lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Tuhkur Bely staarielu

Tuhkur on suurepärane koduloom – pisike ja puhas nagu kass, inimesse kiindunud nagu koer.

“Enne kui ei oma avalikku survestavat kogemust elada kuulsa pereliikme varjus, siis ei oska ette kujutadagi, mis tähendab olla nähtamatu. Peale TV debüüti “Eesti loomahullud” saates on Belyst saanud märkamatult staar Bely, mitte tavaline tuhkur,” naerab tuhkru perenaine Maarika Pähklemäe.

Kuulsa tuhkru varjus jurist
Peale Bely nunnudebüüti teavad teda peaaegu kõik lemmikloomafännidest daamid.
“Näiteks peale ühte kaasuse arutelu ütles kohtumajas üks daam möödaminnes, et minu susliku nime Belyt teab ta küll, aga kuidas minu nimi on, ta ei tea. Kui käisin poes otsimas tuhkrukindlat vaasi, siis sattusin jälle juhuslikult just Bely fänni peale, kes juhuslikult oli teda telerist näinud. Daam rääkis, et tal on olnud ka koer. Tundsin korraks, et oleme fännist daamiga „hingesugulased“, kuid tegelikult daamile meeldis ainult Bely. Juristist võib saada üleöö täiesti nähtamatu ja tundmatu isik, kes on staar Bely hooldaja. Ei tea, kas on õige aeg psühholoogi juurde aeg kinni panna?” naerab Maarika, kelle kodulemmikud on tuhkur Bely ja varjupaigast võetud kass Zuzi.
Bely ja Zusi perenaise töötempo on täiesti hullumeelne. Maailm meie ümber on neli kivist seina, kus temagi veedab suurema osa oma ajast. Elutempo sunnib teda pidevalt kiirustama. Kuid ööpäevas leidub siiski paar tundi, millal naine saab lõõgastuda ja puhata. Sel hetkel vajab ta kindlasti tükikest elusat loodust või armsat loomakest. Kui teistes kodudes on tavaliselt on selleks armsaks sõbraks kass või koer, kellele ei piisa mõnest tunnist peremehe pühendatud ajast, siis Maarika on leidnud lahenduse – tuhkur ja kass. Need kaks on ideaalne kooslus. Nendega juba igav ei hakka.
Koeraga tuleb kindlasti jalutada ja soovitavalt kauem, aga kassil on korteris üksi igav. Kui aga ilmub korterisse….tuhkur, siis see pahandusekott pöörab elu peapeale. “Aga samas ta on nii nunnu!” kiidab Maarika ning tutvustab oma superstaari. Seekord jääb kiisuke varju.

Eksootika? Oh ei!
Loomulikult mitte, sest tuhkrust sai koduloom juba rohkem kui 800 aastat tagasi. Esialgu oli ta kohandatud küülikute jahtimiseks, aga juba 20. sajandil hakkas elama majades. Pidevalt hõivatud linnainimesele sobib tuhkur kõigist teistest koduloomadest kõige paremini, sest ta magab peaaegu terve ööpäeva ning on vaid mõned tunnid ärkvel. Tema juba tühjas korteris üksi ei igavle. Kass magab samuti palju.
Tuhkrul on väga armas-naljakas välimus – uudishimulik koonuke, ümarad kõrvad. Tema liikumismaneer on ka üsna huvitav. Tuhkrud on liikuvad ja vilkad. “Iga pragu on nende jaoks uurimisobjektiks. Selles toas, kuhu nad „jalutuskäigule” lastakse, tuleb aken kindlasti võrguga kinni katta või kinni hoida, muidu ta paneb plehku. Kinni tuleb toppida kõik praod, kuhu ta võib proovida sisse pugeda. Tema uudishimu ei tunne piire,” räägib perenaine.
Kui alles piilus ta teie kohvitassi, siis nüüd üritab teie toasussi sisse või kotti pesa teha. Ta lausa peab kõik kotid üle kontrollima nagu tolliinspektor. Teda on üksi tuppa jätta „väga ohtlik”: kõik, mis on tema haardeulatuses, tassib ta ära.
Tuhkrud jumaldavad koguda kokku kõike, mis kuskil vedeleb. Kõik kokkukogutud asjad peavad olema seal, kus seda tahab tuhkur ehk loomulikult tema pesas.
Maarikal käibki kodus üks lõputu otsimine ja vahel ka paanikaga avastab ta oma puhaste pesude vahelt kapist näiteks tuhkru poolt peidetud võtmed või mis veel hullem, mõne lihakäntsaka.
Kuna tuhkur on vilgas, kiire ja väga osav, aga siiski väga naljakas, siis tema koerustükid reeglina ei ärrita. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas ja alati kui tuleb tuju, saab pehmekarvalisele loomakesele pai teha ja teda sülle võtta.

Kiinduvad kui koerad
Maarika sõnul on tuhkur väga kergesti taltsutatav ja tark loomake, kes kiindub peremehesse sama tugevalt nagu koer. Naisel on varem koer olnud, ta enam koera võtta ei soovinud. Tuhkrud kohanevad kergesti ka teiste koduloomadega ning vastupidi. Oma nunnu tuhkrukesega võib ka jalutamas käia. Maarika on tema pisikese roosa rihma otsas isegi jooksurajale kaasa võtnud... Pärast olid mõlemad väsinud ja rõõmsad.
Tuhkrut võib õpetada nagu kassi oma häda tegemiseks liivakasti kasutama. Temaga pole siis muret – tuleb vaid sööt ette panna ja koristada väljaheited. Maarika armsale Belyle maitseb väga kanafilee.
Mis aga lõhnadesse puutub, siis loomulikult on igal loomal oma lõhn. Tugev lõhn on aga omane vaid vabaduses elavatele kastreerimate loomadele ja siis ka nende jooksuajal.
Maarika hoiatab, et need, kes mõtlevad pidada korteris tuhkrut, peavad olema valmis selleks, et tuhkur hakkab kindlasti toidu ja mänguasjade jaoks tegema peidupaiku sellistesse varjulistesse kohtadesse nagu seda on voodid, kapid, radiaatori, kappide ja voodite jmt alused. Asjade peitmine on kaasasündinud instinkt, mida on põhimõtteliselt võimatu võõrutada. Ettevaatlik tuleb olla ka, et tuhkrule mitte peale astuda ega teda ukse vahele ei jätaks, sest ta on vilgas ja jõuab igale poole oma uudishimuliku nina pista. Alati enne voodisse või diivanile heitmist tuleks kontrollida, ega teie tuhkur kusagil ei põõna. Ka külalistele tuleb seda õpetada. Mõned külalised küll pelgavad loomakest, kuid Bely on sõbralik ja samas ettevaatlik. Naljalt ta end võõrastele kätte ei anna.
Bely armastab lillepottide mullas tuhnida, puutumata ei jää ka vaibad ja pesud kapis. Kokkuvõttes armastab ta hirmsasti pättusi korraldada, kuid pisike segadus on selle rõõmsa loomakese kohalolu väärt.

Greta Kaupmees

0 kommentaari Lisa kommentaar