lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Rotid ja rebased

Korteri-inimestele võib sõbralik metsloom olla alternatiivseks lemmikuks. Taluinimestel tuleb koos tegutseda ka nende loomadega, keda ise valinud pole.

„Ma elan siin!“ ütles rebane.
Ta istus küla postkastide juures ja silmitses sõbraliku rahuga, kuidas väike tüdruk võttis postkastist kirju. Tüdruku ema jälgis lapsest paari meetri kaugusel istuvat rebast, et midagi soovimatut ei juhtuks. Rebane poseeris ja naeratas, kui laps teda oma nutitelefoniga pildistas. Ajastu selline.
„Toidukotist midagi mulle ei annagi?“ mossitas rebane.
Ei.
Sest ema ja tütar polnud korteriinimesed.
Rebane, kes elas korterelamu kõrval puukuuris, oli harjunud korteriinimestelt võileiba saama. Ilma võita leiba ta võtma ei vaevunud. Võiga võttis. Otse käest. Naabrid ju.

Piirid paigas?
Ema ja tütar olid rebastega omad heanaaberlikud reeglid kehtestanud. Läbi piiride proovimise, võitluse ja vägikaikaveo. Kui on mets, siis on ka loomad. Kui on talu ja loomad-linnud, siis püüab mets loomulikult oma piire sinna kui rikkalikule toidulauale laiendada.
Külades kortermajades elavatel inimestel pole allergiate ja elulaadi tõttu sageli enam kassigi. Käest võileiba sitsiv rebane on nende uus alternatiivne koduloom. Kes veel talu ja loomrahvaid peab, see teab, kui pidev ja pinev töö on paratamatu kooskonna ohjes hoidmine.
Ema leppis sellega, et vabalt õuel siblivate kanade seast võeti matti – umbes üks kana nädalas.
Tütar aga nägi ühel hommikul, et rebane sai teada. Õrritas ja mõõtis, rehkendas ja juurdles. Kui kaugele ketikoera kett ulatab. Ja edasi kadus iga päev kana. Kuni peeti kuulsusrikas emade lahing.
Ema märkas aknast, et emarebane virutas hoovilt tema lemmikpardi.
Sööstis. Hüppas üle lambaaia. Sai kopli teises servas pardiga risti aia alla kinni kiilunud emarebase saagist – tema poolt vaadates tema lemmikhaudujast – kinni. Part oli juba lõpnud, vihane naine rebis ta tagasi – ja küpsetas poja sünnipäevapraeks. Tütrega toodi kasvandusest uued kanad-pardid ning suleti nad võrkaedikusse. Ideaalne linnuelu kulgeb mõistagi vabaduses. Ent kui on mets, siis on loomad – ja piirid-reeglid peavad olema kindlad.
Linde peetakse aedikus. Ja emotsioone ohjes.

Ühisväli loomadega
Veel vabalt pidamise ajal õnnestus ühel väheldasel kanal välja haududa 21 tibu. Mütsakurida õnnestus inimese abiga võsast sedasi linnuaedikusse eskortida, et ei kassid-koerad ega rebased-kullid ei saanud ainsatki tibu kätte.Kuni suur pesakond kana tiibade alla mahtus, oli kena kõik.
Ent kui tibud suuremaks kasvasid, tulid rotid.
Üks lind teise järel andis emale võimaluse rotiauku kandudes tolerantsi ja elu Maal õppida.
Elu väärtus ei olene tema pikkusest.
Leppimine teeb tasakaalukaks.
Alandlikkus õpetab asju sedasi korraldama, et keegi haiget ei saa. Armastav asjakorraldus on selle kunsti nimi.
Armastamist õppis ema – ikka koos tütrega, kes alati tema kõrval püsis – hommikuti ja õhtuti väetimaid tallesid määtsutades. See oli nende väljend lutitamise kohta. Kuni määtsutati, sõid lambaemad vilja ning rotid saabusid samuti jaole. Igal hommikul ja õhtul samade rottidega sõbralikus silmsidemes lakkas ema neid tibutapjateks sõimamast. Ei tibud ega kanad, lambad ega talled olnud ju õigupoolest tema omad. Nad olid terviklik perekond, ühisvälja moodustav kogum. Ja rotid-rebased kuulusid sinna täpselt sama orgaaniliselt kui pardid või ponid. Ehkki inimene polnud neid ostnud ega neid oma loomrahvaste ühisperre arvanud, arvas loodus omasoodu.
Kui on koduloomad, on vili – kui on vili, on hiired-rotid. Ja rebased. Nii lihtsalt on.
Ema ja tütar nimetasid rotid Hubertiteks, rebased Exupery'deks ning ämblikud Fedjadeks.
Ka ämblikel on majapidamises kindlad kohad, kuhu nad kärbsepüüdmise võrgud koovad. Kui võrgud kogunevad tolmu täis, pole neist enam abi – kärbsed näevad neid ega kleepu enam. Pererahvast on kena enne väsinud võrgu tolmuimejasse tõmbamist Fedjasid hoiatada – hästitoimiva perekonna tunnus on teadmine. Kõik liikmed teavad, mida kodakondne kavatseb ning mis sellest tuleneb.

Teadmine eri liikidest
See sügavam teadmine paljuliigilisest koostoimest jätab ellu. Väga mitmekihilisel moel ja seostes.
Laudas kipuvad noored Hubertid lammaste veeämbrisse kukkuma ja uppuma. Kui inimene seda tähele ei pane, muutub vesi mürgiseks. Tallis jagavad Hubertid samuti hommiku- ja õhtukaera ka endale ja oma lastele – ning sealgi võib juhtuda.
Ühel hommikul astus noor trakeen Hubertile peale. Lirtsti. Kogemata. Aga lõplikult. Ja jäi ise lõksu.
Kui sälukene esijalga kergitas, tõusis selle alt katkise rotikeha haisubukett. Hobune maadles selle hämmastava kammitsaga üsna pikki minuteid, kuni inimene ta jõuga roti pealt minema tõmbas. Ehmunud-segaduses sälg paugutas minema galopeerides seitse korda järjest tagant üles. Kui inimene poleks temaga päevast päeva kõrvuti kulgedes iga tema hingetõmmet teadnud ja sooritusi ette aimanud, võinuks ta roti pärast surma saada. Aga ta teadis – ja astus mürgeldavate tagajalgade eest rahulikult kõrvale.
Rahu ja leppimine on eeldus, et märkame märki.
Kes protesteerib ja kakleb, puistab rotimürki ja saastab oma kodu vihaga, sellele ei saadeta keset talve suurt kirjut koerliblikat juustesse.
Kes selgitab pääsukestele, kuhu mida sel aastal ehitatakse – selle peresse kuuluvad pääsukesed ehitavadki oma pesad nii, et need inimeste ehituste-arendustega ei ristu.
Kes jagab rõõmuga, sellele jagatakse õnnelikud hommikud, mil hobusekoplis sööb koidikul üksteist metskitse heina. Ilma hirmu ja paanikata. Nad teavad, mis kell inimesed ärkavad ja hobused välja tulevad. Ka nemad on pere liikmed.
Kes näeb ja kuuleb, järgneb märale, kes teda õhtuse tallituleku asemel enda juurde kutsub. Sealt hobuse juurest on näha paarikümne meetri kaugusel tagajalgadel kükitav ja end suureks-tähtsaks tegev isajänes, kes hobusele väga meeldib. Selge, et inimesele meeldib ka – eriti niimoodi koos hobusega vaadates.

Jahipidamise harmoonia
Naine tavatses oma lastele lugeda Mowglit ning Durrelli, kuni lapsed ise neidsamu raamatuid lugema hakkasid. Sedasi siis ütles ema kasse õue lastes: „Head jahti!“ Ning lapsed lisasid Kiplingi sõnadega: „Me oleme üht verd – sina ja mina!“
Selles ühises energias pulseerivas karjas on loomulik ja paratamatu, et kassid harvendavad Huberteid, kes toidavad oma poegi oma tibudega. Aine ringkäiku looduses iseloomustab selle keskel kasvav ja sellega sünkroonis raamatuid lugev laps samuti tabavalt. Leides linnuaia juurest koerte-ribastatud tuhkru, nendib laps: „Seekord siis sedapidi!“
Ja viskab rahulikult tuhkrujäänuse kanadele.
Seekord siis sedapidi.
Elukaart teenides ning sedapidi koos liigirikka loomrahvastikuga kulgedes mõistab inimene, kui vähe temast oleneb. Ta näeb pidevalt, aga see-eest ülilähedalt nii sündi kui surma. Märkab, kuivõrd vaiksem ja leebem on surm sünnist. Ning mõistab, et surma polegi olemas.
On elu – on Värava läbimine – ja järgmine elu.
Kui metsloomadega kindlad diilid teha, jäävad koduloomad inimesele.
Kui koduloomadega ausad ja arukad diilid teha, annavad nad oma seekordse keha rahulikult ja väärikalt inimesele. Pannileminek võib tundliku toimimise korral olla sama leebe ja loomulik protsess kui saduldamine või villavõtmine.

Läänemaa šaakalid
Harmoonilises ja turvalises koosluses ei möödu ainsatki päeva, kui noor rebane hobuste jalge vahelt läbi ei silkaks või harakas tuuldumajäetud autopagasnikust värvilist pakendit näppama ei lipsaks.
Õuele saabunud inimesi tervitavad rongad ja tihased, koerad ei puutu ei ühe trepi all pesitsevaid kärnkonni ega teise trepialuse asukaid nastikuid. Me oleme üht verd – sina ja mina.
Ei puutunud koerad ka rannaäärses talus puukuuri all pesitsevaid loomi, keda ema – ja tema ekslikul eeskujul ka lapsed – pidasid eriskummalisteks rebasteks. Pikkade jalgade ja lühikeste sabadega. Tavalisest rebasest kollakamad ja hulljulgemad.
Tõid õhtuvaikuses kutsikad kuuri alt kaevu äärde jooma ja kaevupingil istudes aknast sisse vaatama, kuidas inimesed toas elavad. Koerad lamasid kõrval ja vaatasid leplikult noid kuurialuseid kutsikaid. Kõrgejalgseid ja lühisabalisi, julgeid ja mängulisi. Nastikutega vaheldumisi koerte toidukausis ka veel ninapidi.
Need kutsikad olid sellised seetõttu, et... nad polnud rebased, vaid šaakalid. Head jahti!

Kati Saara Vatmann

0 kommentaari Lisa kommentaar