lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Paga järve ääres saab krokodillile pai teha

Mitmemeetrist krokodilli tavaliselt lemmikloomana ei peeta. Siiski on maailmas paik, kus see on võimalik.

Päris Ghana põhjaosas, Burkina Faso piiril asub ainulaadne ökoturismi paik – Paga krokodillikasvatus.
Võimsaid reptiile on seal kasvatatud juba kaua, kuid turismimagnetina on see paik siiski küllalt noor.
Erinevalt, loomulikult, krokodillidest endist. Nood kujunesid välja 83,5 miljonit aastat tagasi hilis-kriidi ajastus ning on lindude lähim elusolev rühm, kuna mõlemad on ürgsisalike (Archosauria) rühma ainsad elusolevad esindajad.
Krokodillilistel on neljakambriline süda ja sarnaselt lindudega liigub õhk kopsudes neil vaid ühtepidi. Nagu teisedki roomajad, on nad ektotermsed.

Legendidega paik
Krokodillikasvatust saadavad mitmeid legendid, mis üksmeelselt jutustavad sellest, et krokodill on väga hea loom, väärib armastust ja tähelepanu ning et talle ei tohi mingil juhul liiga teha.
Nii näiteks olla Paga tiik saanud pühaks kohaks, kui krokodill suremas mehe sinna jooma tassis. Või et üks mees sõlminud krokodilliga lepingu, et mees tapab lõvi, kes ohustab krokodilli lapsi ning too omakorda lubab, et ei ohusta inimeste lapsi.
Kolmas legend räägib sellest, et Paga rahva esivanemate hinged elavad järves ja on muutunud krokodillideks.
Igatahes on Paga püha koht ning aupaiste saadab ka järveelanikke. Neile mistahes viisil liiga tegemine on karistatav nii seadustega kui ka kohalike jumaluste poolt.
Tasub teada, et inimestele on ohtlikud kaheksa krokodilliliigi esindajad. Muuhulgas ka tegelased Paga tiigist. Aga inimene on krokodillidele ajast aega märksa suuremat ohtu kujutanud, neid hävitanud ja nende elupaiku purustanud.
Elu farmides või reservaatides nagu Paga on krokodillide seisukohalt kaitstud elu. Kõht on täis ja salakütte siin ei käi.

Pikk tee krokodillideni
Teekond Eestimaalt Paga krokodillitiigi juurde on väga pikk. Esmalt lennukiga Amsterdami, sealt kuus tundi lendu Ghana pealinna Accrasse.
Accrast põhja, kus Paga asub, on pikk tee. Ligi tuhat kilomeetrit. Ligi 20 tundi bussisõitu – kui minna suure liinibussiga pealinnast. Märksa pikem tee, kui sõita odavamate, kuid vähem turvaliste tro-tro´dega, mis pikal teel vahel remontimist vajavad.
Siinkirjutaja sattus Pagasse koos Põhja-Ghana koolilastega, kes saavad oma haridusteed käia tänu eestlaste toetusele. Haridus on seal tasuta, kuid abi on vaja laste koolivarustuse ostmiseks ning on peresid, kellel see üle jõu käib. Kuna eestlasi on parajasti Ghanas mitu erinevat, kuid üksteisega tihedalt seotud seltskonda, on kõige mõistlikumaks lahenduseks oma väikese bussi rentimine.
Koolidirektorid lubasid lapsed lahkelt väliskülalistega kaasa ning hommik algabki sellega, et korjama „oma” lapsed lähedal asuvatest koolidest (Kongo küla ja Zopeliga küla) kokku.
Teekond Kongost Pagasse ei peaks olema väga pikk, kuid viimane vihmaperiood on tee nii kehvaks muutnud või mõne koha pealt suisa minema uhtunud, et sõita tuleb suure ringiga.
Põhja-Ghana teed on teema omaette. Kui muidu on Ghana teed valdavalt kena asfaltkattega, siis Bolgatangast põhja poole enam asfalti pole.
Ghana-reisil osales ka Riigikogu väliskomisjoni liige Maire Aunaste, kes kohtumisel kohaliku omavalitsusjuhiga jutustas, et Eestis on teede heakord väga kuum poliitiline teema ning tahtis teada, millal valmib asfalttee Bolgatangast Kongosse. Selget vastust ta ei saanud. Lausa kahju, et hea rahvasaadik ei näinud teed Pagasse – see oli silmatorkavalt hullem.
Omavalitsusjuht Mary aga vastas Mairele, et tema suurimateks väljakutseteks on inimeste alalhoid, et nood ei läheks lõuna poole raha teenima ning et põhja piirkond päris inimtühjaks ei jääks.

Pilet kanaga või kanata?
Ent tagasi Pagasse! Siinsed krokodillikasvatajad on leidnud oma ainulaadse niši, pakkudes vaatamisväärsust, mida tahavad näha nii kohalikud ka kaugelt tulijad.
Hinnad on ghanalastele ja välismaalastele erinevad. Kohalik maksab pileti eest 7 cedit, väljamaalane 15. Eurohinna saamiseks tuleb cedi-summa jagada viiega. Õpilaste pilet maksab 3 cedit, kuid kuuldes, et tegu on eestlaste toetuslastega, teeb kohalik loodusturismimees omapoolse kingituse ning õpilased pääsevad sisse tasuta.
Tegelikult küsitakse meilt algul 20 cedit näost, sest hinna sisse peaks kuuluma ka üks elus kana, mille igaüks võib teel kohatud lemmikloomale sisse sööta.
Aga see mõte pole pooltki nii atraktiivne, nagu lahke pakkuja loodab ning kellelgi meist pole midagi selle vastu, et mõni kana pisut kauem elaks... Nii antakse pärast viiekas lihtsalt tagasi, kana ju ei kulunudki.

Anne-Mari Alver
Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar