Saksa väike spits – väike ja häälekas, rebaseilmega koer – Ajakiri Lemmik

Saksa spitsid on nagu nimestki arusaadav Saksamaalt pärit koerad. Spitse on mitut erinevat tõugu.

Esialgsest spitsist on arenenud mitmesuguseid kaasaegseid tõugusid ning neid registreeritakse kas eraldi tõugudena või saksa spitsi sortidena – wolfspitz (spitsidest kõige suurem, hollandlastel on ka selle tõu sõsartõug – keeshond), großpitz (suurspits), mittelspitz (keskmine spits), kleinspitz (väike spits) ja pomeranian.
Seekordses Lemmikus teeme juttu saksa väike spitsist ehk kleinspitzist. Tõuga aitab tuttavaks saada Virve Käes, kellel on kodus kuus seda tõugu koera – Tempore United Motive ehk Jette (14aastane), Tirhan Zenith ehk Pipi (11aastane), Fireset Kiss Of Life ehk Käpik (9aastane), Fireset Winter Sky ehk Teddy (6aastane), Fireset Skywalker ehk Winnie (3,5aastane) ja Fireset Loren ehk Loren (3,5aastane). Kohe alguses pean tõdema, et kõik kuus on igati vahvad sellid – kõigil omamoodi iseloom, igati krapsakad ja tegusad tegelased.

Virve Käes ja tema koeradVirve Käes on saksa väikese spitsiga tegelenud juba 14 aastat, täpselt sama vana on tema praegune vanim koer, kes on vaatamata vanusele igati terve, vitaalne ja ilus koer, kusjuures siiani ka oma karja boss. Ütlen karja, sest Virvel on kodus tõepoolest kuus kleinspitzi, kellest noorimad on 3,5aastased.Enne väikespitse tegeles Virve collie’dega, esimene seda tõugu koer oli Virvel juba alates 1978. aastast, kes toodi Eestisse Peterburist. Virve kuulus juba noore neiuna klubisse ALMAVÜ, kust ta sai ka oma teadmised koerte treenimise ja kasvatamise kohta. Nõukogude ajal ei olnud tõukoera sugugi lihtne saada, tuli käia ALMAVÜ kursustel, et saada üldse luba tõukoera ostmiseks. Lisaks veel see, et tõukoeri oli vähe saada, Virve ootas kaks aastat, et esimene collie saada. Toona olid populaarsed saksa lambakoer, puudel, bernhardiin, neid tõugusid oli saada, teistega oli keerulisem.Kui Virve teine collie oli juba 15aastane plaanis ta kõrvale võtta veel teise koera, teise tõu.Virve meenutab, et tema sõbrannal olid vene laikad, kes on ka nagu spitsilised, püstkõrvad ja veidi suuremad koerad, kuid Virvele meeldis nende võitlusvaim ja aktiivsus. Laikad on siiski jahikoerad ja neid ilukoerana pidada ei saa. Virve soovis väiksemat tõugu, kes oleks elurõõmus, krapsakas, rohke karvkattega, kes meenutaks oma välimuselt ka colliet. Ja väikespits oma karvakattelt colliet ja sheltiet ju meenutabki. Esimese väikespitsi sai Virve Soomest (toona oli Eestis kaks-kolm väikespitsi, pomeraniane oli rohkem, kuid need oli Virve jaoks liiga väikesed), kus tõug oli populaarne ja on seda ka täna. Esimene Virve väikespits (täna karja vanim koer) on rendikoer, kuna soomlased sellal väga palju väikespitse müüa ei tahtnudki, pigem ikka rendikoerad. Täna võib öelda, et mitmed Virve koerte järeltulijad on aastate jooksul liikunud Soome ja Rootsi (vaid kaks Virve koerte järeltulijat on jäänud Eestisse).

Siinkohal peab mainima seda, et Virve koertel on aastate jooksul olnud ca 5-6 pesakonda, mida pole sugugi palju, kuid Virve teab, et väikespits ei ole populaarne tõug, mistõttu ei ole vajadust ka paljudele järeltulijatele. Soovimatuid kutsikaid pole ju kellegi vaja. Virve Käes lisabki, et Eestis on näitustel ca 10 saksa väike spitsi, Soomes ca 70-80 koera. Lisaks kleinspitzile on Soomes suhteliselt populaarne ka mittelspitz.

Välimuselt ilus ja rikkaliku karvkattegaSaksa väike spits on väike, rikkaliku ning pika karvaga (topeltkarvaga) püstkõrvaline koer. Tal on tüüpiline spitsi-tüüpi pea ning selja kohale keerduv saba. Oma näolt ja ilmelt on ta väike rebasenägu, nii kinnitab ka Virve.Neid esineb kõiksugu värvides ja kombinatsioonides. Näitustel hinnatakse neid erinevate värvide kaupa – mustad ja pruunid, valged, ja kõik teised värvitoonid. Must, pruun ja valge on kleinspitzi algupärased värvid, teised värvitoonid on uued värvid, näiteks kreemikas (nii heledam kui ka tumedam), kreem-soobel, oranž (heledam ja tumedam), nn wolf-soobel ja hall, on ka lapilisi koeri, kellel põhivärv on valge, millel on erinevat värvi laike.

Koera sugu peaks paistma juba välimusest – isased on maskuliinsemad ja emased feminiinsemad. Täiskasvanud saksa väikese spitsi turjakõrgus on 23–29 cm ja kaal 3-5 kg.

Karvkate ja selle hooldamineNagu mainisin, siis saksa väikesel spitsil on topeltkarv – pealiskarv on pikk ja üsna jäik, aluskarv on pehme ja tihe. Kuigi karvkate on rikkalik, siis midagi väga keerulist selle hooldamisel ei ole. Võiks öelda, et karvahooldus on lihtne (samas kui näiteks pomeraniane tuleb lausa soengusse pügada), kleinspitzidel tehakse kõrvad ja käpad lihtsalt pikemast karvast puhtaks. Enne näitusi tuleks neid pesta, kammida ja föönitada.

Harjata tuleks kleinspitzi vastukarva, erilist tähelepanu tasub pöörata kõrvadele ja küünarnukkidele, kus karvab kipub kiiremini pulstuma. Isased koerad ajavad karva üks kord aastas, emased kaks korda aastas.

Iseloomult aktiivne ja häälekasIseloomult on kleinspitz elav, mänguline, aktiivne, ergas, sõbralik, tähelepanelik ja igati tarmukas. Kleinspitz on iseloomuga koer, ta ei ole lihtne koer, ei ole lihtsalt diivanikoer, vaid aktiivne koer. Kleinspitz on koer, kes vajab tegevust, tegutsemist, liikumist, sotsialiseerimist, treenimist. Ta on koer, kes sõltub väga palju omanikust.Virve lisab, et tema jalutab oma koertega iga päev Harku metsas mitmeid kilomeetreid, kusjuures mõned suuremad tema karjast jaksavad joosta talvel isegi tõukekelgu kõrval.Nad võivad olla ka kõvad “valvurid”, mistõttu on nad ka üsnagi häälekad kaaslased.Pean tunnistama, et väikespits on tõepoolest häälekas, hauguvad võõraste peale üsna korralikult. Seda kogen ma ka ise, kui lähen Virve juurde intervjuud tegema. Samas pean tõdema, et tunni möödudes on koerad mind „omaks“ tunnistanud, mistõttu ei pea nad enam vajalikuks minu peale klähvida.Samas, mis teha, kuid spitsid on ajaloos olnud just õue- ja valvekoerad, siis on see häälekus geenidega kaasa antud, loomulikult on võimalik seda liigset haukumist ka vähemaks koolitada.Virve meenutab ühte kunagi loetud vana legendi, milles räägiti spitside kaugetest eelkäijatest, kes saatsid karavane – toona andsid ka nemad häälekalt märku, kuni kohale tuli suurem koer, kes „uuris, keda hammustama peaks“.

Virve lisab, et tegelikult on väike spits väga hea valvur ka täna, võõras inimene majja ja korterisse ei pääse, sest väike spits annab võõra tulekust kohe häälekalt märku.

Õpihimuline koerSaksa väike spits on väga nutikas, intelligentne ja õpihimuline koer, kuid võib aeg-ajalt ka oma kangekaelsust välja näidata. Koer on väga osav agility- ja sõnakuulekusvõistlustel, kuid ka muus koeraspordis. Treenimisel on headeks abilisteks maius või mänguasi, mida kinnitab ka Virve tütar Anu, kes ongi selle pere koerte treenimise ja koolitamisega tegelenud.Virve sõnul on ka selliseid omanikke, kes ütlevad, et tema kleinspitz on ilus, aga loll. Kuid ei maksa unustada, et tegelikult on see paljuski kinni ikkagi omanikus, tema oskamatuses ja viitsimatuses oma koeraga tegeleda.Siinkohal võib lisada, et kleinspitz on tõug, kes kiindub tugevalt omanikku, ta tahab olla temaga koos, ja temaga koos ka igasugu asju teha. Sellega peab omanik arvestama ja selleks ka aega leidma.

Saksa väike spits saab inimestega hästi hakkama (kindlasti ei tasu unustada ka selle tõu puhul sotsialiseerimist, sest valesti koolitades võivad nad olla võõraste suhtes agressiivsed, nagu näiteks ka pomeranianid), sobib kokku ka teiste loomadega ning ka lastega. Kuid alati tasub meelde tuletada, et lastele tuleb selgitada, kuidas koeraga käituda, kuidas tema eest hoolitseda, ja ei maksa unustada, et tegemist on siiski pisikese ja õrna koeraga.

Tervise üle kurta ei saaTervis on kleinspitzidel hea, kuigi Virve tõdeb, et on ka neid kleinspitze, kellel on rohkem pomeranianide verd sees. Neil võib olla mõningaid terviseprobleeme, näiteks nn black skin, karv võib osadest kohtadest ära kaduda, kuid näiteks Virve 11- ja 14aastane koer on väga ilusad ja väga vitaalsed.

Virve annab oma koertele toortoitu – kvaliteetne liha, hakkliha, ka nn rupskeid, millele lisatud muna või kodujuustu. Kleinspitzi portsjonid ei ole suured, ca 30-50 grammi ja oma portsjoni saavad Virve koerad kaks korda päevas.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.