Schipperke on väike, püstiste kõrvadega lambakoer, kes ei ole küll mitte kunagi lambaid karjatanud. Teda kutsutakse ka „laevakoeraks“, ja tegelikult meenutab see vahva väikene koer oma välimuselt spitsi.
Tõug on pärit Belgiast ja ajalugu viib meid lausa 17. sajandisse ja veelgi varasemasse aega. Schipperke kuulub lamba- ja karjakoerte rühma, nende algupärane ülesanne oli püüda laevadel rotte ja olla valvekoeraks jõepraamidel. Täna on nad populaarsed seltsikoerad, kellega võib suurepäraselt ja edukalt harrastada ka koerasporti, kuid neid kasutatakse ka täna valvekoertena.Koeratõu nimi „schipperke“ on pärit flaami keelest, ja see tähendab tõlkes „väikest kaptenit“.Kuid oli ka neid, kelle arvates tulenes koeratõu nimi hoopis hollandikeelsest sõnast „shapocke“ või „scheperke“, mis tähendab „väikest karjust“, sest schipperke sarnanes belgia groenendael’iga. Tõuga aitavad tuttavaks saada Tatjana Mihaljova, kellele kuulub kennel Naturelove. Kenneli esimeseks tõuks on saksa karmikarvaline linnukoer, kuid Tatjanal on ka kaks schipperket (Millu ja Kitti); Kristi Pai, kes tegeleb politseikoertega (belgia lambakoerad) ja temal on üks schipperke (Hugo) ning Nonna Teljatnik, kellele kuulub kennel Shurano, temal on neli schipperket, kuid lisaks veel ka mehhiko karvutud koerad.Meie kohtumisel lööb kaasa kolm omanikku ja kuus koera, peaaegu pooled Eestimaal elavatest schipperketest, sest siinmail on sedatõugu koeri vaid 20.
Schipperked ja nende omanikud
Nonna Teljatnik on tegelenud koertega juba üle 20 aasta. Tal on olnud hiina karvutud koerad, russkaja tsvetnaja bolonkad, mehhiko karvutud koerad. Täna on tal kodus kuus mehhiko karvutut koera ja neli schipperket (5 ja pooleaastane Beauty (emane), kolmeaastane Unicum (isane) ja 7-kuused Pina (emane) ja Max (isane), kes on Beauty järglased). Esimese schipperke tõi Eestisse viis ja pool aastat tagasi just Nonna ja see on Beauty. Koer toodi Venemaalt, kuid ta on USA „liinidega“ koer.Nonna räägib, et otsis endale uut tõugu pikka aega, luges ja uuris, kuni leidis schipperke. Neid oli USAs palju, kuid ta kohtus ühe kasvatajaga Venemaalt ja saigi oma esimese schipperke.Nonna kinnitab, et schipperke ei ole Eestis populaarne tõug, sest seda tõugu lihtsalt ei teata. Koeri Eestis on ca 20.Tatjana Mihaljova kennel Naturelove alustas tegevust juba 1993. aastal. Aastate jooksul on tal olnud šoti terjerid, bullterjerid, ja praegu ka saksa karmikarvalised linnukoerad. Schipperke võttis Tatjana seetõttu, et soovis väikest koera, kes oleks kassi asemel, kuigi schipperke on palju aktiivsem kui kass. Täna on Tatjanal kodus kaks saksa karmikarvalist linnukoera ja kaks schipperket.Kristi Pai tegeleb mitmeid aastaid politseikoertega. Tal on kodus belgia lambakoerad – malinois´d ja üks schipperke, kes on veidi üle aasta nende peres olnud. Kristi kinnitab, et tahtis võtta koera lapsele, mistõttu sooviti väikest koera. Nii leitigi Tatjana abiga Venemaalt sobilik koer. Kristi kinnitab, et lastega sobib schipperke suurepäraselt, kuna on lastesõbralik ja mänguhimuline.
Välimuselt meenutab spitsi
Kui schipperke mulle tänaval vastu jalutaks, ja teda esimest korda näeksin, siis arvaksin, et tegemist on spitsiga, sest sedavõrd sarnane on schipperke just spitsidega. Ka omanikud kinnitavad, et eks see nii ongi. Ja kuigi schipperke on lambakoer, kes pole küll mitte kunagi lambaid karjatanud, siis välimuselt ja kehaehituselt on tegemist üsna väikese koeraga, kelle keha on ruudukujuline, lühike, lai ja tugev, käpad on kerge ja õrna luustikuga. Schipperke on tõug, kellele ei ole antud ideaalset turjakõrgust (nende turjakõrgus on veidi alla ja üle 30 cm), kaal võib olla kolmest kaheksa kiloni.Schipperke pea on kiilukujuline. Koon on pool pea suurusest ja kitseneb nina suunas. Silmad on väikesed, tumedad, mandlikujulised. Kõrvad on kikkis, sirged ja teravate tippudega.Saba on enamikul schipperketest pikk ja kaardub seljale, kuid on ka koeri, kes sünnivad nudisabaga (see on jällegi viide tõu ajaloole).Saba võib schipperkel olla erinev – pikk ja sirge saba, pikk rõngassaba, lühike ja sirge saba, nudisaba ja mõnel koeral pole üldse saba.
Kasukat on kerge hooldada
Shipperke karvkate on tihe, kare ja sirge. Pealiskarv on pikem kaelal (moodustab tõule iseloomuliku “kaeluse“ ja „laka“) ja tagajalgadel (moodustab nn püksid). Aluskarv on pehme ja kohev. Euroopas aretatud schipperke karv on karmim, USAs aretatud koerte karvkate on pehmem. Euroopas on lubatud vaid üks värvitoon – must. USAs on lubatud neli – must, beež, šokolaad ja mitmevärviline, sellised värvitoonid on lubatud ka Austraalias ja Uus-Meremaal.Karvahooldus on lihtne. Kare, lühike, läikiv karvastik hülgab suurepäraselt nii vett kui ka mustust. Aluskarv vahetub kord või kaks aastas (emased koerad ajavad karva rohkem kui isased), siis ajavad nad üsna palju karva. Hoolikas kammimine aitab eemaldada „surnud“ karva ja teeb karvavahetuse kiiremaks.
Iseloomult nutikas, kaval ja veidi jonnakas
Tüüpiline schipperke on elav ja tegus igiliikuja, kes kiindub kergelt omanikku. Kuna nad on olnud valvekoerad (pean silmas eelpool mainitud vanu jõepraame), siis on nad võõraste suhtes umbusklikud, vaoshoitud ja ei tee neist lihtsalt välja, kuid kindlasti ei tohi nad olla arad ega agressiivsed. Schipperke oskab olla ka häälekas, kuid teda miski häirib ja segab. Ka Nonna tõdeb, et schipperke võib olla võõraste suhtes umbusklik. Koer jälgib võõrast, uurib, kellega on tegemist, võib inimese omaks võtta ja seda ka mitte teha – siis ta uriseb, haugub, näitab hambaid. Olen ka mina nendele kuuele koerale, kellega kohtun, võõras, mistõttu üks koertest esialgu urises ja näitas ka hambaid, ninastki tahtis naksata, kuid kohtumise lõpuks oli ka mind nende sõprade hulka arvatud…Tatjana lisab, et schipperked on kogu aeg rõõmsameelsed ja toimekad. Tema Millu ei saa aru, et ta on väike koer, mistõttu käib ja „kiusab“ pidevalt oluliselt suuremaid linnukoeri. Millu tahab kogu aeg mängida ja tegutseda, nagu väike lambakoer, kuigi ajaloost on teada, et schipperke ju karjatamisega pole tegelenud, pigem tegi seda tema eelkäija/vaarisa. Nonna lisab, et schipperke on väga kontaktne koer, nii täiskasvanute, laste kui ka teiste koertega. Ta tahab olla koos omanikuga, tahab üheskoos igasugu asju teha, ta on suure südamega koer, kes kaitseb nii omanikku kui tervet oma peret. Schipperke on pidevas liikumises, jälgib ümbrust, valvab.Liikumist vajab schipperke palju. Nonna räägib kolmest jalutuskäigust päevas, ca kümnest kilomeetrist, kusjuures üks jalutuskäik kestab tund-poolteist. Liikuma peaks nii, et schipperke on rihma otsas, sest nad on vägagi iseseisvad ja nende jaoks on kõik ümbritsev hiiglama põnev, mistõttu võivad nad minema joosta, ja endale midagi „meelepärast“ leida. Nonna lisab, et Euroopa päritolu schipperkel on seda nn „valvurit“ rohkem sees, kui USA päritolu koertel, kes on sõbralikumad, pehmemad ja valveinstinkti on vähem.Schipperke on nutikas, kaval ja õpib kiirelt uusi asju, kuid nad võivad olla ka piisavalt iseseisvad ja isepäised, et nende treenimine võib veidi rohkem aega võtta, kui mõne teise tõuga. Kuid schipperke on „paraja suurusega“ koer, aktiivne ja liikuv koer, kellega on siiski võimalik harrastada agilityd, rallikuulekust, koeratantsu, kuid käia ka koeranäitustel, sest on ju schipperke aktiivne ja hakkamist täis tõug.
Sõnakuulelik, kuid kuuleb valikuliselt
Tatjana lisab, et treenimine on lihtne, kuigi vahetevahel võib schipperke ka mossitada.Kristi kinnitab, kui schipperket treenida, siis on ta väga sõnakuulelik koer, kuigi valikulist kuulmist ja pähe istumise soovi esineb ka neil, ja seda peab omanik teadma ja jälgima.Nonna arvates ei ole schipperke treenimine keeruline, sest pärast kolmandat korda on asi selge, ja siis võib tal lihtsalt igav hakata. Teisel korral võib schipperke ka omaniku otsa vaadata ja uurida, kas seda asja on ikka talle vaja, mida parasjagu harjutatakse… Nonna arvates on treenitud schipperke suurepärane koer, kes ka ise omanikuga kontakti otsib, et midagi teha. Eestiski on üks schipperke, kes on väga hea agility-koer. Schipperke võib olla ka väga hea näitusekoer, Nonna täpsustab, et schipperke võib olla ka tõeline sõukoer!Üks tähelepanek veel. Nonna soovitab schipperket üksi mitte koju jätta, sest schipperke leiab endale ise meelepärase tegevuse, mille tulemuseks võib olla midagi sellist, mis omanikule kindlasti meeltmööda ei ole. Seetõttu on nii mõnedki omanikud pidanud tõdema, et oleks pidanud koera hoopis puuri jätma …
Milline peaks olema schipperke omanik?
Schipperke sobib inimesele, kes on aktiivne, kellele meeldib palju õues käia ja liikuda. Sportimiseks sobib koer hästi, kuid nad sobivad ka lihtsalt kodukoeraks. Siiski ei maksa unustada, et ka kodukoer vajab piisavalt liikumist ja ülesandeid, et ka nende meel oleks ergas. Võib öelda, et lihtsalt diivanikoeraks see tõug siiski ei sobi. Schipperke sobib elama nii linnas, kuid ka püüdma rotte maal.Nonna lisab, et inimene peab armastama liikumist ja pikki jalutuskäike, peab olema aktiivne, talle peab meeldima liikuda metsas ja põllul. Seetõttu ei soovita ta seda tõugu koera vanematele (kuid on ju ka aktiivseid vanainimesi) ja neile inimestele, kes on pikalt tööl.Tatjana teab, et schipperke omanik peab olema aktiivne inimene, kellel on oma koeraga tegelemiseks aega, ja tahtmist teda õpetada. On ju ka tema Millu alati selline, kes vaatab perenaisele silma, et võiks ju ometigi midagi teha!Kristi on nõus, et omanikul peab olema aega schipperkega tegelemiseks.
Tervis on hea
Schipperke on vägagi terve ja tubli tõug, kellel ei ole probleeme ega hädasid ihu, siseelundite, jalgade ja luustikuga, mistõttu on tegemist tõuga, mis võib vabalt elada ka 18aastaseks. On teada, et schipperkel võib esineda epilepsiat.Väikeseks aretatud lõualuu tõttu võib sellel tõul esineda valehambumust, mida loetakse välimiku hindamisel veaks. Lubatud on mõne purihamba puudumine.
Tervisekontrolli tehakse kõikidele schipperketele, keda kasutatakse aretuses.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.