarbade vahelt silitasin,“ meenutab Jana. Silitamine Mikile meeldis ja mõne aja pärast jagas ta ära, et Jana teda kardab. Edasi läks nii, et kui Miki pai tahtis, siis lasi ta pea alla ja kattis silmad käppadega kinni. Et silitatagu nüüd ja sügatagu. Üle kõige meeldib Mikile Jana juukseid sõrmitseda. Ükskord jäänud Miki sõrmed Jana juukseklambri vahele, loom saanud hirmsasti haiget, aga sirutanud nuttes käe Jana poole, et võetagu see hirmus klamber ära. Talviti läheb Miki talveunne, käib aeg-ajalt väljas lund lakkumas ja on uimane. Toas Jana küll taltunud ja armsakest Mikit pidada siiski ei söandaks. Pesukaru on võrreldav ahviga, tal on käed, ta avab mängleva kergusega uksi, tühjendab külmkapi ja raamaturiiulid, lagastab, on loomuldasa äärmselt uudishimulik ja väga aldis pahandust tegema.Peale Miki on redelit vajanud ka pärsia kass Masja. Tema sai Jana täiskasvanuna, Masja varem tubase kassina oskas küll puu otsa ronida, aga mitte alla tulla. „Esialgu oli kogu aeg redel ligi, et Masjale järele minna,“ meenutab Jana.
Kord läinud Masja Nõval metsa luusima ja eksinud ära. Kahe nädala pärast õnnestunud Masjal kodutee üles leida. Enam Masja koduaiast välja ei lähe ja Jana redelit ei vaja, sest kass puu otsast allatuleku ära õppinud. Kaks korda aastas pügab Janika Masja ilusa paksu kasuka maha: loomal on kergem olla ja karvad ei pulstu. Pügamine Masjale meeldib. Papagoidest, taksist ja tuhkrust Masja välja ei tee. Nemad temast samuti mittte. Ühesõnaga – rahu on majas.
Kahesooline ConchitaKa sulelistest ei väsi Jana rääkimast ja on ka mida rääkida. Janat on kuidagi õnnistatud kummalisustega. Näiteks elab Jana lindlas brahma – hiidkana Conchita, kes on kahesooline. Nime sai ta otse loomulikult tolle kurikuulsa Eurovisiooni-lauliku järgi. Kahesooline pole Conchita mitte sellepärast, et brahmad seda oleksidki, Conchita kahesoolisus on kurioosum, looduse vingerpuss, mida esineb äärmiselt harva. Jana räägib, kuidas ta teadis, et Conchita on kukk. „Kire ja kires ja siis hakkas munele,“ meenutab Jana. Conchita ise ei saa päris täpselt aru, kes või mis ta on, ja aru ei saa ka teised brahmad. Üks india jooksupart seevastu teab täpselt, kes tema on: tema on otse loomulikult pärlkana, õigemini pärlkukk. Tibust peale koos pärlkanadega kasvanud, elab ta nendega jätkuvalt koos, viskab kanadele silma, tuustib rivaalidest kukkesid, teistest jooksupartidest hoiab eemale, emased jooksupardid teda ei huvita, ta jookseb õues üksi ja naaseb siis pärlkanade salka. Ainult ühest asjast ei saa too jooksupart aru: miks tal kuidagimoodi ei õnnestu õrrel magada. Välja näeb ta nagu pisike must pingviin, pole pärlkana nägu ega tegu, aga mine sa seleta. „Ta ei ole ennast ju peeglist näinud,“ ütleb Jana. Ta pole näidanud ka.
Üksilane nandu leidis kaaslase
Nandud on elanud Jana aedikus paar aastat. Nandu Monika oli oma vanas kodus kaotanud paarilise, pandi müüki ja kui keegi poleks ostnud, läinuks Monika šašlõkiks. Muidugi võttis Jana Monika endale, kuigi ei teadnud nandudest siis mitte midagi. Nüüd teab ta nendest nii mõndagi. Et neile on olemas eraldi sööt, ent nad armastavad ka õunu, salatit jms. Kui Monika sai seltsiks Bossi, sai Jana teada, et pesa ehitab, haub ja tibud kasvatab üles isane. „Nende käitumine on nii põnev. Kuidas isane põlvili heidab ja kühveldab, kaevab pesalohku, otsib emasele vihmausse ja muud meelepärast, veeretab munad pesast sooja päikese kätte, et saaks ise haudumise vahel kiiruga keha kinnitada,“ räägib Jana. Kuni emane pole veel munenud, teeb isane omapärast madalat häält. „Naabrid arvasid, et keegi harjutab meil basskitarri, ja ootasid, millal hakkab kostma muusikapala,“ meenutab Jana. Tänavu munes Monika kaheksa muna. Üks muna kaalub 700 grammi ja sellest saab kolm pannitäit omletti. Munakollane on hiiglasuur, ei mahu peopessa. Mingit spetsiifilist maitset nandumunal ei ole. Koor on sidrunikollane ja pleegib tasapisi heledaks. Muna tuleb avada naaskliga: toksida ühte otsa auk ja kallata tühjaks. Nandu pole kana, ta muneb kevadest sügiseni, kui sedagi. Viimase tänavuse muna annab ta meile kaasa.
„Ja koorest tee lambikuppel,“ õpetab Jana. Tema ise teeb.
Kaie Ilves Foto: Eduard Laur
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.