lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Punased, rebase välimusega „peibutajad“

Nova Scotia retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna retrieve tähendab inglise keeles ­‘tooma, kätte toimetama’).

Nova Scotia retriiverit tuntakse lühemalt ka nime all toller. Tolling on Kesk-Inglismaa sõna, mis tähendab veelindude peibutamist, seega toller on “veelindude peibutaja”.
Nova Scotia retriiver on keskmist kasvu retriiver, kes aretatud jahil käimiseks. Tollerid on retriiveritest kõige väiksemad. Tollereid arvatakse sageli olevat nagu väiksemad kuldsed retriiverid, kuid tollerid on palju aktiivsemad, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt.
Neid teatakse kui intelligentseid, valvsaid ja energilisi koeri.
Tolleri nime sai ta sellest, et teda kasutati jahil veelindude peibutajana. Kanada jahimehed jälgisid kuidas rebased pidasid veelindudele jahti ning said sealt idee Nova Scotia retriiveri tõu aretuseks. Jahil olles on koer ja jahimees mõlemad varitsuskohas (passis) varjus. Jahimees viskab varitsuskohast koerale kepi, palli või mõne muu eseme, mille koer siis jahimehele tagastab. Sedasi tehakse vahepealsete pausidega mitu korda. Koera aktiivne tegutsemine ja karvkattel olevad valged märgid meelitavad uudisimulikke linde lähemale, jahimehe laskeulatusse. Peale linnu laskmist saadab jahimees koera seda ära tooma. Seega on tolleritel erinevalt teistest retriiverit tõugudest jahil kaks eesmärki, peibutamine ja ära toomine.
Kuna tolleritel on paks topeltkarv, siis võivad nad retriivida ka külmas vees.
Jahikirg on sellel tõul säilinud ka tänapäeval ja nendega käiakse jahil ka praegu, kuid õnneks ei ole ohtu, et toller kaoks mitmeks päevaks metsa ära, nagu mõned hagijad või beagle’id seda teevad. Kuna toller on huvitatud koostööst inimesega, siis tuleb ta alati inimese juurde tagasi. Koolitamine on selle tõu puhul lihtne, kuid temast tuleb lihtsalt õigesti aru saada. Riin naerab ja kinnitab, et toller on nagu väike pusle.
Riin Kooli-Kõnnussaar ise tegeleb retriiverite tõukatsete ja tõukatsete koolitamisega, sest see on tema kirg. Riinu neljast tollerist on kolm läbinud retriiverite tõukatsed ja noorim isane harjutab retriiverite harjutuskatseteks..
Kuulda on olnud, et tolleri peibutust jahil kasutatakse Rootsis ja ka Kanadas, teiste riikide kohta on raske öelda. Riin lisab, et toller on reaalse jahikoerana Euroopast rääkides kõige enim kasutatav Rootsis. Kuna tolleritel on väga hea ninatöö, siis harrastatakse nendega verejälgje ajamist. Tollerit on multifunktsionaalne koer, kellega harrastatakse peale jahi veel mitmeid erinevaid alasid nagu näiteks agility, sõnakuulelikkus, pääste jne.

Riinu ja Teedu koerad
Riin ja tema abikaasa Teet on koertega tegelenud ca 15 aastat. Nende pere esimesed koerad olid kaks labradori. Oma teise Labradoriga proovis Riin harrastada agilityt, kuid paraku ei olnud see ala koerale päris sobiv. Soovides endale head agility kaaslast, kes oleks siiski retriiver, jäid Riinule silma just tollerid. Ka nende välimus on ilus ja huvitav. Esimese tolleri leidmiseks kulus Riinul neli aastat. Riin oli lugenud, et tolleritel on palju autoimmuunsus-haiguseid, kuna nende geneetiline baas on väga väike. Nii hakkas Riin kahtlema, kas tasuks ikka seda tõugu võtta.
Kuid miski pisik oli ikkagi sisse jäänud ja Riin uuris Soome, Rootsi, Norra ja Taani kennelites, kust leida sobilik koer. Riin ja Teet käisid kutsika otsingute käigus kahel korral Rootsis toimuval Euroopa suurimal tollerite üritusel – „Tollarspecialen“. Seda võiks nimetada ka tollerite üle Euroopalikuks suvepäevadeks. Tegemist on kahe kuni kolme päevase üritusega, mille käigus toimuvad erinevad jahikatsed, agility ja sõnakuulelikkuse võistlus, ja mis lõppeb suure näitusega, kus võib osaleda lausa 400 koera kandis. Tollaspecialenil oli Riinul ja Teedul hea võimalus tutvuda enne koera võtmist erinevate tolleritega.
Ja lõpuks – 9 aastat tagasi Peppe ühest Norra kennelist leitigi. Veidi hiljem tuli Soomest emane toller Ruby, kes on nüüd kuue ja poole aastane. Riinul ja Teedul on  kasvatajatena olnud üks pesakond, kus sündis kaheksa kutsikat, kellest kaks jäid oma perre kasvama. Nii ongi peres veel ka kolmeaastased õde-venda Indy ja Bella.

Tollerid Eestis
Eestis on esimene toller registreeritud 2007. aastal, Riinu koer Peppe on teine toller Eestis. Põhjamaadesse jõudsid tollerid 1982-1986, esialgu Taani, seejärel Rootsi, Soome ja Norrasse. Soomes ja Rootsis on tänasel päeval parim tollerite tase. Ka tõu kodumaal Kanadas on tollerid heas kirjas ja au sees. Seni on olnud Nova Scotia retriiver ikka ühe liini koer, kui näiteks labradoril on kaks liini – näituse- ja jahiliin. Paraku kipub ka toller mõningates riikides muutuma suuremaks ja raskemaks nagu seda on juhtunud paljude teiste tõugudega.
Kuid Eestisse tagasi! Kaks aastat tagasi asutus Riin koos heade tolleriomanikest sõpradega Eesti Nova Scotia Retriiverite Tõuühingu (www.toller.ee), et jagada Eestimaal infot selle tõu kohta ja ühendada Eestis olevad seda tõugu koerad.  Eesti kennelliidus on 23.02.2016 seisuga registreeritud 71 Nova Scotia retriiverit, neist 8 on välismaalt toodud koerad ja 63 Eestis sündinud.  Kuna kõik Eestisse toodud koerad ei ole Kenneliidus registreeritud, siis on raske öelda kui palju välismaa tollereid Eestis tegelikult elab. Samuti on raske öelda palju Eestis sündinud tollereid ka tegelikult siin elab, sest paljud on müüdud välismaale. Kuid arvata võib, et umbes kolmandik või pooled Eestis sündinud kutsikatest elavad ka siin. See on Eesti kohta juba päris palju. Riin ise on rahul, et seda tõugu Eestis liiga palju ei ole, sest selle tõuga on teatud „nüansse“. Nova Scotia retriiver ei ole oma iseloomult väike kuldne retriiver, millest me kohe varsti ka räägime. Toller on võõraste inimeste suhtes kergelt eemalehoidev, veidi umbusaldav.
Tegemist on nõudlikuma tõuga ja on pole väga lihtne leida tasakaalukat, hästi sotsialiseeritud ja inimese lembelist isendit. Kuna Eesti on väike ja tollerikasvatajate jaoks üsna tundmatu riik, siis võib hea tollerikutsika saamine olla aeganõudev ja raske, sest uksed ei avane kergesti.
Riin lisab, et selle tõu puhul peab inimene arvestama pehme diktatuuriga, inimesel peab olema piisavalt taiplikust, kannatlikust, koera tundmist, sest kui kasvatuses on tehtud viga, pole lihtne seda tõugu ümber õpetada. Üsna tõsine värk!
Kui valida toller endale esimeseks koeraks, siis peab inimene eriti hoolikalt ja tähelepanelikult vaatama, kust ja millise kutsika võtab. Iga toller ei sobi kindlasti mitte esimeseks koeraks!

Vahvad, “rebasevälimusega” koerad
Tollerid peavad olema sportlikud, lihaselised, kompaktsed, tasakaalukad ja jõulised. Riin lisab, et tollerite puhul on oluline ka nende liikumine. Nad peavad liikuma kergelt ja vaevatult nagu rebased.
Tollerid on retriiverite hulgas kõige väiksemad. Nende turjakõrgus on 45-51 cm, kaal on 14-23 kilo. Toller peaks oma kehalt olema hästi natuke pikem kui kõrgem, nad ei tohi olla nelinurksed ega minna ka liiga „taksiks“.
Kuna toller on aretatud saaki ära tooma külmast veest, vajab ta vetthülgavat, kahekordset ja keskmise pikkusega karva. Aluskarv peab olema pehme ja tihe. Karva värv on oranž või punakas. Soovitatavad on valged käpad, otsmik ja valged märgid rinnal ning valge sabaots.  Tolleri punane värv ei tohiks olla tuhmkollane ega pruunikas-punane. Kutsikaeas võib koera karvkate olla heledam, kuid ajapikku läheb see veidi tumedamaks. Karvastikus ei tohi olla ka musti karvu. Ka liigne valge, ehk käppadel valge randmest kõrgemal või valged laigud turjal on tõustandardi osas diskvalifitseerivad. Tegemist on ainult näituse jaoks olulise asjaga.
Valgete märkide olemasolu on algupäraselt olulised jahi jaoks, sest need mängisid olulist rolli peibutamisel.  Valged osad on nähtavamad ja meelitavad ka linnu lähemale. Kasvatajad peavad olema valmis, et sünnib kutsikaid, kes on liiga valged. Nendega näitustele ei pääse, kuid kõike muud saab nendega teha.
Kuna tollerid peavad hakkama saama ka külmas vees, siis on tema karvkate topeltkarvaga ja veekindel. Pealiskarv on pehme ja peaks langema mööda keha allapoole. Ei tohi olla ka liiga karvane, karvamõmm ei tohiks toller kindlasti olla. Katsudes peaks olema tunda ka aluskarva.

Iseloomult nutikad ja targad
Iseloomult on nad intelligentsed, valvsad, kõrge energiatasemega koerad. Nad on hellad ja vastutulelikud koerad oma pereliikmetele, ka lastega on nad väga kannatlikud.
Riinu koerad on avatud ja suhtlejad, nad suhtlevad ka võõrastega, väga sageli võõrastega nii avatuid tollereid ei kohta. Riin tänab oma mõlema vanema koera kasvatajaid, kes on teinud väga head tööd.
Tollerid on oma iseloomult üsna reserveeritud. Isegi oma peres võivad nad kuulata vaid ühte inimest. Ka Riinu peres on paar koera hakanud esitama „küsimusi“ Riinu abikaasa Teedu suhtes. Nii ei jäänudki muud üle, kui Teet hakkas üle võtma osasid rolle, et selgitada, et ka tema on sama tähtis kui Riin. Kuid alati peab meeles pidama, kui toller tahab midagi saada, siis ta peab selle ka enda arvates saama! Ja seda ei tohi lasta juhtuda!
Riin kinnitab, et tollerid peavadki olema energilised, kuid nad peavad oskama ka rahuneda. Tollerid on õnnelikud, kui nendega tegeletakse, kui omanik nendega midagi teeb. Seda tõugu ei saa jätta koju diivanile lamama, sest järgmisel päeval hakkab koer juba märku andma, et miks temaga midagi ei tehta, midagi on valesti. Tegevuseks sobib hästi pikem jalutuskäik, näiteks kuus-seitse kilomeetrit metsas, lisaks muidugi ka igapäevased lühemad jalutuskäigud.  Lisaks sobib tolleritele ideaalseks tegevuseks ujumine, sest tollerid naudivad vett, nad on lausa veehullud, kes ei tahaks veest väljagi tulla!
Tollerite treenimine võib olla lihtne, sest nad on intelligentsed. Nad õpivad kiirelt, kuid treenimisel peab omanikul olema hea fantaasia, sest tolleritele ei meeldi kordamine! Asju peab kordama kuidagi erinevalt, sest toller ei ole Riina sõnul kordamiskoer. Kuna toller on tundlik, ei tohiks temaga agressiivselt käituda, rääkimata kehalisest karistamisest. Selline pehme diktatuur on kõige õigem. Ei maksa unustada, et halb kogemus võib olla tolleri hinges kuni tema elu lõpuni ja iga looma puhul on oluline leida õige tasakaal karmuse ja helluse vahel.
Tollerid on multifunktsionaalsed koerad, nad võivad olla tublid nii SK’s kui ka agilitys, nad võivad teha jahikatseid, käia jahil või tegeleda verejäljega. Neile meeldib kontakt inimesega, mistõttu ongi nad ka tublid sportkoerad.
Tollerid ei ole haukujad, kuid nad võivad teatud olukordades olla ka üsna häälekad. Osadel on üsna unikaalselt kõlav spetsiifiline kõrge heli, mida tuntakse ka kui “tolleri karjet”. See hääl annab märku, et toller on erutunud.
Nagu kõik koerad, vajavad ka tollerid sotsialiseerimist. Uute inimeste suhtes võivad nad olla veidi reserveeritud, mistõttu tuleb neid harjutada uute inimeste, asukohtade, lõhnade ja märkidega. Teiste koertega saavad nad hakkama, kuid neil on väga tugev jahiinstinkt, mistõttu võivad nad hakata taga ajama kasse või metsloomi.

Marko Tiidelepp

Foto: 4x Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar