Paranka, Rõžik või hoopis Sfinks? – Ajakiri Lemmik

Oma imelisest kassist, kes on perenaise elu paljuski kujundanud, jutustab moelooja Kaja.

Tallinna südalinnas, Süda tänaval asub üks kena armas kleidisalong, kus ei ela vaid külluslikult sahmakate pitskleitide looja Kaja, vaid ka tema uhke kass.Kassi võib vahel näha aknalaua peal istumas, kui salongist möödud, aga teda võib näha ka väljas, kleidisalongi läheduses oma kassikõnnakuid tegemas, või siis välisukse ees valvet pidamas.Kui ma Kajale külla lähen, istub kass tähtsalt salongi ukseavas ja vaatab mind tõsiselt. Ta ei mõtlegi tee pealt eest minna ja mind viisakalt sisse lasta. Ei, hoopis mina olen see, kes kaarega ümber tema salongi sisenema peab. Silmnähtavalt peab ta lugu nii oma kodusest salongist kui ka oma perenaisest. Ja tema hoiakus on vaikne nõudmine: kui juba kord tulid, siis tuleb sul siin lugupidavalt käituda nii minu, kui minu perenaise suhtes, ma jälgin sind.Jaa, minu Rõžikul on vaja täpselt teada, kes tuleb ja miks tuleb. Ta vaatab üle ja teeb omas mõttes ilmselt ühe tähtsa otsuse. Mis otsuse täpselt, seda ma ei tea, aga ta on sellise näoga, et üks väga, väga tähtis otsus on tehtud, selline otsus, mida suudab ainult tema – kass – teha.See ilus, tark oranž kass tuli minu ellu tegelikult ühe mu ammuse sõbra kaudu, kes oma kassiga mul tihtipeale Saaremaal külas käis. Alguses oli kass mul külas niisama kaua, kui sõbergi, vaid mõned päevad. Siis aga hakkas pikemaks ajaks jääma, nädalaks, paariks. Ja siis juba kogu suveks. Oli mul justkui rendikass! Tema päriskodu oli siis Tallinna vanalinnas, kus ta tõelise kassi kombel mööda katuseid hulkus ja kassielu vabadust nautis. Ühel vihmasel päeval libises ta aga nii õnnetult, et kukkus katuselt alla. Ta on üldse päris paljudest õnnetustest läbi käinud, aga ikka eluga välja tulnud. Kord sõi ta nii suurel hulgal rotimürki endale sisse, et pidi nädalakese ka haiglas veetma.Mõni aasta sealt edasi kolis sõbra perekond Ibizale, aga Parankale seal ei meeldinud. Või ei meeldinud talle pere uus liige, koer. Ta pidas seal vastu ühe aasta ning tuli tagasi Eestisse uhke nõiasilmaga – Ibizal oli üks tema oranžidest silmadest täiesti tumedaks muutunud, ehtne nõiasilm. Nägemist see õnneks ei mõjutanud, see on tal sama hea, kui ennegi. Või kes teab, äkki näeb ta oma nõiasilmaga nüüd palju enam, kui enne? Võib-olla näeb ta isegi midagi sellist, mis meie inimsilmale nähtamatu on ja sellepärast ta nii tähtsust ja väärikust täis ongi?

Nüüdseks on Paranka päris minu oma olnud juba natuke üle aasta.

Heal loomal mitu nimeNimesid on mul tema jaoks palju – Paranka, Rõžik, Sfinks, Lõvipoeg… See oleneb sellest, mis nime peale ta parasjagu reageerib, ehk siis – mis tuju tal parasjagu on. Tõsi küll, enamuse ajast on ta siiski Paranka, sest selline oli ka tema algupärane nimi, mille ta sai seetõttu, et tal saba kogu aeg rõngas oli – see nägi välja täpselt nagu lapsepõlvest meelde jäänud ümmargune paranka, mida ema aeg-ajalt lähedalasuvast külapoest koju ostis.Rõzik on ta seetõttu, et tal nii kaunis punane karvkate on. Sfinks on ta aga siis, kui ta tähtsalt mu voodis või aknalaua peal lesib. Siis ta Paranka nimele ei reageerigi, aga kui ütlen Sfinks, siis keerab aeglaselt pea minu poole, justkui küsimaks, miks teda tema mõnusa lamamise juures ometi segatakse, mis õigusega?!Lõvipojaks kutsun teda siis, kui tal mänguhoog peale tuleb. Talle meeldib hullupööra mängida, ainult et siis peavad sul endal nahkkindad käes olema. Veel parem oleks end siis ilmselt lausa raudrüüga katta, sest mängu lähevad nii teravad küüned kui hambad.

Ühel hetkel Saaremaal olles otsustas ta aga artistiks hakata. Ta lesis ühel kaunilt kuumal suvepäeval vana õunapuu peenikese oksa peal lehtede varjus. Keegi ei saanud aru, mismoodi ta seal püsis, oks oli peenike, tema kere palju suurem. Lebas seal nagu tõeline artist! Tema oligi see, kes mu ellu brändinime artiSt tõi (tõsi, omad mõjutused nime andmisel olid ka Prince´il).

Kass valib inimesedKuigi mu lapsepõlvekodus oli alati ka üks koer majas olemas, olen ma päris kindlasti kassi-inimene. Mulle meeldib kassi iseloom. Ma imetlen seda, mil moel ta iseseisev ja vaba on. Kass on iseteadlik, veidi isegi ehk ettearvamatu, kohati lausa ülbe. Mulle meeldib kassi kuninglikkus, see, et ta ei klammerdu liiga. Koerad on – vähemalt minu jaoks – vahest liiga sõltuvad. Mulle ei sobi selline kleepuv truudus.Niisamuti on inimeste puhul – mulle ei meeldi, kui liigselt klammerdutakse. Nii öelda – keel-ripakil-suhe minule kohe kuidagi ei sobi.Paranka valib väga inimesi, kellega suhelda. Ta vaatab sisseastujat kõigepealt pikalt ja sügavalt, justkui omas mõttes aru pidades, kas lasta üldse sisse või mitte.Mõnedega saab ta kiiremini sõbraks, teistega läheb kauem aega. Ta vaatab inimesi kogu aeg sellise pilguga, nagu imestaks ta tõsiselt inimmaailma üle.

Üldiselt ta mu klientidele meeldib ja temale meeldivad mu kliendid ka. Kord oli nii, et kui üks minu klient oma sõbrannaga kleidiproovi tuli, asus sõbranna Parankaga rääkima. Ta rääkis temaga tasasel häälel pikalt ning korraga hakkas Paranka naisega flirtima. See oli väga põnev ja huvitav vaatepilt – üks naine proovis kleite ja teine dresseeris kassi.

Iseloomuga kaaslaneKaja armsalt romantiline kleidisalong on täis igat värvi imelisi pitse, paelakesi, batisti ja siidi. Olles ka ise ühe krutskeid täis kassi omanik, mõtlen ma õudusega, kui palju pitse on siin puruks rebitud, kui suurel hulgal paelakesi lootusetult puntrasse aetud ja batisti ära rikutud…Paranka austab väga minu tööd. Ta ei ole kunagi mõnd pitsi puruks tõmmanud või kleiti ära rikkunud. Ta otsekui teab, et pitsid on väga kallid ning materjalid hinnalised. Ta ei säti ennast kunagi pitside keskele lesima või paelarullidega mängima. Triikimislauale läheb ta ka mõnulema ainult siis, kui seal ühtegi kleiti peal pole.See muidugi ei tähenda, et Paranka aina ja alati ingel on. Ta, nii öelda, « oskab » ka oma viha ja solvumist välja näidata. Ta võib vägagi vihastada, kui ma, näiteks, ööseks koju ei tule. Siis teeb ta suure hunniku mu uhke Pärsia vaiba peale ja just täpselt vaiba keskele. Kui ma siis koju jõuan, istub ta ise seal kõrval ning vaatab mind sellise näoga, et kas ma ikka näen ka?Paranka ei talu kamandamist. Igasugune kamandamine on tema jaoks alandav. Tahtsin talle hiljuti ussirohtu anda. Aga otse loomulikult ei tahtnud tema ise seda sugugi mitte, jooksis mul eest ära ja avaldas võimsalt vastupanu. Lõpuks olin sunnitud tal turjast kinni haarama, et ta oma ussirohu koguse kätte saaks. Tema jaoks oli see aga ülimalt alandav. Rohu sain ma talle küll antud, aga Paranka solvus nii sügavalt, et peitis end minu eest ära. Kui läksin vabandama, siis pööras pea ära ja vahtis minust mööda. Ja nii kestis see tundide kaupa.

Kui aga teda liiga palju paitada, siis peab ta end koheselt põhjalikult puhtaks pesema. Sellega tahab ta ilmselt välja näidata, et inimene on tema jaoks nii rumal ja kole olevus, et tuleb kiiremas korras tema puudutusest vabaneda.

Kaasasündinud kassiarmastusKaja meenutab, et tema lapsepõlvekodus oli neil 13 kassi ja 1 koer.Koerad olid meil alati ühekaupa ja ikkagi eelkõige valvekoera ametis väljas. Nii et võib öelda küll, et mul on kaasasündinud kassiarmastus.Üks meie kassidest – Muska oli ta nimi – tõi kord metsast piraka jänese koju. Alustas see Muska oma jahipidamist nooruses muidugi hiirtega, siis hakkas rotte koju tassima. Ma ei tea, miks, aga millegipärast armastas ta oma saaki alati köögiakna kaudu tuppa tuua. Jänese tuppa vedimisega tekkis tal aga suur probleem – jänes oli ju palju raskem, kui mõni hiir või rott. Ta üritas mitu korda, aga prantsatas suure matsuga ikka ja jälle oma saagiga köögiakna all olevasse lillepeenrasse. Me hoidsime köögis istudes hinge kinni, et mida see Muska siis nüüd koju on tassinud?! Lõpuks, kui tal siiski oma saagiga aknast sisse õnnestus saada, nägime õuduses, et oli üks pirakas jänes, kõri läbi näritud. Muska oli üks tõeline Jahinaine!Ma tean, et Kajal tuleb oma loomingu materjalide jaoks tihtipeale mööda Eestit reisida. Samuti tean ma seda, et ega kassidele eriti reisimine ei meeldi…Minu Rõžik on inimese, mitte koha kass. Ta on harjunud minuga reisima. Kui lähen Saaremaale, tuleb minuga, kui Tallinna mõneks päevaks mõne sõbranna juurde, on minuga. Ta pole kunagi kusagile kaugele jalutama läinud ega ära kadunud. Ta on väga tark kass.

Paranka magab alati minu kaisus. Hommikuti äratab ta mind üles. Tõsi, vahel tuleb tal seda kolm korda teha, enne, kui reageerin. Hommikul on tal kõht nii tühi nagu poleks nädalaid süüa saanud, käib mu näo ees haledalt näugumas. Kolmas kord on viimane hoiatus, siis tuleb mul nagu püssikuul voodist väljas olla, muidu saab taaskord kannatada mu uhke Pärsia vaip.

Olmest ja luksusestHommikukohvi joome koos – mina kohvi, tema koort. Järgmiseks käib ta kõik aknad läbi – täheldab ära, mis väljas toimub, kes kus liigub. See keskmine, aiapoolne aken on tema linnuvaatlusaken, sealt näeb ära kõik pisikesed linnud, kes aias oksalt oksale lendavad. Tänavapoolsetest akendest jälgib inimesi, istubmannekeeni all ja vaatab huviga välja. Otse siinsamas kõrval asub lasteaed. Tihtipeale jäävad lapsed akna ette seisma ja asuvad kassiga jutustama. Tundub, et mõnel perekonnal on see lausa rituaal, et enne lasteaeda minekut kontrollitakse, kas kass on ikka olemas. Kord, kui väljas lilli kastsin, tuli üks ema ja vabandas, et lapsed sel moel tüütavad, aga tänu kassile saavad nad üleüldse lasteaeda. Kinnitasin talle, et pole vaja muretseda, ei minul – ega ka Parankal mitte – pole midagi selle vastu, kui see neil lasteaeda mineku varahommikul lõbusamaks teeb.Kui hommikused rituaalid on toimetatud ja mina kleitidega tööle hakkan, tuleb istub ta minu ette lauale ja vaatab huviga, kuidas ma töötan. Tema vaates on lugupidamist ja austust minu töö vastu.Paranka armastab väga kitsepiima ja vahukoort. Mina ise kitsepiima ei joo, aga tema jaoks tuleb mul seda osta.Räimi ta valib, need peavad olema värsked, suured, rasvased. Siiakala on tema jaoks sama, mis minule austrid – eriti peen toidupala. Siiakala veab ta Pärsia vaiba peale ning asub aeglaselt maiustama. Mälub mõnuga, vahepeal teeb väikese pausi, imetleb kala enda nina ees, siis jätkab söömist. Ja muidugi, kogu siiakala söömiseaja ta nurrub häälekalt. Pärast tuleb ja tänab mind, hõõrudes end vastu mu jalgu, ikka endiselt hääkekalt nurrudes.Kanaliha söömisel kehtib meil iseteenindusleti süsteem – mina panen kanafilee tükid ükshaaval töötasapinnale ritta ja Paranka hakkab neid söömiseks käpaga alla tõmbama.

Oma janu kustutab ta vaid värske voolava veega. Mul pole mõtet talle joogiveekaussi põrandale panna, ta nagunii sealt ei joo. Kui tal janu peale tuleb hüppab ta kraanikausi juurde köögis ja asub ootama. Ta ei näu ega kerja, lihtsalt istub tähtsalt, jälgib mind pingsalt ning ootab, kuniks ma kööki jõuan ja kraani avan.

Kass ja KamasutraAeg-ajalt korraldab Kaja oma salongis ka huvitavaid work-shoppe, kuhu koguneb tavaliselt väga palju naisi. Siis on terve kleidisalong täis sagimist ja juttu. Kuidas Paranka sellesse suhtub?Esimese workshopi ajaks – mis oli meil Kamasutra-teemaline portselanimaalimine – kiirustas ta kohe välja jalutama. Ta andis tähtsalt mõista, et selline naistekogunemine talle eriti ei istu. Või ärritas teda hoopis tookord teema, kes seda teab!

Aga viimasel ajal on ta end workshoppide ajaks aknalauale lamama sättinud ning jälgib sealt huviga, mis salongis toimub. Ju on ta aru saanud, et väljend «uudishimu tappis kassi» ei pea – vähemalt tema puhul – sugugi paika.

Riina Kangur Foto: Erakogu

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.