lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Tähelepanekuid jäneste asjus

Kuigi formaal-juriidiliselt käivad tähelepanekud küülikute kohta, nimetan mina neid ­jänesteks ja hellemal hetkel (neid tuleb jänestega ohtralt ­ette) ka jänkudeks ja mul on selleks hea põhjus.

„Küülik“ seostub minule kõlaliselt kuidagi rumalaks peetava loomaga, keda veelgi rumalamad inimesed puuris nuumavad, et siis ära süüa, omistamata loomale mingeid muid omadusi peale toiteväärtuse. Igal juhul olen sellist arusaama kohanud üsna palju, kuigi ilmselt ei hõlma see „Lemmiku“ lugejaid.
Kui kasse-koeri peetakse pigem iseloomuga ja omajagu tarkadeks, siis jänkusid pahatihti mitte. Ometi on nad koduloomadena ja vabaduses elades ülimalt kohanemisvõimelised, targad, kavalad, osavad, kummaliste iseloomudega ja mis kõik veel.
Muidugi, jänestel ja küülikutel on paar diametraalset erinevust: küülikud kaevavad urge, jänesed ei; jänesepojad sünnivad peaaegu valmitena alustama iseseisvat elu, samas on küülikupojad kuu aega täiesti saamatud ja veedavad aega urusügavusse vooderdatud pesas. Kuid need on ju pisiasjad, kui jutt käib nii vahvatest olevustest – üldisemalt siis jänkudest.

Vabaduse maitse
Jänkud sattusid õue vabadusse juhuslikult: minu toajänesele toodi ühel päeval pruut. Oh seda rõõmu! Ja kümmet poega kuu aja pärast!
Asutasime ema koos poegadega elama naaberõue mõnusalt suurde võrkaeda ja nad olid seal rahul. Mingi aja. Mängisid, sõid, teostasid kaevetöid. Kuni ühel päeval oli miskipärast üks jänku väljaspool aeda. Sai otsitud siis põgenemisteed, vaadatud läbi ka aia ümbrus, et kas tõesti mõni käik äkki alt läbi ei tule. No ei olnud auku. Jänku aeda tagasi ja rahu majas, kuid muidugi oli ta juba üsna pea jälle väljas.
Mis seal ikka, jälle jänku aedikusse, aga seekord jäin varitsema ning paarikümne minuti pärast kerkis aedikust umbes nelja meetri kaugusel maa seest jänese valge pea, vaatas veidi uurivalt ringi ning vupsas välja.
Pilt oli selge, katsin augu suure plaadiga kinni, olles kindel, et nüüd on asi korras. Järgnevate päevade jooksul meenutas asi mängu, jänkupäid kerkis kõikjalt ja nende tagasitõrjumine oli tõsine töö, sedavõrd võimatu ülesanne, et lõpuks loobusin. Las siis elavad väljas, muidugi on ju rebasehirm ja puha, aga see on loodus ja nad paistsid nii pagana õnnelikud! Nii nad välja elama jäid. Kõige tavalisem küsimus, mida külalistelt kuulen, on: kas nad ära ei jookse? Ei, nad ei jookse ära, kuigi vahel sooviks. Miks? Noh, eks nad oskavad omajagu kahju teha, süüa ära kõik lilled, tillid ja muud taimed, kaevata igale poole auke, selliseid poolurge, mis jäävadki pooleli.
Oma territooriumi hoiavad nad üsna täpselt, meie külas on nad suuremal või vähemal määral anastanud kõik neli õue, õnneks on meil toredad naabrid, kes oskavad vääriliselt hinnata dekoratiivsust, mida pakub aias toimetav elus jänes.
Paar aastat hiljem kaevasin huvi pärast selle aedikust põgenemise käigustiku lahti ja avanes lummav urusüsteem: käigud hargnesid laiali, said kusagil jälle kokku, olid erinevatel kõrgustel, ulatusid kahe meetri sügavusele, sõnaga – uskumatu maa-alune võlulinn. Kaevamisega seoses meenub pilt, kuidas üks jänku, kes polnud minu õue peal kunagi käinud (oli selline valitsev matriarh naabri juures), tuli ühel varasuvisel päeval sirgjooneliselt mulle õuele ja asus ühes kohas kaevama. Ei hakanud teda segama, tahtsin näha, kaua ta viitsib. Viitsis lõpuni, see tähendab, et kahe tunniga kaevas ta valmis sügava uru, korjas heina, viis selle urgu ning tegi kõike seda kõrval seisvat mind absoluutselt tähele panemata. Urg valmis, kattis jänku selle sissepääsu mulle segaseks jäänud viisil mullaga kinni ning unustas ilmselt samal hetkel igaveseks. See oli lihtsalt ehtjänkulik käitumine, asi vajas tegemist ja ära ta tehti, edasine pole tähtis. Sellist tühjalt seisma jääva uru ehitamist olen hiljem näinud korduvalt ja nad jäävad tõesti lihtsalt seisma, võin kinnitada.

Mina ravin sind, sina mind...
Omaette teema on toas elav jänes ja ka nemad on üsna erinevate iseloomudega, mõned targemad, teised vähem, osad on aktiivsed laamendajad, teised üsna rahulikud ega sega und (jänes ju muidu ööloom).
Mu praegune toajänku sattus minu juurde elama seetõttu, et päästsin ta surmast ja ravisin terveks, selle käigus kiindusime teineteisesse sedavõrd, et polnud enam mõeldav teda kuhugi mujale panna. Lugu algas sellest, et üks pesakond jänkusid kasvas üles naabermaja tühjal verandal, seal oli neil mõnus olla, heinad all ja liikumisruumi piisavalt. Nii nad sinna perena elama jäid ja kasvasid.
Vaatamas käisin neid iga päev ja miskil päeval oli üks jänkuke põrandal külili maas, süüa enam ei võtnud ja hingas väga vaevaliselt, sisuliselt tähendab see jäneses puhul enamasti minekut, kuid proovima peab ikka. Tõstsin väikse jänku sealt üles ja nägin, et tal ripub kõhu alt midagi verist, esimese ehmatusega arvasin, et soolikad, oli üsna šokeeriv. Peame korraks peatuma sellel, et need nunnud loomad on ühtlasi kaunikesti verejanulised ning nende kakluste tulemused vastavad. Isajänestel on nimelt kombeks rivaali elimineerimiseks üritada tal tagumiste jalgade löögiga (ja selliste löökide jõud on hirmus ning jala otsas habemenoana teravad küüned) munandid küljest ära lüüa. See siis oligi juhtunud, ilmselt oli üks isajänku varaküps ja pidas vajalikuks hakata võimu haarama.
Viisin oma haige jänkukese koju, tõmbasin ripneva muna külmavereliselt küljest, puhastasin ja desinfitseerisin haava ning hakkasin antibiootikume süstima. Ja nii ta minuga juba aastaid koos elab. Käib kaisus magamas. Vaatab telekat. Mängib. Läheb vahel hulluks, jänestel on see kombeks ja midagi naljakamat on raske ette kujutada. Käib õues teiste jänkudega toimetamas. Paaritub. Ja eelkõige on kohutavalt sotsiaalne ja suhtleb aktiivselt. Ammuks see oli, kui ma laastava angiiniga voodis lebasin ja jänku mulle padja kõrvale hüppas ja limpsima hakkas (see on jäneste puhul sõpruseavaldus). Korralikus enesehaletsushoos, palavikust puretud mõistus hägune, küsisin jäneselt paistesmandlihäälel: mis sust küll saab, kui ma nüüd ära suren? Jänes silmitses mind hetke kahtlustavalt ja ütles: hm, ei usu, et niipea sured, sa näed kahtlaselt vintske välja, sellised just spekuleerivadki hüpoteetilise surmaga, sellised ja kindlustusagendid. Mnjah, eks jänkud natuke nende moodi lähe, kellega koos elavad...

Ville Sihanouk

Jätkub ajakirjas Lemmik

0 kommentaari Lisa kommentaar