lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

„Oleme koera kasvatades tasakaalustatud tandem!”

Rein ja Andra Veidemanni kodus ja sotsiaalmeedia seinal möllab üks lahe koerapoiss – corgi Gustav. Nime sai sekeldis ­peremehe ühe lemmikluuletaja, Gustav Suitsu järgi.

Kirjandusteadlane ja kirjanik Rein Veidemann ning tema poliitikust abikaasa Andra Veidemann on mõlemad suured loomasõbrad. Lisaks armastavad nad väga lugeda ning seetõttu kujunes nii, et mitmed nende koerad on saanud nime meie kirjandusloo säravamate tähtede järgi.

Millised on olnud teie elu olulisemad lemmikloomad?
Lapsepõlves pidasime Pärnus Rääma-kodu õuel puuris küülikuid. Oli ka siga Oskar, kellest sai samuti lemmikloom, nii et kui tapa-aeg kätte jõudis, siis andsime Oskari üleaedsest loomapidajale. Ise me Oskari liha ei söönud, asemele saime korvanguna teise, meile võõra sea liha. Kasse pole ei mul ega mu abikaasal Andral olnud. Andral oli küll enne meie abiellumist koer bolonka, nimeks Charlie, kelle ta oma esimesest palgast Ajaloo Instituudi teadurina oli ostnud. Aga kui meist sai paar ja sündis tütar Anna-Maria, siis jäi kange iseloomuga Charlie Andra vanemate hoida. Charlie pidas aga Andrat perenaiseks ja tundis end hüljatuna. Charlie hukkus ebavõrdses heitluses suure hundikoeraga, kaitstes koduõue. Sellel õuel oli ta valvanud ka titekärus magavat Anna-Mariat.
1989. aastal tuli meie perre põlise koerainimese ja suure luuletaja Leelo Tungla pesakonnast must puudlilaadne krants Betti, kes kasvas meie südamesse tõeliseks prouaks. Betti mamma nimi oligi Proua. Elasime temaga ühes peres peaaegu neliteist aastat. Betti poegis ühe pesakonna. Kolmest kutsikast kaks jäid elama. Saaremaale hõimlastele läkitatud emasest kutsikast sai üleküla koer. Olevat olnud väga viljakas. Betti suri novembris 2003. Leinasime teda mitu kuud. Olen kirjutanud Bettist koguni novelli, milles koera jutustuse läbi avaneb pilt Eesti vabanemise teest.  
2004. märtsis saime Pärnust filmitegija Mark Soosaare pesakonnast terjeri-šnautseri laadse pruunikarvalise krantsi Minni. Temagi oli väga hea koer. Koolitust ei saanud kumbki, aga põhikäsklused ja käitumise omandasid loomulikust intelligentsist.
Minnigi kasvas südame külge kinni, nii et kui ta 2020. aasta jaanuaris magama pandi – tagumised liigesed olid täitsa läbi – siis nutsime abikaasaga lahinal, otsekui oleksime jäänud orvuks. Terve aasta „paastusime“. Oleme ikkagi juba eakad ja uue koera  võtmine tähendab riski, et lahkud enne oma lemmikut ja siis jääb koer teiste hoida või orvuks varjupaika. Aga meil on tütrepoeg Henri ja õieti temale mõeldes saigi võetud  uus koer, 6. jaanuaril 2021 sündinud corgi-poiss Gustav. Nad on lahutamatud sõbrad, kokku saades saavad neist kaks mürakaru. Henri hoiab Kustit nagu oma südamesõpra, mõnikord pisarateni, kui koer omapäi tegutseb või mõni häda teda vaevab.
Gustav läbis edukalt Tiina Toometi kutsikate eelkooli. Kuna me aga temast näitusekoera ei oota, siis saame loodetavasti ise edaspidi kasvatamisega hakkama. Gustavilgi on loomupärane intelligents, suur kohanemisvõime, ülisõbralik iseloom, karjakoera valvsus ja kokkuhoidmise instinkt. Aga koerustükid on kogu aeg varuks. Ja kuna ta on madal ning lühikeste lihaseliste jalgadega („tassudega“), siis käib ringi nagu tolmuimeja. Ja muidugi, see kuulus corgi-jooks: ringiratast pöörase kiirusega. Alatasa tundub meile, et ta on kadunud. Aga ta liigub nii vaikselt, et sina otsid teda teab kust, aga tema on sul kõrval või läheduses.

Mida lemmiku pidamine elule juurde annab?
Hunt oli esimene loom, kelle inimene kümnete tuhandete aastate eest kodustas. Nõnda on ta paljuski inimese enda pikendus, täiend ja peegeldus. Lähim ühendussild elava loodusega, mis iga päev meenutab sulle kohustusi ja vastutust. Üksilduse leevendus ja tingimatu sõpruse allikas. Just see kogemus tingimatust sõprusest, mida erinevail viisil ja olukordades pere lemmik näitab, tõstab ta lemmikloomade pjedestaali kõrgustesse.  

Kas on midagi, mida olete mõnelt loomkaaslaselt õppinud?
Kohustust ja vastutust. Vähemalt kolm korda päevas pead ju koeraga ringile minema, toitma teda korrapäraselt ja kvaliteetselt, sest tõupuhaste koerte puhul on nende seedetrakt õrn, mida oleme Kusti puhulgi kogenud. Ja siis tuleb koera vanadus koos mõnegi haigusega, mis inimest ennast vaevab. Mäletame, et kui Betti jäi suhkruhaigeks, pidime talle iga päev süstima insuliini. Tulid kasvajad, lõpuks vähkki.
Kliinikus käikude arved olid kopsakad. „Alles koera vananedes saate teada, kui kallis ta teile on, nii ülekantud kui ka otseses tähenduses“, ütles Bettit ravinud looma-arst.

Kuidas tekkis mõte panna oma koertele kirjandusloost armsaks saanud nimed?
Mina ja Andra, mu abikaasa, oleme läbi ja lõhki humanitaarid, suured lugejad, mina seejuures kirjandusõpetlane. Betti sai nime Betti Alveri järgi seetõttu, et ühel külaskäigul Betti Alveri juurde väljendas poetess soovi, et kui ta siit ilmast lahkub, siis võiks tema hing rännata mõne armsa loomakese sisse. Mul oli see meeles. Betti Alver suri 1989. Samal aastal tuli ka koer meie perre.  Nii et, Betti hing ei pidanud kaua ekslema.
Ja kui meie Betti suri, siis tuli leida uus luulelise hinge kandja ja nõnda sai uus perekoer Minni nime Minni Nurme järgi. Nurmel on väga ilusaid luuletusi. Temagi kuulub eesti suurte naisluuletajate rivvi. Gustavi (Kusti) nimi on aga pandud eesti ühe tähtsaima ning mulle isiklikult väga südamelähedase luuletaja Gustav Suitsu auks.

Milliseks lemmikupidajaks te end peate – pigem rangeks või pigem leebeks või võrdseks või...?
Ütleksin, et rangemapoolseks. Me tasakaalustame abikaasaga teineteist. Tema on boheemlikum, koera perenaisena nn hea politseinik.

Kuidas tuli teie ellu kutsikas Gustav? Miks just corgi?
Abikaasa jälgis internetis ja FB-s teateid kutsikate pesakondadest mitu kuud. Kui leidsime, et enam ilma uue koera võtmiseta ei saa, siis lähtusime mõttest, et uus lemmik ei saa olla liiga suur, sest koera on ju vaja aeg-ajalt tõsta. Minni kaalus 25 kg, corgide täiskasvanu kaal on 14. Jälgisime nii puudlite pesakondi, aga olime kinni ka corgides, kes tõuna jõudsid Eestisse alles 1990ndate keskel.
Andra on lisaks anglofiil ja oma osa mängis lemmiku valimisel seegi, et nägime, kuidas corgid kuuluvad Inglise kuningakoja juurde ning kuninganna Elisabeth II kaaskonda. Aga hiljem oleme lugenud, et tegemist on ühe vanima ja väikseima karjakoerte tõuga, kes toodud normannide poolt Wales’i teise aastatuhande algul. Nii et lihtne, talupoeglik sugupuu.

Milliseid muutusi on Gustav toonud teie päevakavasse ja mida teile koos teha meeldib?
Hommikusel ringil käisin pärast Minni surma ka üksi ja meie asumis elavad inimesed, kes mind tundsid, õhutasid ikka võtma endale uut jalutuskaaslast. Kuidagi kurb olevat neil vaadata mind üksi lonkimas.
Eks väljaskäimised ja toitmine olegi põhilised päevakava osad. Kraasimine samuti, sest corgid ajavad pidevalt karva.
Praegu veel on ta kutsika-eas, nii et tema temperamendi rahustamiseks tuleb mängida. Imeline on jälgida corgi-jooksu, isegi kui see korteris ühest toast teise toimub. Kõik lendab siis kaosesse. Meenub Tuglase novell „Popi ja Huhuu“.

Milline on Gustav iseloomult, kas ta on usin õppija ja millega te teda innustate? Või hoopis tema teid?
Nagu öeldud, Gustav on hea iseloomuga, sõbralik, terane – silmad on nagu kaks hiilgavat söetükki jälgimas peremeest-perenaist, valmis täitma käsku või kutset. Õpib kiiresti selgeks põhilised perre kuulumise reeglid. Aga kuna tegemist on isase kutsikaga, siis on rohkem  ka koerustükke. Kohati vägagi jonnakas. Vaat, jääb istuma, ja siis võid rebida tal kas või pea otsast – tema istub! Kuna oleme abikaasaga juba kolmandat ringi koerapidajad, siis innustust me Kustist ei oota. Meil on hea meel, kui saame oma tütrepoega Kustiga rõõmustada ja et meie kodus on peale meie kahe veel üks hingeline, kes on truu, sõbralik ja üksilduse leevendaja.

Anne-Mari Alver Foto: Kalev Lilleorg

0 kommentaari Lisa kommentaar