lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Tšintšilja – väike võluv iluduskuninganna

Kes on koju tšintšilja võtnud ning temaga kooselamise nipid selgeks saanud, on ­enamasti oma valiku üle väga õnnelik.

Selle loomakese nimetusega on naised tuttavad olnud läbi aegade, enamasti kahjuks küll mantoode näol. Kursis mitte üksnes sellega, kui hunnitult kaunis on see karusnahk, vaid sellegagi, et samavõrra kallis. Ent elav tšintšilja on veelgi kaunim ja huvitavam kui kuningliku karusnahana.

Välimus, millel silm puhkab  
Esmapilgul on see väike näriline võhikule raskesti määratletav, jäädes kokkuvõttes alati unikaalseks. Teda võib pidada oravaks, ta hõbedane kasukas meenutab koaalat, kõrvad ja nägu hamstrit, pikad vurrud, mis tal pimeduses orienteeruda aitavad, kassi, või isegi kääbusküülikut. Tšintšiljal on suur pea, ilmekad silmad, masajas keha ja pikk, kergelt ülespoole kaardus saba. Täiskasvanud isend kaalub ca 400-700 g, keha pikkus on 20-35 ja saba 10-15 cm. Tema eriline pluss – hoolsa ja asjatundliku pidamise korral jääb tšintšilja oma pererahvast rõõmustama kuni 20ks aastaks!
Tema standardne värv on hallikas-sinine (nö. tuhakarva), peale täiesti valge kõhualuse. Karv on pehme, tihe ja tugev – selle paitamine on ehe nauding! Ainult et seda selle imekasuka omanik ise eriti ei armasta – isegi su kõige puhtamatest kätest jääb karvastiku pinnale rasu, tema seisukohast mustus, mida ta ei talu.

Tšintšilja iseloom  
Tema on ööelanik, mis tähendab, et päevasel ajal ta põhiliselt magab, ja toriseb pahaselt läbi une, kui teda häirid. Kes neid lemmikutena pidanud ja hästi tunnevad, tavatsevad nentida: pole midagi hullemat kui väljamagamata tšintšilja! Päeva kestel ärkab ta ainult selleks, et juua ja natuke midagi näsida. Kui ta on tujus, siis võib viivukeseks ka pererahvaga suhelda, aga seda ei juhtu eriti tihti. Tont teab, millest see tuleneb – vast sellest, kumma käpaga tõusis. See-eest õhtul...
Jõuad pärast pikka tööpäeva väsinult koju, ja sind võtab vastu erk, kelmikas, ülimalt sõbralikult meelestatud loomake. Juba su täiesti „omainimeseks” võtnud tšintšilja tuleb heameelega sülle, võib su õlale või kukile ronida, armastab ninajuure ja kõrvataguste kerget paitamist, mõned lubavad isegi kõhtu silitada, kirtsutades nina ehtsast mõnust.
Tšintšilja praktiliselt ei hammusta, kuigi tuleb ette ka loomult „huligaane”, kes ei kannata lausa mitte mingisuguseid puudutusi. Äärmist vastumeelsust väljendab loomake katsega tabada tülitajat „tulistamisega”... kusejoaga. Enamasti tuleb seda ette tšintšiljade puhul, kes kasvanud üles farmides, olnud vähe lähemas kontaktis konkreetsete inimestega. Ent isegi sellist „indiviidi” on võimalik ümber kasvatada, kui lasta tal inimesega esmalt omalt poolt tutvust teha, mitte vaid ise haarata, tõsta-lükata ja nässutada.
Looduse poolest on tšintšilja väga arglik, lausa kartlik, sestap ära looda temaga sõbraks saada kohe esimesel kokkupuutumisel. Selleks kulub mitu päeva, et ta uuel territooriumil kohaneks, õpiks tundma ja omaks võtma selle lõhnu ja hääli. Alles siis on õige aeg hakata sõprussilda ehitama.

Mae Taal

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar