lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Šnautser – saksa habemik

Šnautserid on saksa päritolu koerad, kelle eelkäijate kohta on infot juba 15. ja 16. sajandist. Kas tegemist on lihtsalt vahvate habemikega või saksa korrast lugupidavate sellidega, sellele aitab vastuse leida Jaanika Kuldmaa.

Olen lugenud, et šnautseri nimi tuleb saksakeelsest sõnast „schnauze“, mis tõlkes tähendab „suukorv“, „kärss“, „düüs“. Koeral on jõuline ja karvane koon, justkui oleks tegemist vahva habemikuga.
Teisalt on teada sedagi, et 1879aastal toimus Hannoveris suur koertenäitus, kus võitis üks tänapäevase šnautseri eelkäija (traatkarvaline pinšer), kelle nimi oli Schnauzer! Mine võta nüüd kinni.
Tänaseks on šnautserid osalenud paljudel koertenäitustel ja teinud seda edukalt. Nii on teada, et maailmakuulsa Westminsteri Kennelklubi näituse võitis 1997aastal just šnautser.
Kohe alguses peab lugejale selgitama, et tegelikult on olemas kolm šnautseri tõugu: suuršnautser, (tavaline) šnautser ja kääbusšnautser. Algupärane šnautser oli sama suur, kui seda on tänapäevane (tavaline) šnautser. Ta oli tubli rotipüüdja, õue- ja valvekoer. Kääbusšnautseri puhul ristati šnautserit ahvpinšeri ja puudliga, suuršnautseri aretuses on appi võetud flaami (flandria) karjakoer.

Jaanika Kuldmaa ja tema koerad
Jaanika Kuldmaa on koertega tegelenud juba 20 aastat, tema kennel „Phoenix Emperor“ sai hiljuti 15 aastaseks.
Jaanika esimene koer oligi suuršnautser, kelle ta võttis täiskasvanud koerana, sealt sealt see „pisik“ alguse sai.
Jaanika töötas Kaitseväes, Vahipataljonis, kus oli ka pataljoni algusaastatel künoloogia rühm. Seal õpetati välja vanglakoeri. Rühm lõpetas tegevuse ja hakati otsima omanikke just nendele koertele, kes selles rühmas olid. Sedasi Jaanika endale esimese suuršnautseri (Dzessy) saigi.
Jaanikal on olnud ka kääbusšnautserid (värvitoonilt must hõbedaga), kuid perenaine kinnitab, et see tõug on tema jaoks ikka liiga väike.
„Hing on kääbušnautseril suur, kuid ta on liiga väike ja liiga lärmakas,“ kinnitab Jaanika.
Täna on Jaanikal kodus kolm suuršnautserit (9 ja poole-aastane Izzy, 5-aastane Spice ja kuuekuune, Spice’i tütar Sips), kaks norwichi terjerit (Cetu ja Kissu) ja shih tzu (tema nimi on Iti). Lisaks veel ka neli maine coon tõugu kassi.
Jaanika elab Raplas ja tal on Raplas ka koertesalong „Kõik Sõbrale“. Salongi pidas Jaanika esialgu põhitöö kõrvalt, viimased kaks aastat on Jaanika koertesalongi pidanud põhitööna. Nii jääb Jaanikal aega ka oma koeri koolitada, nendega tegeleda ja võistlustel käia.
Koertesalongi külastavad põhiliselt Rapla inimesed, kuid eri šnautserid tulevad kohale üle Eesti.
Kas Raplas on palju koeri? Jaanika kinnitab, et Raplas on tõepoolest palju koeri, kuigi Jaanikat teeb murelikuks see, et Raplas pole ühtegi koeraaedikut/koeraväljakut.
„Ega ma varem ei teadnudki, et meil sedavõrd palju erinevaid tõugusid on,“ kinnitab Jaanika. „Alles salongis selgus, et Raplas on väga palju, väga põnevaid tõugusid.“
Kuid ka see pole veel kõik. Jaanika on ka Raplamaa Koerteklubi juhataja.
„Inimesel ei tohi ju vaba aega olla,“ naerab Jaanika. „Koerteklubil on tegevuseks üks vana hall – katus ja seinad ja vana kunstmuru, et saaks siiski ka trenni teha.“
Kui palju Eestis täna suuršnautsereid on? Jaanika ütleb, et aastas sünnib Eestis 1-2 pesakonda, mõnel aastal pole mitte ühtegi pesakonda. Jaanika arvab, et täna peaks Eestis elama veidi alla 100 koera.
Nõukogude-ajal oli suuršnautser oluliselt populaarsem, võiks isegi öelda, et tegemist oli väga populaarse tõuga. Toona sündis aastas 300-400 kutsikat!
„Paljud suuršnautseri omanikud loobusid tõust, kui muutus koerte välimik, kui ei tohtinud kupeerida saba ega kõrvu,“ lisab Jaanika. „Paljud inimesed kardavad täna ka karvahooldust.“

Võimas, suur ja tugev koer
Suuršnautser on suur ja esinduslik koer. Turjakõrgus jääb 60-70 cm vahele, kaal on 32-45 kilo, koer on tugev ja jõuline, keha on ruutjas - esialgu võib-olla ei julgegi suuršnautseriga tuttavaks saada. Neil on tõule iseloomulikud habe ja tukk, mis varjab koera silmad. Kui silmi pole näha, siis ei oska ju ka arvata, mida koer mõtleb, millised on tema „plaanid“.
„Kui koer uriseb,“ lisab Jaanika, „siis ei näe sa ka tema hambaid, sest habe varjab need.“
Keeruline lugu – kui lühidalt asi kokku võtta. Aastate jooksul läks selle tõu karvastik pehmemaks, moed muutusid, kuid täna on populaarsem jällegi karmim karvkate. Pehmema karvkattega suuršnautser meenutas üsna palju must terjerit.
„Täna on karvkate karmim, käpad ei pea olema liiga kohevad, habe ei pea olema uhke ja pikk,“ lisab Jaanika. „Hinnatakse nn vanatõulisust. Pea peab olema piklik, kõrvu ja saba ei kupeerita.“
Põhitooniks on kaks värvi – must ja pipar-sool. Musti suuršnautsereid on tänapäeval oluliselt rohkem, kuigi algupärasem värv on just pipar-sool. Uueks tulijaks on must-hõbedaga suuršnautserid, neid leidub Euroopas ja paar tükki on ka Eestis, Saksamaal lasti sellist värvi koerad sel aastal esimest korda ka näitusele, mitteametlikku ringi. Jaanika kinnitab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti hakatakse tunnustama ka seda värvitooni.
Karvastik on karm, ja seda peab ka trimmima. Neil on ka aluskarv, mida samuti tuleb välja kammida, siis ei ole karvkate liiga puhevil.
Karvahooldus, lihtne või kerge? „Kõik sõltub sellest, mida omanik tahab,“ räägib Jaanika. „Kui koer on karmikarvalisem, siis on hooldus lihtsam, sest karm karv tuleb ära siis, kui ta on küps. Siis koera trimmitakse. Kui soovitakse, et koer näeb välja ikka suuršnautser, siis tuleb pügada välja põsed, rinnaalune, kael, kõrvad, silmad ja tagumik(nn kosmeetika). Kui tegemist on näitusekoeraga ja karvkate on pehmem, siis on olukord keerulisem, sest tööd on rohkem. Suursnautsereid peab küll trimmima, kuid nad ei aja kodus karva.“

Inimesekeskne koer
Jaanika alustab sellest, et tänapäeval jaguneb suuršnautserite pidamise suund kaheks – näituse- ja töökoer. Jaanika kinnitab, et tema on veidi idealist, ja on seda kahte liini seganud. Universaalne liin!
„Mulle meeldivad töötavad, ajudega koerad,“ lisab Jaanika, „koerad, kes suudavad mõtelda, ja ei ole mitte ainult diivanikoerad. Aga peavad ka ilusad ja tõulised olema!
Iseloomult on suuršnautser inimesekeskne, sest nad tahavad inimesega koos olla, ja kui on vaja, siis nad ka kaitsevad. Nad ei ole tänapäeval enam agressiivsed, kuid nad jälgivad, ja kui on vaja, siis kaitsevad nad ise. Suuršnautserid hoiavad lapsi. Ka tööliini koerad on inimsõbralikud.
Veel võib lisada, et nad on kartmatud, rahulikud, otsustuskindlad ja truud oma peremehele. Nad on nutikad ja targad, ärksad ja tugevad, vastupidavad, kiired, „ilmastikukindlad“.

Mõjutada saab ainult heaga
Jaanika kinnitab, et suuršnautser õpib kiirelt, kuid teda saab mõjutada ainult positiivselt. Suuršnautser üritab aru saada, miks ta midagi konkreetset tegema peab, kui ta saab aru, et saab selle eest palli või vorsti, siis ta on nõus asju tegema. Oluline on ka see, et ta ei tee ühte asja kümme korda jutti, aitab viiest korrast küll.
„Eksisteerib ka valikuline šnautseri kuulmine,“ naerab Jaanika, „kui motivatsioon on nõrk, siis mõtleb suuršnautser – aga miks?“
Suuršnautserid teevad ka koerasporti – IPO, kuulekuskoolitus, sõnakuulelikkus, agility, teada on ka vetelpääste suuršnautserit (armstavad vett), rallikuulekus, jälg (just jäljes on seda tõugu koerad väga head).
Kas suur koer vajab palju liikumist?
„Pikki jalutuskäike ei ole vaja ette võtta,“ tõdeb Jaanika, „piisab paarikilomeetrisest jalutuskäigust ja ajutööst.“

Šnautserid Eestis ja mujal
Eesti Snautserite Klubi on 18 aastane. Ja Jaanika on ka Eesti Šnautserite Klubi juhataja kõik need 18 aastat.
Kuna Jaanika on elanud kolm aastat ka Saksamaal, siis tahan loomulikult teada, kui populaarne on suuršnautser Saksamaal.
„Väga populaarne,“ naerab Jaanika, „neil on suur šnautseri klubi, millel on omakorda mitu allklubi. Igas maakonnas, igas väiksemas külas on šnautseriklubi. Iga klubi teeb igal aastal mitu näitust. Saksamaal piisab sellest, kui sa tunned šnautserirahvast.“
Mujal Euroopas on suuršnautser levinud Soomes, Poolas ja Venemaal (just seal on kaks kuulsat näitusekennelit, kusjuures ei maksa unustada, et Venemaal seda tõugu ikkagi kupeeritakse).

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar