lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Taluhobu on tubli tööloom

Hobune võiks ja peaks olema kasulik loom. ­Lisaks abile rasketel maatöödel on hobune ka suurepärane laste murede leevendaja.

Pokumaa emandad Airi Hallik-Konnula ja Merle Tombak korraldasid Kanepi taga ürgmetsas hobutöö nädala ja selle kulmineerinud seminari üsna praktilistel kaalutlustel: Pokumaa juurde kuulub 30 hektarit metsa, mida oleks patt hooldada traktoritega müristades ja alusmetsa lammutades. Sellepärast otsustati põhjalikumalt vaadata ja kuulata, mida kujutab endast tegelik hobusega töötamine ning kui mõttekas oleks Pokumaale oma hobused-teenijad soetada.
Meil on Eestis praegu teatavasti hobuste traditsiooniline töö ja teenimine esitletud kas üksikute ilusate museoloogiliste mudelitena, nagu Kurgjal ja/või näidatud künnipäevade ja metsaveo kui näidisüritusena, mitte igapäevase tegelikkusena.

Puudu on haritud ­hobuinimestest
Tegelikkus on selline, et meie ilusal isamaal on üksikud osavad, kes töötavad päevast päeva hobustega. Tööriistade järel vedamise mõttes. Samas on töö ja teenimine ju ka ratsutav ja lapsi kasvatav või hipoteraapiline ja läbipõlemise ennetamise hobune ning lemmikloomana oma pererahvast laadiv-väestav või järglasi andev loom.
Seminaril teeniva hobuse fenomeni analüüsinud minister Ivari Padar, hobumatroon Maie Kukk, vetkorüfee Tiit Siiboja, hobusega töötav Kaja Väärsi ja Kaido Kama ning tegelikku hobutööd näidanud ja õpetanud Priit Kalev Parts, Vello Tamm ja Imre Õim olid üksmeelel ideaalse eestimaise hobumaastiku väljanägemise asjus. Kuidas seda saavutada, pole paraku üheselt selge – kui oleks, siis ju oleks ka saavutatud.
Ideaal on Ivari, Maie ja Tiidu – ja eks kõigi teiste hobuinimestegi unelmais selline, et enam kui 12tuhandele tõusnud hobuste mass Maarjamaal pole mitte toetuste saamiseks paljundatud mustangite mass, vaid tegutsevad hobused. Kui need kaunid ja arukad loomad on väärindatud, siis saab nende kui töötavate-oskavate olendite eest ka õiglast hinda küsida. Arutu mass, millega keegi midagi mõistlikku ette ei võta, ajab ka õpetatud ja tööle rakendatud isamaiste hobuste hinnad alla ning garanteeritult "töökorras" ratsusid tuuakse pigem võõrsilt.
Järelikult tuleb toetussüsteem ümber korraldada analoogselt pindalatoetustega. Nii, nagu ei toetata enam heina purustajaid, vaid neid, kes reaalse heina ja silo rullivad, ei peaks toetama ka neid, kes lasevad karjatamis- ja ohustatud tõugu loomade kasvatamise toetuse eest käsitsemata hobuste massil vohada, ent tegelikke tööloomi mistahes funktsioonis ei paku.
Tiit Siiboja sõnastas: "Toetust ei peaks maksma selle eest, et inimene vaevub hommikul voodist tõusma ja püksid jalga ajama ning teatab, et tal on nii raske. Toetamist on väärt hobuste väärindamie. Ja kui väärindamine on väärt, siis läheb taas au sisse ka Säreveres Järvamaa kutsehariduskeskuses õpetatav hobusekasvatuse eriala. Olid ajad, mil sinna oli tohutu tung. Nüüd satuvad seda ala õppima need, kes kokanduse erialale näiteks ei mahtunud. Seega ei tule sealt ka selliseid hobuharitlasi, keda tallidel-kasvandustel oleks tore praktikale võtta ja tööle palgata."
Ivari Padar meenutas: "Ametnikud jagavad toetusi ja teevad seadusi pädevalt siis, kui nad on pädevad. Esiteks saame pädevaid ametnikke niimoodi, et Kaido Kama ning härra ja proua Konnula näiteks saadavad oma koolitatud lapsed mulle tööle, palun. Ja teiseks saavad asjalikud ametnikud teha õiglasi otsuseid juhul, kui iga ala esindajate ees seisab üks üheselt mõistetav juht, keda selle ala esindajad toetavad ning kelle sõnum on tõesti esinduslik. Praegusel hetkel puudub see juhttäkk või -mära, kes hobuinimeste hääle ministeeriumi tooks, sest hobuinimeste konfliktid ja hukatuslik võimuvõitlus seltside, alaseltside ja kontseptsioonide vahel pole kindlasti see hääl, mis õiglaste otsusteni viiks. See on väike lohutus, et samavõrdselt konfliktne ja segaseid signaale saatev on vaid seakasvatajate seltskond."

Kellena töötab hobune
Traditsioonilistele põllu-veo-metsa­töödele lisaks töötab hobune teatavasti ka sportlase, lastekasvataja – nii inimese lastest inimese vormijana kui varssade ilmaletoojana – kui pereliikmena, kes inimesi väestab ja elule sära annab. Kasvandused-ratsaspordikeskused-kodu­tallid on teatavasti üleüldised laste tõmbekeskused. Hobustega koos kasvavad noored omakorda oskavad valida ametiks loomaarsti ja zootehniku, sepa ja varustuse meisterdaja ameti.
Järva-Jaani lähedal väikest kodutalli pidav kirikuemand Gerly Algpeus kirjeldas, et see on nii mõnegi kohaliku lapse jaoks pahede käest tagasi võidetud päev, kui ta tuleb sadulasse, mitte kampadesse ning hoiab hobuste ligi ega virele punkrilaadses või võõrsil töötavatest vanematest tühjas kodus.
Legendaarne hobuinimeste õpetaja ja kasvataja Maie Kukk ütles, et laseb oma tallis ratsutada ja rakendisporti harrastada ka neid lapsi, kes soovivad ja tasuvad tundide eest kasvõi tööga, sest vanematel pole raha – peaasi, et nad oleksid ja õpiksid. Ning kui treenerile ei maksta, peab too omakorda näiteks veterinaarile kurbi silmi näitama – palun oota! Ning Siiboja ja teised vetid ootavad - omade ja usalduse asi ju.
Sangaste-kandi hobumees Imre Õim käib tüüpilise tänase Eesti mudeli kohaselt näiteks selleks Soomes tööl, et kaasa Anniki saaks talu hooldada ja hobuseid õpetada – ehkki taluhooldamine ja hobuste õpetamine-rakendamine vajaks Imret iga päev kodus. Ent kodus ei teeni. Kõik hobuse järele rakendamise tööriistad on mees soetanud ja valmistanud, ent ettekäiv hobune ise on veel toores.

Kati Saara Vatmann

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar