See esmapilgul veidi ehmatava välimusega koer on tegelikult väga vahva kaaslane. Ta jumaldab kuuma liiva, kuid kombinesooni kandes jalutab meeleldi ka karge talveilmaga.
Aastate jooksul on mul õnnestunud kohtuda ja kirjutada väga erinevatest koeratõugudest, kuid kohtumine peruu karvutu koeraga on minu jaoks esimene kokkupuude karvutu koeraga. Ta on Peruust pärit koeratõug, mis liigitatakse suuruse järgi väikeseks, keskmiseks ja suureks koeraks. Peruu karvutu koer (Perro sin Pelo del Peru, on tuntud ka kui Inca Orchid Moonflower Dog) on elegantne seltsikoer, kelle keha meenutab veidi pinšerit. Mulle meenutavad nad oma välimuselt, liikumiselt ja olekult veidi ka whippetit, itaalia väikehurta, vaaraokoera, basenjit.Neil on olemas ka pikakarvaline teisend ehk Perro con pelo del Peru, ja neil on omakorda kolm erinevat karvatüüpi: lühike siledakarvaline, käharakarvaline ja poolpikk sirgekarvaline.
Tekitab erinevaid emotsioone
Peruu karvutu koer on igivana koeratõug, üks vanemaid terves maailmas, kuigi ametliku/registreeritud tõuna on ta koertemaailmas üsna uus tulija. Vanad keraamikaleiud kinnitavad, et karvutud koerad elasid tuhandeid aastaid tagasi, lausa 300 aastat enne Kristust! Samas kinnitas Rahvusvaheline Kennelliit (FCI) peruu karvutu koera tõuna alles 1985. aastal. Täna on peruu karvutu koer osa Peruu rahvuslikust kultuuripärandist.Selle põneva ja haruldse koeratõuga (nii Eesti kui ka terve maailma mõistes) aitavad tuttavaks saada Nadežda Švedova ja Regina Šteinle. Neist esimesel on kodus suur (standard) peruu karvutu koer Arena Huatuntupaq Sex Pistols ehk Arena (lisaks ka kaks mehhiko karvutut koera) ja teisel väike peruu karvutu koer Narcisse Calo Van Edelsieger ehk Archy. Eestis peaks elama 5-6 peruu karvutut koera, kusjuures meie kohtumisel osalev Archy on Eestis ainus väikest kasvu selle tõu esindaja.Mida arvavad inimesed, kui nad esimest korda karvutut koera näevad? Nadežda kinnitab, et emotsioonid on erinevad – osadele meeldib, teistele mitte. Omanik meenutab, kuidas talle head tuttavad külla tulid. Alguses oli näha ja tunda, et külalistele karvutu koer ei meeldi. Külalised võisid arvata, et koer on haige, karvkatet ju pole … kuid juba poole tunni, tunniga oli nende arvamus ja suhtumine muutunud.Pean minagi tunnistama, et karvutu koer on väga-väga omapärane, veidi tõepoolest harjumatu, kuid neid lähemalt uurides, nahka katsudes ja aega veetes, selgub, et nad on igati toredad tegelased. Neil on lahedad ilmed, vägagi inimesesarnane pilk ja olek. Nadežda suuremat koera oli vahva jälgida, kuidas ta pehmes tugitoolis päikese käes lamades mõnusasti silma kinni pani ja magama jäi.
Olemisrõõmus nagu laps
Nadeždal on olnud erinevaid koeri, enne tänaseid koeri oli tal bitbullterjer, kes elas 18-aastaseks. Pärast seda arvas Nadežda, et ta ei võta enam koera, kuid aasta hiljem oli tal esimene suur (standard) mehhiko karvutu koer ehk xolo, seejärel veel üks mehhiklane (keskmist kasvu) ja seejärel suur (standard) peruu karvutu koer. Omanik kinnitab, et karvutusse koera armus ta esimesest silmapilgust. Talle meeldisid nii koera välimus kui ka nende iseloom (intelligentsus ja nutikus). Nadežda kinnitab, et peruulase iseloom on veidi teistsugusem kui mehhiklase oma, mehhiklane on oluliselt tõsisem, veidi isegi brutaalsem kui peerulane, peruu karvutu koer oleks justkui laps, kellele meeldib lihtsalt olla.Veidi hiljem saan teada, et peruu karvutu koer saabki oma olemuselt täiskasvanuks alles 3-aastasena, enne seda on ta tõeline koeralaps, rõõmurull, kellele meeldib mängida ja mürada. Nadežda ja Regina täpsustavad, et õues on näha, kuidas kaks peruulast ringi jooksevad ja müravad, samas aga mehhiklased seisavad ja vaatavad, mida teised teevad.Reginal on väike peruu karvutu koer olnud poolteist aastat, enne seda oli tal prantsuse buldog. Regina oli kodus mehega arutanud, millist koera võtta. Mehel oli soov, et koer ei ajaks karva, et ei peaks tegelema gruuminguga, mistõttu oli otsus lihtne – tuleb võtta karvutu koer.Siinkohal pean mainima, et peruu karvutu koer on üks nendest tõugudest, mis sobib inimesele suurepäraselt ka esimeseks tõuks.Karvutud koeri on terves maailmas üsna vähe, nagu peruu ja mehhiko karvutuid koeri. Loomulikult leiab peruu karvutuid koeri Peruus. Regina teab mainida, et väikeseid peruukaid on ka Prantsusmaal, suuremaid on veidi USAs, Mehhikos. Nadežda kinnitab, et seetõttu on ka kutsikaid keeruline saada, kutsikad on ka kallid, kuna neid on vähe, rääkimata sellest, et keeruline on leida ka „peigmeest“ või „pruuti“.
Välimus ja karvkatte puudumine
Tõust on olemas kolm erinevat suurust, keda võib ka omavahel ristata. Väike (turjakõrgus 25-40 cm, 4-8 kilo), keskmine (41-50 cm, 8-12 kilo) ja suur (51-65 cm, 12-30 kilo). Huvitav fakt on seegi, et suurel peruu karvutul koeral võivad sündida nii suured kui ka keskmised peruulased; keskmisel peruulasel võivad sündida väikesed, keskmised kui ka suured peruulased; väikesel aga väikesed ja keskmised peruulased! Ja karvutul koeral võivad sündida ka karvased kutsikad! Loodus on hämmastav!Peruulasel on kaks liikumisviisi: koerad, kes liiguvad kiirete, lühikeste ja rütmiliste sammudega ja täisnurksete abaluudega koerad, kes liiguvad lühikeste mõõdetud sammudega nagu Paso Fino hobused.Karva puudumine on looduslik mutatsioon (neis on karvakasvu pärssiv geen) ja see pole inimeste põhjustatud ehk sihilikult aretatud. Nagu loo alguses mainisin, siis on ka karvaseid peruu karvutuid koeri, sel juhul on karvkate sile, lühike ja tihe, kõik värvid ja mustrid on lubatud. Karvaseid peruukaid aetakse sageli segamini nii kelpie, lapi porokoera, portugali podengo ja schipperkega.Karvutule peruulasele on lubatud veidi karvakesi peas, käppadel ja sabal. Eelistatud on ühevärvilisus. Värvidest on esindatud must, halli erinevad toonid, tumepruunist helepruunini, helepunased laigud võivad olla tervel kehal.
Hammastega võib olla probleeme
Karvakasvu pärssiv geen tekitab karvutul koeral probleeme ka hammastega, mis pole kunagi täiuslikud. Neil puudub näiteks esipurihammas, puududa võivad isegi kõik puri- ja tagahambad. Ees- ja silmahambad peavad olema normaalselt arenenud, kuigi enamusel peruukatel on ka silmahambad väikesed ja alaarenenud. Vaatamata hammaste puudumisele ei takista see peruulasel konte närimast.Kummaline on seegi, et peruukatel on kutsikapõlves toredad piimahambad, kuid hammaste vahetudes ei tule uusi hambaid või on need arenguvigadega.Peruu karvutu koera valivad endale sageli inimesed, kellel on allergiaprobleeme, kuid ka karvased peruu koerad on muutunud populaarsemaks. Samas ei maksa unustada, et täiesti allergiavaba koeratõugu pole olemas.Kuna peruukatel ei ole karvkatet, siis peab neid suvel (neil meeldib suvel ka päikese käes olla!) kaitsma putukate ja päikese eest, talvel pakase eest. On üks reegel, kui sõrmedel on külm, peaks koerale riided selga panema. Riided peavad olema kvaliteetsed, ja karvutud koertele on olemas lausa omad riided, mis kaitsevad nahka. Nadežda lisab, et miinus kümne kraadiga käivad koerad meelsasti, soe kombinesoon on seljas. Kui miinuskraade on rohkem, ja on näha, et koertel jalad külmetavad, siis tehakse märksa lühemaid jalutuskäike, kuid Nadežda täpsustab, et peruukatele meeldib liikumine, meeldivad pikad jalutuskäigud, mistõttu võiks ka selle tõu kasuks otustanud inimene olla aktiivne ja liikuv. Peruulased ei ole kindlasti mitte lihtsalt diivanikoerad.
Nahka on lihtne hooldada
Karvutu koera terve nahk on lihtsalt hooldatav. Kvaliteetse toiduga püsib nahk pehme ja elastne. Kui nahk saab kriimustada või hakkavad külmal ajal riided hõõruma, siis tasuks nahka kreemitada/võida tõrvakreemi või kookosõliga. Kui koera pestakse, võib talle teha ka naha „koorimist“ toiduõli-suhkru seguga. Nadežda kinnitab, et peruu karvutul koeral ei ole üldse nn koeralõhna, mis on perenaisele samuti meeltmööda.Suvel kaitseb peruukate nahka mõningal määral nende naha pigment, kuid neid koeri, kelle nahk on valgekirju, peab kindlasti kaitsma riietega või kreemitama päikesekreemiga. Huvitav on seegi, et talvekuudel halli värvi koer võib juba juulis olla süsimust, ka pruunide koerte helepruun värv võib suvel muutuda tumepruuniks.Tähele tuleks panna sedagi, et peruu karvutu koera küüned on tugevad ja need kasvavad ruttu, mistõttu peaks küünelõikuse ette võtma peaaegu iga nädal. Ei maksa unustada, et liiga pikad küüned on kurjast kõikidele koertele.Peruukate kõrvad hoiavad tahapoole. Kui koerale millelegi tähelepanu pöörab, tõusevad kõrvad püsti. Nende silmad on mandlikujulised, keskmise suurusega, värvilt mustad, pruunid või kollakad. Ilme on pehme, õrn ja tark.
Iseloomult vahvad sellid
Peruu karvutu koer on oma iseloomult tugev tüüp. On nad ju olnud nii talu- kui ka valvekoerad. Nagu nende peremehed – sõbralikud inka-indiaanlased, on ka peruu karvutud koerad rahulikud ja intelligentsed, kuigi on kutsikapõlves elavad ja toimekad.Olen erinevatest koeratõuge tutvustatavatest raamatutest lugenud, et peruu karvutu koer on elurõõmus, reibas, mänguline, altiivne ja vägagi elegantnte koer, kes kiindub sügavalt oma peresse ja ka peres elavatesse lastesse. Lubatud ei ole arad peruukad ega ka liiga agressiivsed koerad. Samas on teada, kui peruukas uriseb, siis hoiavad teised koerad temast eemale.Võõraste suhtes on peruu karvutud koerad üsnagi vaoshoitud. Sellest saan ka mina aru, sest ei minuga ega ka fotograaf Meeliga koerad otsest kontakti ei otsi. Nendel on omad asjad ajada. Nadežda kinnitab, et peruulasele ongi kõige tähtsam tema omanik. Perenaine lisab, et tema koer on selline, kes vaatab perenaisele lausa silma sisse ja küsib „emme, kas ma võin seda teha?“Peruu karvutu koer on sobiv kaaslane nii üksielavale inimesele kui ka tervele perele. See on tõug, kes on rahul, kui saab kaasa lüüa igasugu toimetustes, mida tema omanik või tema pere teevad. On see siis jalutuskäik metsas, sörkimine, jooksmine, diivanil vedelemine või koerasport.
Suurepärane haistmine ja jahikirg
Liikumise puhul tuleb arvestada, et Peruus liikusid koerad palju just soojal liival, ja soe liiv meeldib sellele tõule kuni tänaseni. Nadežda lisab, et kui peruu karvutu koer on suvel näiteks veekogu ääres, kus on ka soe liivarand, siis on nad sellest tõelises vaimustuses. Rääkimata sellest, kui neil avaneb võimalus mõni hiir või rott kinni püüda, kõik see on neile geneetiliselt kaasa antud. Oluline on, kui peruulasega metsas jalutada, siis tasuks neid siiski rihmas hoida, kuna nende lõhnataju on hämmastav, ja metsades liigub väikseid närilisi ja teisigi loomi, mistõttu tasub olla tähelepanelik.Lisaks koertenäitustel käivatele peruukatele (neile meeldib näitustel esineda ja ennast näidata, huvi pakuvad ka teised koerad, kes näitustel osalevad) on teada, mitmeid tublisid agility-koeri, kuid harrastatakse ka rallikuulekust ja peibutisega maastikujooksu ehk nn lure coursing´it, millega tavaliselt tegelevad hurdad.
Nadežda kinnitab, et peruu karvutu koera treenimine on lihtne ja nad õpivad ruttu, mistõttu võrdleb Nadežda neid lausa saksa lambakoertega.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.