Lapi porokoer on üks viiest Soome rahvuslikust koeratõust, kellest peavad soomlased väga lugu.
Tõug on maailmas vähe levinud, aga lausa haruldane on nende koerte töö – põhjapõdrakarjade ajamine ja kooshoidmine. On öeldud, et lapi porokoer on Põhjala igiöö kasvandik, osa Põhja-Skandinaavia kultuuriloost. 2003. aastal avati Inaris saamide muuseumi Siida õuel ausammas lapi porokoerale, autor Pekka Ketonen.Vana ja põneva tõuga aitavad tuttavaks saada Lada Mehikas ja Liis Alver.
Saamimaa kultuuri osa – lapi porokoer
Tõu nimi annab märku, et see koer on saamide kaaslane ja kallihinnaline aare. Saamid on öelnud, et head porokoera ei tohiks kindlasti müüa, isegi siis mitte, kui vastu pakutakse tervet härga, sest see koer teab inimesest paremini, kuidas põdrakarja tuleb juhtida.Õigesti liikudes ja haukudes suudab lapi porokoer hoida koos ka tuhandepealist karja, leides eksinud põhjapõdrad üles ligi kilomeetri raadiuses. Porokoera ülesanne on põtrade kokkuajamine, erinevatesse aedikutesse juhtimine ning vajadusel huntide ja ahmide eest kaitsmine. Töötav porokoer võib päevas liikuda lausa sadakond kilomeetrit.
Lada Mehikas, Liis Alver ja nende koerad
Lada Mehikasest olen Lemmikus ka pikemalt juttu teinud. Lada on tõeline loodusinimene, juhendab loodushuvilisi lapsi juba aastakümneid ja viimased 17 aastat on Nõmme Huvikooli loodusmaja perenaine. Tema ellu on peaaegu alati kuulunud ka koerad. Hetkel on Ladal kodus neli koera: 9aastane austraalia karjakoer, kelle ema sündis Austraalias; 8aastane maremma-abruzzi lambakoer, kelle isa sündis Itaalias; 6aastane väike brabandi grifoon, kelle vanaisa sündis Belgias ning 5aastane lapi porokoer Kama, sündinud Soomes. Lada rõhutab, et tema jaoks on tähtis koera otsene side tõu emamaaga.Liis Alver on noor neiu, kellel kodus üks koer – 3aastane lapi porokoer, tema esimene koer. Nõmme lapsena on Liis pisikesest peale huvikooli erinevates ringides käinud, kõige kauem loodusmajas.
Kamaga tutvus Liis juba ajal, mil too jõudis sünnimaalt Soomest Eestisse. Liis meenutab, et kui Kamal oli esimene pesakond, lubati tal ühte kutsikat natuke aega oma kodus hoida. Lada on juhendaja, kes kasutab õppetöös palju praktikat ja koerasõprade ringis käiva Liisi jaoks oli see praktiline kutsikaga hakkamasaamise ülesanne. Aga hiljem selgus, et praktika mõjus hästi ka Liisi vanematele ning nüüd elab Karjapeni Saskia, koduse nimega Sadu, juba 3 aastat Liisi kodus.
Lapi porokoerad Eestis ja SoomesEestis elab püsivalt tõenäoliselt 23 lapi porokoera, kellest 17 on Kama järglased, kenneli Karjapeni kasvandikud. Kama ametlik nimi on Cossaks Quaintic Qismet, porokoera jaoks üsna tavatu nimekombinatsioon. Soome porokoerte nimed on sageli rõhutatult soomepärased, näiteks Poromiehen Ponku, Haltiametsän Muumi-Pappa, Tuhkavuorten Virvatuli, Luminturpa Suokukka. Kama pesakondade isad elavad Soomes ja ka osa kasvandikke on kolinud Soome. Kolmandast Eestis sündinud porokoerte pesakonnast jäid aga juba kõik kutsikad sünnimaale.Esimene lapi porokoer, neiu Hukkapera Louhi, jõudis üle lahe Eestisse 2003. aasta alguses. Järgmisel kevadel tõi Lada Soomes käies endaga kaasa üleni musta isase lapi porokoera Cranefields Noidanlukko, kes sai kodunimeks Penni. Tagasihoidlik Penni paistis silma hea looduse- ja inimestetundjana, aga kenneli teiste koertega, eriti isastega, ta väga ei klappinud. Lada räägib, et tol ajal ajal peres elanud isased saksa lambakoer ja austraalia karjakoer olid aktiivsed, väljapoole elavad loomad, too porokoer aga pigem introvert. Mõned aastad hiljem leiti Pennile sobivam kodu, kus tema uueks seltsiliseks sai emane malamuut. Aga Lada huvi nende veidi metsikute looduslähedaste Põhjala koerte vastu jäi ja 2015. aasta kevadel avanes võimalus Soome kennelist Cossaks kahe pesakonna pruunide porokoera kutsikate hulgast välja valida kõige rahulikum ja sensitiivsem – Kama. Lada kinnitab, et valib enamasti koeri iseloomu järgi, välimus pole sedavõrd oluline. Viimane ainult välimuse järgi tehtud valik jääb 20 aasta taha, mil Lada käis vaatamas Eesti esimest austraalia karjakoerte pesakonda. Helesinine kutsikas oli liiga ilus, et teda mitte endale tahta, aga hetke ajel kutsikavõttu ei soovita kogenud koerakasvataja algajatel järgi teha, mõistus ei pruugi lihtsalt igast koerast üle käia.
Sõbraliku loomuga koer
Nagu enamus põhjapoolseid koeratõuge, on lapi porokoer võõra inimese suhtes neutraalne või pigem sõbralik. Nad võivad küll häälekalt haukuda (seda kuulen ka mina, kui intervjuud teen), kuid see ei tähenda, et nad oleksid kurjad, haukumisega annavad nad lihtsalt oma märkamistest teada. Lisaks haukumisele on porokoerad ka muidu „jutukad“ – jorisevad, mörisevad, teevad muid häälitsusi ja vahest suunavad koonu taeva poole ning uluvad. Lisaks haukumisele on aktiivne ka nende kehakeel. Aktiivse kehakeele ja hääleka haukumisega suudab porokoer ennast teistele koertele hästi selgeks teha. Aga leidub ka erandeid, palju oleneb konkreetsest indiviidist. Porokoer tahab ja oskab lastega suhelda, mis on Lada jaoks väga oluline. Juba oma esimese porokoera Penniga märkas Lada, kui kannatlik ja rahulik see loom eriti just väikelaste seltskonnas oli. Nõmme loodusmaja külastab palju lastegruppe ja Kama on neile nagu koerte-maailma saadik. Lada sõnul eelneb laste ja koera kokkusaamisele loomulikult väike suhtekursus, sest paljud lapsed ei saaks koera liigutustest ja häälitsustest muidu midagi aru.Kui Eestis on lapi porokoeri vähe, siis Soomes on see igati popp tõug. Paljudele soomlastele meeldib oma vaba aega värskes õhus veeta ja neile sobivad koerad, kes põhjamaa ilmaoludele vastu peavad. Porokoera kasukas annab talle külmal ajal sooja, kaitseb nii lume, lörtsi kui vihma eest ja tõrjub suvel liigset palavust. Ka sääsed ja muud lendavad tüütused ei pääse läbi paksu karvkatte. Soomlased on üle maailma tuntud aktiivse koeraspordi-rahvana, lapi porokoer on aga pea kõigiks spordialadeks hästi treenitav. Soome lapikoerte tõuühingu (Suomen Lapinkoirayhdistys) andmetel tegeletakse neil porokoertega erinevatel kuulekusaladel, tehakse jäljetööd, agilityt, rallikuulekust, päästet, koertetantsu jm. Porokoerad töötavad Soomes ka teraapiakoertena, paljudes taludes lambakarjusena, aga kõige enam hindavad põhjanaabrid porokoera kui kaaslast, kellega on hea koos looduses matka. On teada ka erandlikke tööalasid, näiteks üks lapi porokoer osteti Soomest Šveitsi laviinikoeraks. Põdrakasvatajatel on veel spetsiaalselt väljaõpetatud raipekoerad, kes otsivad kiskjate poolt murtud põhjapõtru. Põdrakasvataja saab riigilt metsloomade ründe korral väikest toetust ja seepärast on hukkunud looma leidmine poromehele tähtis. Kuigi Soomes on üle poolesaja lapi porokoera kasvatusega tegelevat kennelit ja viimasel ajal on sündinud keskmiselt 300 kutsikat aastas, on headele porokoera kutsikatele ikkagi järjekorrad.Lisaks Soomele kasvatatakse lapi porokoeri ka teistes Põhjamaades, Austrias ning vähesel määral veel mõnes riigis (näiteks Eestis). Täna elab Soomes tuhandeid porokoeri, aga enamus neist on pere- ja sportkoerad. Õnneks on tõsi-huvilistel võimalus käia Lapimaal põdrakasvatajate juures oma koera instinkte testimas ja soovi korral saab tegeleda ka karjakoerte koolitusega.
Leebe, kuid isepäine
Kuigi lapi porokoer on pärit ammustest aegadest, ja temas hingitseb kübe ka Lapimaa mütoloogiat, on ta igati tänapäevane tõug, kes saab hakkama suurlinna liikluses ja korterelamutes. Kui plaanida porokoera korterisse võtta, ei tekita muret mitte paks kasukas, vaid koera häälekus. Porokoer karjatab haukumisega, seega avaldab ta ka igal muul elujuhul oma mõtteid häälekalt. Haukumise suunamisega tuleb lihtsalt kutsikast peale tööd teha. Lada sõnul on tema kasvandikest umbes pooled “tublid haukujad”, aga teistele pole see üldse probleemiks. Lapi porokoer ei ole selline tõug, kes peaks ilmtingimata õues elama. Paljudele neist meeldib hoopis tubane elu. Lada naerab, et saab aeg-ajalt pilte oma kasvandikest-porokoertest, kes end kamina või ahju paistel soojendavad. Nagu lapi inimesele, ei meeldi ka lapi koerale sehkendamine ja kiirustamine, kõike tuleb võtta rahulikult, iga samm hoolega läbi kaaluda – võib-olla selgub, et pole vajagi kuhugi minna ega midagi teha. Lapi porokoera kohta võib kuulda arvamusi seinast seina: aktiivne ja tarmukas, vaikne ja rahulik, sõbralik ja teenistusvalmis, jonnakas ja isepäine. Siiski julgeb Lada soovitada porokoera ka algajale koeraomanikule, sest selle tõuga ei pea ennast hulluks rabelema. Tuleb ette erandeid, on ülitöökaid ja ülienergilisi lapi porokoeri, kuid ka nemad ei nõua inimese käest pidevat tähelepanu. Sellega tõuga tegelevad soomlased kinnitavad, et lapi porokoer on kergesti koolitatav, sest talle meeldib omanikule meeldida. Liis käib oma koeraga kuulekuskoolituse trennis ja väidab, et tema koer on lihtsasti koolitatav, sest toit on tema jaoks tähtis motivaator. Loomulikult on Saduga läbitud ka kutsikakool, sest porokoera kutsikas vajab juhitud sotsialiseerimist, nagu kõik kutsikad ja tema esialgseid suhteid teiste koertega peaks kindlasti suunama kogenud koolitaja. Sadul on edukalt sooritatud ka ühiskonnakõlbulikkuse katse ehk BH test. Välimikunäitustel läheb Sadul samuti hästi ja kuigi Sadu on Eesti ja Läti tšempion, pole näitustel esinemine kindlasti tema lemmiktegevus. Kama saavutuste hulgas on Moskvas toimunud maailmavõitja näituse WJW 2016, aga vaevalt see tiitel teda õnnelikumaks teeb, sellised asjad on rohkem inimeste jaoks. Õnnelikuks teeb Lada sõnul porokoera see, kui ta vähemalt korra nädalas saab täiesti vabalt metsas liikuda, joosta, nuuskida, kraapida. Eestis on lahtise koeraga liikumine keelatud, juhul kui sul ei ole päris oma metsa. Ladal perel õnneks on natuke metsa ja head naabrid, kelle karjamaadel saavad Lada koerad nädalavahetustel vabad olla. Liisil oma metsa ei ole, kuid temagi liigub oma koeraga palju looduses – näiteks karantiiniajal tegi ta seda lausa 4-5 tundi päevas.
Vajab veidi mõtlemisaega
Lada oma koeri enam väga ei koolita, aktiivne koeraspordiga tegelemine jääb aastate taha. Kuna ta on loomadega sedavõrd pikka aega tegelenud, siis kujunevad kooselu käigus sobilikud käitumismallid iseenesest. Kuigi ka Lada kinnitab, et lapi porokoer on kergesti koolitatav tõug, keda annab toiduga meelitada küll. Mänguga motiveerimine võib selle tõu puhul olla vähem tõhus, aga sugugi mitte välistatud. Lada tõdeb, et lapi porokoer peab ise läbi tunnetama, mida ja miks ta teeb. Ja see ei ole mitte jonnakus. Laplane tahab olla asjades kindel, ja mõista, et pakutu ei ole talle ohtlik. Omanik võib teda käskida, kuid laplasele peaks antama aega käsk enda jaoks läbi mõtelda. Koer peab leidma põhjenduse, miks ta midagi teeb. Omanik peab mõistma sedagi, et tal on pisut „metsik“ koer. Seda mitte kurjuse mõttes, vaid metsik nagu metsik loodus. Algupärase tõuna on porokoertel säilinud tugev side loodusega. Mitte selline, nagu enamus koertel, kes võtavad metsa lõbusa mänguväljakuna. Kõigi tänapäevaste lapi porokoerte esivanemad elasid alles 80-90 aastat tagasi täiesti vabana looduses, tegutsedes põdrakasvatajate kõrval ja nendega koos vaid puhtast lugupidamisest inimese vastu. Saamid räägivad, et lumeta ajal pidid porokoerad ennast ise ära elatama, püüdes ja süües närilisi. Ka tänapäevased porokoerad mitte ainult ei püüa närilisi, vaid söövad saagi kohe ära – toiduga ei mängita! Kaugel Põhjas on praegugi porokoeri, keda inimene ei õpeta. Koerad õpivad üksteiselt, nooremad vanematelt, inimesega koostööd õpitakse inimest jälgides – tõeline kogemusõpe, mitte käsukorras kuuletumine.Ja samas üks naljakas lugu Põhjalast ka. Ühe porokasvataja koer oli jooksnud minema, ja arvatavasti ühe teise porokasvataja juurde, kes elas ikka tüki maad eemal. Esimene mees olevat teisele mobiiltelefonile helistanud ja uurinud, kas äkki võiks tema koer seal olla. Saanud vastuse, et tema koer seisab selle teise mehe kõrval ja uurib põhjapõtru, palus esimene mees panna mobiil koerale kõrva äärde. Telefonist kõlas käsklus „Siia!“. No ja koer oligi koheselt liikuma hakanud ja ilusasti-kenasti koju tulnud…
Välimuselt koeralik koer
Lapi porokoera tavainimene väga kergelt ära ei tunne. Lada kinnitab, et vastujalutav porokoer jätab mulje kui nn hundikoerast või lihtsalt krantsist. Kuna ka mina näen lapi porokoera oma elus esimest korda, siis minu silm leiab selles tõus veidi sakslast, veidi austraalia karjakoera ja veidi kelpiet. Selle tõu fännid ütlevad, et lapi porokoer on lihtsustatult ilus.Porokoer on koeralik koer, kelles pole midagi liigset. Isegi karvkattes pole midagi liigset, kuigi karv on meeletult paks. Lada kinnitab, et Kamale on puugivastast tilka raske panna, sest paksu karva alt ei leia nahka kätte. Karvkate on pikem kaelal, rinnal ja reite tagaosal, koonul ja kõrvadel on karv lühike, aga siiski väga tihe. Karvaajamise perioodil võiks porokoera muidugi kammida. Kui ei kammi, saab loom karvavahetusega ka ise suurepäraselt hakkama, aga toa ja õue koristamisele tuleb siis rohkem aega varuda. Eriti hoolsad omanikud kammivad porokoera karvavahetamise ajal igapäevaselt, koguvad karva kokku ja koovad kogu perele sokid. Pesta pole porokoera vaja. Paljud neist koertest armastavad väga vett ja käivad ajal, mil jääkate puudub, kõikvõimalikes veekogudes suplemas. Kui koer on end aga kapitaalselt millegi sees keeranud-pööranud, tuleb ta muidugi puhtaks pesta.Porokoera kasuka vastupidavusest oli juba juttu. Ka tema käpad on kohanenud eluks karmides oludes: padjandid on paksud ja talveks kasvab varvaste vahele soe karv. Soomlased meenutavad järgmist seika: Lapimaal olnud pikka aega üle miinus 40 kraadi külma ja televiisoris näidati Raattaman küla, kus väljas polnud ühtegi inimest, ei liikunud ühtegi autot, kuid teel liikus üksik lapi porokoer, kes tundis end üsnagi hästi.
Koer magab, topeltsilmad valvavad
Lapi porokoera turjakõrgus peaks olema 43-54 cm, isased veidi kõrgemad ja jõulisemad kui emased. Porokoera keskmine eluiga olla 10-14 aastat. Keskmise näitaja viib alla tõsiasi, et karmides tingimustes töötavad koerad kulutavad oma organismi kiiremini kui seltsikoerad.Karvkatte värvidest on lubatud erinevad mustad, pruunid ja hallikad toonid. Rahvasuu räägib, et halli värvi porokoer põdrakarja hästi ei sobi, sest meenutab välimuselt liialt hunti. Poromeestel on koerte erinevate värvuste jaoks omad nimed, kaasaegses tõustandardis tuuakse aga välja järgmist: must oma erinevates nüanssides, hallikas või tumepruun põhivärvist heledamate märgistega. Soomlastele meeldivad nn topelt-silmadega porokoerad (heledad kulmud tumedas näos), pidi hea enne olema ja karja kaitsma. Sarnane legend on mitmete karja- ja valvekoera tõugude kohta: kui koer silmad kinni magab, siis topelt-silmad valvavad.Sadu värvus on nn karu-must (soome keeles karhunmusta) ehk vana-must, kus mustale pealiskarvale annab mahedama värvuse hallikas või pruunikas aluskarv. Kama šokolaadi-pruun värvus käib Soomes üldnimetuse parkki alla, mis tähistab pruuni. Eraldi nimetatakse veel ulukivärvust, nn metsapruuni, mis ei ole puhas pruun, vaid ühtlane segu mitmetest toonidest Lapi porokoeral on sageli valgeid märgiseid rinnal, käppadel või näos, aga on ka täiesti ilma igasuguste märgisteta üleni musti või üleni pruune porokoeri. Sellised „ühevärvilised“ olid mõned Kama esimese pesakonna kutsikatest. Erinevad värvused on küll väga huvitav teema, aga töökoera juures otsustavad tema väärtuse ikkagi eelkõige füüsiline ja vaimne võimekus ning sobivus ettenähtud tööülesandeid täitma. Sadu „tööülesanne“ on oma noorele perenaisele seltsi ja vaimseid väljakutseid pakkuda ning teda õue tegutsema meelitada. Kama tööülesanne on inimestega suhtlemine ja neile koertest meeldiva mulje jätmine ning mahe pruun värvus aitab sellele edukalt kaasa.Lada sõnul on lapi porokoer suurepärane koer inimesele, kes tahab koeraga koos tegutseda, kuid ei taha tegutseda koera kallal – lihtsalt kooselamiseks suurepärane tõug.
Soomlased on öelnud: kui sa ise sööd, siis anna porokoerale oma leivast esimene tükk ja ta teeb kõik, et sulle meelepärane olla, kui porokoer ei taha sulle meelepärane olla, siis oled teda valesti kohelnud.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.