lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Suurlinna kodutute lemmikloomad

Miks peab loomkaaslast inimene, kel eneselgi kodu pole ning kelle sissetulek sõltub sageli vaid möödujate armust? Kas tegu on emotsionaalse läheduse ihalusega või katsega pare­mini kerjata?

Daam koerakesega, härra suure tõukoeraga, akendel uudishimulikult möödujaid jälgivad kiisupojad, hoovides iseteadlikud kassid, kes lubavad ennast igal jalutajal hellitada. Selline on ehtne, klassitsistlikus stiilis rajatud iidne ja lummav moepealinn Pariis, kus ringi liikudes tundub, justkui igal pariislasel oleks lemmikloom. Peaaegu täpselt nõnda ongi. Pariislane armastab jagada südamesoojust nii inimestele kui kogu elavale loodusele, olgu selle tõestuseks kasvõi imekaunid Prantsusmaa pealinna pargid ja laste mänguväljakud.
Pariisi lummuses ning embuses elades või siin turistina ringi seigeldes märkab paraku ka oluliselt nukrameelsemat vaatepilti. Väga paljudel kodututel, kes ruedel, bulvaritel, metroodes ja rongijaamades magavad ning elavad ja kerjavad Pariisi tänavapoisi-kultuurile kohaselt, on lemmikloomad. Enamasti koerad ja kassid, kuid leidub neidki, kelle kaaslasteks närilised või sulelised.
Kui vastutustundlik on selline käitumine? Miks inimesed, kes elavad tänaval, tulemata sageli iseenda elugagi toime, soetavad endale lemmiklooma? Kuidas need loomad igapäevaselt elavad? Mida arvavad sellest kõigest kodutud loomapidajad ise? Kas looma tänaval peetakse loomaarmastusest või kaastunde äratamise, otsesõnu väljendades raha teenimise eesmärgil? Nendele küsimustele käisingi Pariisi tänavatel vastuseid otsimas.

Enne kassi oli elu üksildane
Roman istub juba aastaid hommikust õhtuni maailmakuulsa Opera vastas asuva keskklassi kaubanduskeskuse Galerie La Fayette nurgal, kerjates raha iseendale ning puuris või selle kõrval asetseval pleedil magavale kassile Suzanna, kelle rumeenlasest omanik võttis ühelt kodutult seitse aastat tagasi, kes talle noort kassipoega tuli tasuta pakkuma, kuna tema enda kass oli hiljuti pojad ilmale toonud.
Roman räägib avameelselt: „Enne Suzannat oli minu elu tänaval väga üksildane. Paljud kodutud joovad, aga mina alkoholi ei tarbi. Olen haige. Mul polnud sõpru, polnud mitte kellegagi suhelda. Suzanna tõi minu ellu päikese, soojuse, armastuse. Hoolin temast väga. Kindlasti ei pea ma kassi raha pärast. Suzannal on hea elu, ta saab värske õhu käes olla, inimesed käivad teda paitamas, ostavad talle süüa, annetavad tema jaoks raha. Arvan, et tal on parem elada koos minuga tänaval, kui kodutu kassina linnas ringi hulkuda või varjupaigas elada.”
Veendunud kassi-inimesena julgen pisut vestluskaaslasele vastu vaielda, väites, et kiisudele meeldib ringi seigelda. Kassid vajavad priiust, kuid tänaval konutamine ei anna selleks mitte mingeid võimalusi.
„Oi, ta ikka jalutab minu lähedal. Õhtul, kui ma töötamise lõpetan, siis panen talle keti kaela ja jalutame pargis. Ööseks ehitan pappkastidest elamise, talle meeldib minu teki all magada. Soojadel ilmadel aga lesib minu jalgadel, teki peal. Ei, ei, mina küll kassi raha pärast ei pea! Käin temaga regulaarselt loomakliinikus, tema tervis on tugev ja korras," kinnitab mees soojal pilgul nurruvat kaaslast silitades.

Koer on inimesest parem kaaslane
Eelmisest vestluspartnerist sugugi mitte väga kaugel, raudteejaama Saint-Lazare ümbruses kohtun mitme kerjava kodutuga, kellel üks või kaks koera. Küsitakse küll raha, kuid intervjuust keeldutakse, kuni leian hispaanlasest Jose, kellel koer Veronica, hellitavalt ja hispaania-päraselt lihtsalt Kika.
„Ta on minu parim sõber ja kaaslane, alati truu, kellele võib kindel olla, mitte nagu inimestele, kes alt veavad, lubavad, valetavad ja petavada. Tänaval elades õpid inimesi tundma.
Tean paljusid, kes on võtnud koera endale, et tänu sellele inimeste tähelepanu ja haletsust võita, rohkem raha teenida, et saaks rohkem juua. Loomulikult inimesed annavadki rohkem raha, kui sul on loom kõrval, aga mina Kikat küll ära ei kasuta. Minu jaoks on ta sõber, kes hoolitseb minu eest ja mina hoolitsen tema eest. Mul on alati koerad olnud, ka Valencias elades, kui mul oli töö ja kodu. Mu taksikoer suri. Varsti kaotasin töö, jäin kodust ilma ja Hispaanias on väga keeruline finantskriis.
Tulin Pariisi, elasin esialgu sotsiaalpinnal, kuid sinna lemmiklooma ei lubatud võtta, aga mina ilma koerata elada ei oska ega taha. Parem elan tänaval ja koos koeraga, koos oma Kikaga, kuni leian taas töö, uue kodu.
Teen kõik, et tal oleks võimalikult hea elu. Ostan parimat toitu, mis saadaval. Vahel sööb koer minust endast paremini, aga kui ma olen ta endale võtnud, siis vastutan tema eest ja mulle meeldib see vastutus, kuigi sageli olen pidanud ahastuses nutma. Eriti, kui ta noor kutsikas oli, armastas ta öösel minu kõrvalt minna tänavatele jooksma. Kui tundsin magades, et teda minu kõrval ei ole, jooksin meeleheitlikult mööda tänavaid, küsitlesin inimesi, aina hüüdsin: „Kika, Kika, kus sa oled?”
Me ei istu iga päev sama koha peal, liigume iga paari tunni tagant niisama linnas ringi, samal ajal küsin inimestelt raha elamiseks. Nüüd on ka ajutisi ööbimiskohti, kuhu lubatakse koos lemmikloomadega. Talvel on see väga vajalik ja proovin alati sinna kohta saada, kuigi see alati ei õnnestu.
Mul on Kikale mänguasjad ostetud, käin temaga jooksmas, pühendan väga palju aega oma koerale.”

Kerjava paarikese lemmikrott
Õllepurgid käes astuvad tänaval mulle vastu kohalikele teada-tuntud Pariisi 10. linnaosa kodutut – pruut ja peigmees, kellest viimase õlal tiirutab valge, pika sabaga rott. Prantslasest Alain ütleb, et rott nimega Nigara on aastane ning võttis looma pärast Aafrikas käimist. Nimelt olevat ta seal kohanud kohalike, kellel kodus erinevat liiki närilised lemmikloomadeks ja sellest tekkis ka temal armastus rottide vastu. Hiir olevat liiga pisike, peidab ennast varrukasse, poeb krae vahele, kuid rott on tark ja arukas loom, kes teab, mis talle lubatud, mis keelatud. Nigaral on ka oma puur, mida alatasa koos selja- ja magamiskotiga ehk kogu paarikese elamisega kaasas kantakse. Puuris on loomale vajalik söök, joogivesi, puitlaastudega kaetud aluspõhi ning ratas, mida mööda rott ringi saab lipata, et iseenda ja peremehe-perenaise meelt lahutada.
„Sageli inimesed ehmuvad, kui nad mu õlal, kätel rotti näevad, aga kui luban katsuda, siis heldivad, vaatavad säravate silmadega roti suurtele silmadele otsa. Rott on tark loom,” ütleb uut õllepurki avav, tänavale kerjama ruttav Alain.

1 euro mulle, 1 koerale
Itaalia kvartal ehk ka südalinna piirkond Hotel de Ville kubiseb nii kodututest, kerjavatest mustlasnaistest lastega kui ka lemmikloomadega tänavaelu elavatest inimestest. Ikkagi tõeline turistide meka, kust Jumalaema kiriku enese lähedalt avastan poolakast koeraomaniku Dareki, kes ütleb mulle otse: „Üks euro mulle, üks euro koerale ja võid intervjuud ja pilti teha.”
Käed löödud, rahad üle antud, selgitab mees rahumeelselt: „Selle krantsi võtsin ma varjupaigast. Mis elu see koeral seal varjupaigas on? Tulin Pariisi. Poolas elu vilets, raha pole. Vaatasin, siin paljudel kerjustel loomad, võtsin ka, et siis üks euro mulle, teine koerale. No miks ka mitte? Inimesed võtavad lehmad, müüvad piima. Inimesed võtavad sead, tapavad, müüvad liha. Mina võtsin koera, kerjan. Ikka üks euro mulle ja üks koerale.”
Sellise jutu peale tõusen püsti, löön käega, teen pilti, asutan ennast teele, kui juba kuulengi, kuidas poolakas hõikab möödujale prantsuse keeles: „Tere hommikust, proua! Üks tükike (kerjused nimetavad sageli eurot tükikeseks) mulle, teine tükike koerale, palun, proua!”
Pööran pilgu seljataha, ei saanud seekord kumbki oma tükikest.

Naised papagoi ja koeraga
Papagoiga Liza (teadagi, Minelli auks!) boulevard Hausmmannil kooselu jagav venelannast Natalia kinnitab, et tema hinnangul on kassi, koera pidamine tänaval täiesti vastutustundetu, koguni kriminaalne.
„Mina kohe ei saa nendest inimestest aru. See on ju loomade piinamine! Koerad, kassid tahavad ringi joosta, aga need rahaahned poolakad, mustlased, rumeenlased, bulgaarlased hoiavad neid vaeseid loomi keti otsas, kastides, ei viitsi nende kakat koristada. Papagoi elab kodus ka ju puuris, nad on niimoodi harjunud. Ega ma tuvi endale puuri pole pannud, aga papagoi puuris pole midagi julma. Ma ei maga tänaval samuti mitte, mul on üks kelder, kus saan magada, seal on meil ka talvel ja vihmaga soe ning kuiv. Papagoi pidamine ei ole kallis, saame hakkama.”
Priske, ilmselgelt tervist ohustavalt ülekaaluline mustlasnaine, kellel kooliealine laps argipäeval ja koolitundide ajal süles, endal suu matsumas valgest saiast, koer jalge vahel magamas, räägib poolvigases inglise keeles, et tema ikka väga armastab lapsi ja koeri. Neil on kusagil perifeerias telklaager, kus olevat lastel ja loomadel hea elada, kuid pildistada ega küsimustele tema vastata ei soovi, kuigi raha võiksin ikka anda. Lapsel kõht tühi, koeral kõht tühi, endaga saab ikka hakkama, aga lahke härra ju võiks lapsele ja koerale halastada. Puhas äri, mõtlen endamisi.

Mina ja tänavakoer...?
Kohtun ning suhtlen veel mitmete kodututega, kuid peaaegu kõigi jutt on üks ja seesama. Täheldan, et enamasti peavad lemmikloomi tänavatel rumeenlased ja poolakad.
Samas meenub mulle nukker 2013. aasta varasuvi, mil viletsa tervise ja oodatavate dokumentide tõttu olin sunnitud ise lühiajaliselt tänaval elama ning kerjama, kui minu juurde astus noor neiu, seletades, et peab kohtuma oma sotsiaaltöötajaga, kuid sinna teda koeraga ei lubata. Palus, et valvaksin tema seltsilist umbes pool tundi.
Teadsin neiut, tema partnerit ning hundikoera meenutavat koerakest juba varem. Kolmik külastas igapäevaselt toidukauplust, mille juures mina oma päevi veetsin, seetõttu nõustusin ettepanekuga. Eks temalegi tuli pähe esmalt minu käest küsida, sest teadis, et olen kaine, puhas, korralik, kelle kätesse võib oma umbes aastase koera usaldada.
Möödus pool tundi, möödus tund, möödus kolmaski, kuid ei nimetut prantslannat ega tema peigmeest ilmunud kusagilt välja. Jalutasin otsivalt mööda Rue La Fayette, kus nad tänaval elasid ning kerjasid, kuid ka sealt ei suutnud kedagi tuvastada.
Noor kutsu oli armas ja truu, vaadates säravate silmadega mulle ainiti otsa. Koer oli hästi hooldatud, normaalses kehakaalus, kuid vähemalt sel päeval esines tal tõsiseid probleeme seedimisega, mistõttu jooksin vahetpidamata mööda tänavat kilekotikestega koera väljaheiteid korjates, mõtiskledes selle üle, mida edasi teha, andes aru, et haige inimesena, kellel pole endal kindlat asu- ega elukohta, pole ma suuteline looma eest vastutust võtma. See oleks tähendanud vastutust terveks eluks, valu ja südamepiinu, kuigi armas koerake juba esimesest hetkest pakkus palju rõõmsaid hetki.

Ükski õnnelik lõpp
Viimases hädas pöördusin õhtul tuttavasse politseikomissariaati, selgitades täbarat olukorda. Politseinikud tundsid – teadsid nii mind, koera kui ka neiut ja noormeest. Paar päeva varem olevat toosama neiu politseile tänaval jutustanud, et ootab last, misjärel peigmees põgenes ummisjalu teadmata suunas ning noor naine oli ihuüksinda oma saatuse, varem ühiselt võetud koerakesega.
Mis on saanud naisest ja tema lapsest kaks aastat hiljem, sellest ei tea peale armulise Taevaisa ja nendi endi ilmselt keegi, kuid antud loo jaoks käisin komissariaadis uurimas, mis on saanud politseinike kätesse usaldatud koerast. Suureks rõõmuks selgus, et täna patrullib seesama koer koos korravalvuritega Pariisi tänavatel.

Raivo Kaer
Pariis

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
Lindprii 25.11.2015 12:20
Oivaliselt kirjutatud lugu, südamega, kuid loomadest on küll kahju. Selline asi peaks olema keelatud.
Lea jaakus 21.10.2015 17:43
Kui sul on lemmikloom,siis ta on ka sinu kaitseingel. Ta ei lase oma territooriumile võõrast,ta soojendab su südant ja keha...Õpetamisel ta teeb pisitöid ja rõõmuga aitab sul leida kadunud asju...Ta tajub su meeleolu ja valu, ärge arvake, et loom ei saa aru,tema arusaamine on sinu lõhnades,sinu liikumises,sinu füüsises...Isegi isane koer ei jookse innaajal sinu juurest ,kui ta allub dressuurile, kui temaga on tööd tehtud-st. ta peab sind karja juhiks ja allub seadustele. Loomad on imelised olevused,neid tuleb austada ja tundma õppida....nad üllatavad sind terve elu...