Tšehhoslovakkia huntkoer on maailmas üsna haruldane koeratõug, näiteks Soomes on neid veidi üle 200 isendi, Eestis on neid ca 20.
Tsehhoslovakkia huntkoer ehk ceskoslovensky vlcak on üsna uus koeratõug, kelle aretus sai alguse 1955. aastal Tsehhoslovakkias sooritatud katses, kui ristati saksa lambakoera ja karpaatide hunti. Eesmärgiks oli luua koer, kellel oleks mõlema looma soovituslikud iseloomujooned. FCI kinnitas tõu alles 1989. aastal.
Ireen Neiland ja tema koeradTõuga aitab tuttavaks saada Ireen Neiland, kellele kuulub kennel Lupus in Fabula.Ireen Neiland on koertega tegelenud juba 30 aastat, alates lapsepõlvest. Enne tšehhoslovakkia huntkoeri on Ireeni elus olnud dogid, kesk-aasia lambakoerad, huntkoertega on Ireen tegelenud 13 aastat, sest selle aasta aprillis saab tema vanim huntkoer 13-aastaseks.Ireen „avastas“ tšehhoslovakkia huntkoera paarkümmend aastat tagasi, kui ta lehitses koerte entsüklopeediat, kus tutvustati ka tšehhoslovakkia huntkoera, kes toona ei olnud isegi veel FCI tõug. Ireenile see tõug meeldis, ilus ja suur ja esinduslik koer, kelles ka hundiverd.Ireen lisab, et hundid on talle alati meeldinud, kuid hunti ju kodus pidada ei saa, mistõttu tundus just see koer olevat hundile kõige sarnasem ja lähedasem.
Esimese tšehhoslovakkia huntkoera tõi Ireen endale Leedust.
Väga sotsiaalsed koeradIreen tõdeb, et hunti on selles koeras väga palju, ca 30%. Aretati ju see tõug 1950ndatel aastatel Tšehhoslovakkias just selleks, et parandada saksa lambakoera omadusi. Uus tõug aretati piirivalve jaoks, ja eesmärgiks oli, et uus tõug oleks kiirem, parema haistmisega, hea liikumisega.„Tšehhoslovakkia huntkoera tõu ideaalne eksterjöör oleks võimalikult sarnane hundile,“ kinnitab Ireen. „Aretuse mõte oli see, et uus tõug oleks terve ja füüsiliselt hästi tugev.“Ireenil on täna kodus viis huntkoera (13-aastane Wesper, 10-aastane Santa, lisaks veel Santa kutsikad Hehewuti ja Hamza, kes on 7-aastased, Hehewutil oli pesakond, kellest üks jäi Ireenile, tema nimi on Lyhann ja tema on 3-aastane, meie kohtumisel osalesid just Santa ja Lyhann ning pean tunnistama, et nad on imelise välimusega imelised koerad!) ja karjahierarhia on selle tõu puhul üsna keeruline.Tšehhoslovakkia huntkoer on pärit Kesk-Euroopast, kus hundikarjad on hästi pisikesed, kuna Euroopa kliima on kerge, ei ole saakloomade küttimiseks vaja suure karja olemasolu. Reeglina moodustab huntide karja karja ema- ja isahunt ning mõned eelmise aasta pesakonna kutsikad. Võõraid hunte ei sallita, reviire märgistatakse ja valvataksae kiivalt.Ka tšehhoslovakkia huntkoer ei ole leplik samasoolise huntkoeraga. Koeri koos pidades tekib võitlus hierarhia pärast. Samas on ka erandeid, mõned isendid on leebemad ja saavad omavahel läbi. Ireen kinnitab, et tema koerad omavahel väga hästi läbi ei saa. Seetõttu elavad Ireeni koerad eraldi, suurtes aedikutes, jalutamas käiakse paarikaupa – emane ja isane, kes on välja selekteeritud. Ireen ei saa kunagi kokku panna kahte emast ja kahte isast.Ireen lisab, et tšehhoslovakkia huntkoer võib elada õues ja aedikus, kuid tuleb arvestada, et sel juhul peabki neid olema rohkem, sest nad on sotsiaalsed koerad, kes üksinda õues elada ei taha. Üksik huntkoer ei jää omanikust sammugi maha, ja ta ei jää ka üksinda õue elama.
Tšehhoslovakkia huntkoer võib elada täiesti vabalt ka korteris, kuid ta peab saama piisavalt palju liikuda ja piisavalt palju tegevust (sh ka mõttetegevust). Ireen kinnitab, et võrreldes tavalise koeraga on huntkoerad hüperaktiivsed, kes teevad kogu aeg midagi, kuid nad võivad olla ka üsna kannatlikud – kui näitakes kuhugi autoga sõita, siis võivad nad autos oodata tunde ja tunde.
Välimuselt huntTšehhoslovakkia huntkoer meenutab hunti nii oma kehaehituselt (pikk, kerge ja tugev) kui ka karvkattelt. Turjakõrgus on isastel vähemalt 65 cm ja emastel vähemalt 60 cm. Maksimumi ei olegi ette antud.Pean tunnistama, et olen kirjutanud aastate jooksul üle 100 tõututvustuse ja see tõug „rabas“ mind oma välimusega 100%, sedavõrd uhke, elegantne ja hundlik see koer on!Oluline ongi see, et tšehhoslovakkia huntkoer peab oma välimuselt meenutama hunti. Tal peab olema kena ja lühike, sabajuure pealt üleshoidev hundisaba, mis ulatub kandadeni. Koera pea on sümmeetriline ja kiilu-sarnane, kõrvad peavad olema ilusad ja tõustandardi kohaselt kuni 8 cm pikad, seestpoolt sirged ja väljastpoolt kaarega. Kui koeral on pisikesed, kolmnurksed kõrvad, siis võivad nad olla nii seestpoolt kui ka väjastpoolt kaarega.Silmad peaksid olema merevaigu-karva ja hundile sarnaselt veidi viltu, kuid osadel koertel muutub vananedes silmavärvus tumedamaks, pruunimaks. Koeral on hele hundimask, must ninapeegel.Ka koera käpad peavad olema hundi moodi. Kui koertel on ümmargused käpad, siis huntkoeral peaksid need olema piklikumad, hundi käppade moodi. Kui talvel huntkoeraga metsas käia, siis nende jälg lumel sarnanebki hundi omaga ja kui nad metsas rahulikult liiguvad, siis nad panevadki oma käpad jälgede sisse, läheb üks rida jälgi (nagu ka hunt teeb).Keha pikkuse suhe kõrgusesse on ca 10:9. Koer on väga tugev, lihaseline ja vastupidav.
Karvkatte värvus vaheldub pruunikashallist hõbehallini. Karvkate on sirge, tihe, paks ja neil on nii pealis- kui ka aluskarv.
Iseloomult julge ja hundilikIseloomult on koer elav (lausa väsimatu), kartmatu ja vägagi aktiivne. Oma liikumises on koer kiire ja vastupidav. Nad võivad joosta ka väga kiirelt (12 km tunnis loetakse huntkoera keskmiseks kiiruseks vastupidavuskatsete ajal , neil on suurepärane suunataju ja kiire reaktsioon. Kui nad midagi tahavad siis ei huvita neid see, kas on öö või päev, kas paistab päike või sajab vihma või lund.Ireen lisab, et ideaalis peaks huntkoer olema tõepoolest kartmatu, kuid on ka pelglikumaid ja reserveeritumaid isendeid. Neile on tõukohaselt eriti omane hundile iseloomulik enesealalhoiuinstinkt, mistõttu tuleb neid kutsika-eas väga varakult ja väga palju sotsialiseerida – erinevad inimesed, erinevad situatsioonid, erinevad koerad jne.Huntkoera sotsialiseerimises tuleb olla väga ja väga tähelepanelik, sest huntkoer õpib ühest korrast. Kui teed ühe vea, või tuleb mängu üks ehmatus või üks negatiivne emotsioon, siis on raske seda pärast välja kasvatada.Ei maksa unustada sedagi, et huntkoer armastab omanikku seetõttu, kui inimene on aus ja õiglane, ja ei maksa unustada, et huntkoera ei tohi kunagi petta.Lastega saavad hästi läbi. On ju ka hundikarjas nii, et kutsikaid hoitakse.Neil on ka tugev karjavaist. Kohtumine võõraste loomadega võib olla probleemne.
Ta teab täpselt, kus on tema peremees, kuigi ta isegi ei jälgi omanikku pidevalt, sest pigem jälgib ta ümbruskonda ning on väga tähelepanelik.
Imeline suunatajuÜks põnev otsimise ja leidmise lugu on Ireenil samuti rääkida.Üks tema viimase pesakonna kutsikas (sündisid 2015) läks elama väga vahvate ja tublide peremeeste juurde, kes omavad Kesk-Eestis ka maamaja. Peremees sõitis mõneks päevaks maamajja puhkama, koer oli kaasas.„See konkreetne koer, kel nimeks Lupe, on selline, kes ei jää kunagi oma peremehest maha,“ lisab Ireen. „Ühel päeval pidi peremees siiski tööle minema. Lupe ootas oma peremeest peaaegu terve päeva, kui kusagil kella nelja paiku päeval otsustas ta jätta maha koos koeraga maamajja jäänud pereliikme, ja oma peremeest otsima minna, Maakodu asub Porkuni järvede lähedal ja koera nähti järgmisel päeval kell 11 Võsul! Vahemaa ca 60 kilomeetrit! Seejärel algas suur otsing, milles osales palju inimesi ja abiks oli ka facebook.“Otsingutes osales ka Ireen, kes liikus autoga, ja tema oligi see, kes vastavalt facebookis koera otsinguid koordineerinud peremehe juhtnööridele koera lõpuks Peterburi maantee äärest leidis. Arvestati välja, et koer oli paari päevaga liikunud ca 240-300 kilomeetrit! Miks just selline suunavalik koera poolt? Selgus, et koera peremees sõidab Porkuni järvede äärest Tapa kaudu Peterburi maanteele ja sealt juba Tallinnasse. Koer läks tõepoolest oma peremeest otsima just selles suunas, kus peremees pidanuks olema.Ireen lisab, et huntkoera otsing oli ka seetõttu keeruline, et hunt nagu ka huntkoer liigub pigem metsas, mitte maantee ääres. Lisaks oli keeruline seegi, et kuigi Ireen koera nägi ja kutsus, siis juhtus ta liikuma hoopis teise autoga, kui see mida Lupe teadis, tundis millega tavaliselt, siis Lupe kadus jällegi metsa, sest tema jaoks oli tegemist kellegi võõraga. Peterburi maantee ääres kasutas Ireen jällegi kavalat taktikat – ta ei läinud Lupele mitte lähedale, vaid pigem eemale, nii et koer Ireeni märkas, seejärel hakkas teda vaiksel häälel kutsuma, koer tuli lähemale, kuid siiski mitte juurde, Lupe tõmbas õhust Ireeni lõhna ja oli ju ometigi tuttav lõhn. Seejärel tundis koer, et tegemist on „omaga“ ja koer sai leitud! Taaskohtumine oli igati õnnelik, ja väga emotsionaalne mõlemalt osapoolele.Imeline oli seegi, et Lupe polnud isegi sellest suurest seiklusest väsinud. Järgmisel päeval sõi ära küll terve kana ja magas veidi, kuid suurt väsimust polnud märgata.Ireen lisab, et tšehhoslovakkia huntkoer on ettevõtlik, kui nad midagi on kavasse võtnud, siis nad seda ka teevad!
Ja veel. Imeline suunataju on selgelt äratuntav olnud, kui näiteks huntkoertega on Leedust Tallinna poole sõidetud. Teel Leetu on tihti peatutud mere ääres Eestis Pärnu lähedal ja Lätis. Tagasisõidu teel öösel ja pimedal ajal tunnevad koerad eksimatult “peatuskoha” ära, andes omanikule märku. Samas on omanikul peatuskohti ilma navigeerimata pimedal ajal raske märgata.
Miimika ja hääletoonidLisaks haukumisele on sellel tõul üsna mitmekesine häälekasutus, mistõttu suhtleb ta omanikuga erinevate häälitsustega.Olemuselt looduslähedane, kasutab tšehhoslovakkia huntkoer suhtluseks väga erinevat miimikat (kõrvade erinevad asendid, ilmekas kehakeel) ja omapäraseid häälitsusi (ohu märguanded, vähene haukumine, ulgumine). See keel on hästi mõistetav liigikaaslasele ja on võõras kogemusi mitteomavale inimesele (peremehele).Ireen kinnitab, et tšehhoslovakkia huntkoer ulub palju ja võimsalt, kuid haugub vähe. Ka ulgumisel kasutab huntkoer erinevaid toone – ühe tooniga kutsutakse teist koera, teise tooniga antakse mõista võõrale koerale, et siin oleme meie, siin on meie kari ja territoorium. Lisaks ulgumisele on muidki häälitsusi – urinad, lõrinad, klähvimised.
Ireen naerab, kui tõdeb, et tšehhoslovakkia huntkoer võib olla häirivalt häälekas. On ka isendeid, kes siiski ka hauguvad ja sedagi üsna palju.
Pidamine ja koolitusKui koeratõud on reeglina aretatud inimese jaoks kindlatel praktilistel eesmärkidel:jahikoer, valvekoer, jälituskoer, narkokoer jms, siis tšehhoslovakkia huntkoera esialgse aretuse eesmärgiks oli jälgede “ülesvõtmine” piirivalveteenistuses ja piiririkkuja füüsiline kinnipidamine. Eeldused selleks olid ülihea haistmine, füüsiline vastupidavus, tugevus ja kiirus.Ei saa väita, et tšehhoslovakkia huntkoer ei alluks koolitusele, dressuurile. Koolitus on aga võimalik erinevatel viisidel.„Tšehhoslovakkia huntkoera treenimine on „huvitav“,“ tõdeb Ireen, „neid on väga raske motiveerida, sest neil puudub omadus inimesele meeldida. Ta on inimese sõber, seltsiline, kuid huntkoer ei taha olla inimese teener ega „ori“. Huntkoer ei tule kunagi inimese juurde ja ei vaata talle silma, et mida ma sinu heaks teha saan – käsuta mind!“Kuna motivatsiooni on treenimiseks raske leida, siis nad tüdinevad üsna kiiresti ka ära. Nad on väga intelligentsed ja saavad asjadest kergesri aru, kuid samu asju korrata nad ei taha. Kuna huntkoeras on väga palju hunti, kes on vägagi uudishimulikud loomad, siis sama kehtib ka huntkoera kohta, just uudishimu on võimalik treenimisel ära kasutada, aga alati ei õnnestu – enesealalhoiuinstinkt on väga tugev – uutes situatsioonides käituvad reeglina ettevaatlikult.Ireen lisab siinkohal veel ühe huvitava fakti: „Kui tšehhoslovakkia huntkoera hakati kuangi aretama, siis aretati teda just piirivalvuritele. Nende ülesanne oli võtta jälge ja piiririkkuaja ka kinni pidada. Huntkoerad harjusid siiski ühe koerajuhiga (piirivalvuriga) sedavõrd ära, et nad ei suutnud harjuda teise inimesega, teise piirivalvuriga. Piirivalvurid ju vahetuvad, mistõttu muutus ka koera pidamine üsnagi keeruliseks – ühe piirivalvuriga „töötas“ koer hästi, teisega mitte.“Täna on maailmas tšehhoslovakkia huntkoeri töökoerana kasutusel väga vähe, Saksamaalt on teada mõned isendid.Praegu on huntkoer siiski seltsi- ja kodukoer, kuid loomulikult käiakse nendega ka näitustel. Tšehhoslovakkia huntkoer peaks sobima kõige paremini inimesele, kes käiavad hästi palju looduses, metsas, et koer saaks palju liikuda. Selle tõuga tehakse ka nn vastupidavuskatse, mis on olnud oluline kriteerium koerte valikul aretuse algusaegadest alates– 40 km tuleks läbida 4 tunniga, 70 km tuleks läbida 7 tunniga ja 100 km 10 tunniga.
Täna tehakse nn jooksukatset nii, et omanik sõidab jalgrattaga ja koer jookseb kõrval. Ireen on teinud jooksukatse kõikide oma emaste koertega, tehti seda Leedus ja Ireeni parim aeg 40 kilomeetril oli 2 tundi 28 minutit.
Tervis ja toitumineVõib öelda, et tšehhoslovakkia huntkoera ei ole inimese poolt veel ära rikutud, mistõttu on tegemist väga terve tõuga.Ireeni koerad on toortoidulised, mis tähendab seda, et ühe nädala jooksul saab koer ühe looma „koos saba ja karvadega“, mille Ireen „komplekteerib“ turult – ja suuremas osas lihakombinaadist, ca 150-200 kg korraga, kuid valikus peab olema võimalikult palju erinevaid elundeid (kõrid, maksad, neerud maod jne), et lihatükk oleks võimalikult „looduslik“.Ireen lisab, et tema koerad söövad küllaltki palju. Kui nad söövad midagi väga „tõsist“ (nt seapea), siis söövad koerad ka ülepäeva.On teada, et väga paljud tšehhoslovakkia huntkoerad Tšehhis, Slovakkias, Leedus ongi toortoidulised. Nad on väga terved, neil ei ole allergiaid ega karva- ega nahaprobleeme, silmad on puhtad jne jne. Ka huntkoera hambad (neil on ju suured kihvad, mille pikkus võib olla lausa 3 cm) on toortoitudes puhtad ja terved.Ireen juhib tähelepanu on kõige vanema (13-aastat) emase koera hammastele, mis on tänaseni korras ja terved.Toitumine on tšehhoslovakkia huntkoerale omamoodi sotsiaalne suhtlus – konte jagatakse, antakse ja võetakse ära, lihatükkidega näidatakse, kes on boss, kes sööb esimesena, kes viimasena jne jne.Lisaks veel see, et emane huntkoer oksendab toidu välja, et seda anda kutsikatele (nii nagu ka hundid seda teevad). Ireen meenutab, et oma üleeelmist, Santa pesakonda ei saanudki ta ise toita, sest emane hoolitses kutsikate eest suurepäraselt ja just ka toitu välja oksendades. Kusjuures emasel huntkoeral on väga peenike ja vinguv hääl oma kutsikate kutsumiseks. Selle hääle peale lähevad kutsikad lausa pöördesse ja tulevad kindlasti sööma, olgu nad siis juba inimese poolt pakutud toitu söönud või mitte.
Tähelepanuväärne on see, et ka isane huntkoer viib oma toidu kutsikatele, mistõttu võib öelda, et isane huntkoer on väga hea pereisa. Nad ei tee kutsikatele mitte kunagi liiga.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.