Poliitik Helle Kullerkupp unistas oma loomast juba lapsena, kuid sai koera võtta alles siis, kui ise emaks sai.
Kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid ning millised loomad olid teie lapsepõlvekodus?Minu lapsepõlvekodu oli Valga linnas kortermajas, kus vanemad ei lubanud võtta ühtegi looma. Loomaarmastus ja ravitsejahing avaldusid juba lapsena, kui tõin koju tänavalt hulkuvaid ja räämas koeri ja kasse. Pesin ja toitsin neid ja ravisin mõnda haavakest, kuidas laps oskas. Kui vanemad koju tulid, tuli nad tänavale tagasi viia. See-eest oli Viljandimaal loomaderohke vanavanemate kodu, kus sai veedetud kõik suved, mida mäletan. Aitasin jõukohaselt teha kodutöid, mis olid seotud just loomadega. Oskasin lehma lüpsta, oskasin hobust vankri ette rakendada ja loorehaga töötada. Koerad ja kassid olid igapäevased kaaslased. Koertega ajasime hobuseid koplist koju, möllasime heinalakas, tegime erinevaid trikke, jagasin nendega parimaid toidupalasid, sageli sahvrist neile paremaid palakesi virutades, ja magasime samas voodis. Koerad armastasid mind ja mina neid.
Praegu on teil kodus koerad. Mitu koera on, kuidas on nende nimed ning millal nad teie koju sattusid?
Oma esimese saksa lambakoera ostsin esimese lapse dekreetpuhkuse raha eest. Kuu aja vanune kutsikas maksis 120 rubla, mis oli tol ajal suur raha koera eest ja me ei julgenud oma vanematele päris hinda öelda. Koera nimi oli Garry. Algajate koeraomanikena arvasime, et isane koer on kõige mugav ja probleemide vaba koos beebiga elamiseks.Täna on mul kolm saksa lambakoera – Seera, Chaku ja nende tütar Marta, kes on praegu Rakveres sõprade peres, et seal koerakaotusest tulenevat kurbust ja tühjust leevendada. Arvan, et ta jääbki neile, sest nad hoolitsevad ja tegelevad Marta eest paremini kui mina. Seera on minu oma koerte järglane, aga Chaku tuli seitse aastat tagasi meie peresse ära antava kahe-aastase koerana. Pererahvas ei saanud koeraga hakkama, teda polnud õpetatud mängima ega treenitud, ta ei osanud ei konti süüa ega ujuda. Täna on ta parim hell koer, keda iial võid soovida. Ainuke viga on talle jäänud, et kipub üle aia minema, isegi elektrikarjusega. Mis teha, isase koera instinktid.Mõlemal tütrel on samuti kaks koera, kes aeg-ajalt käivad kõik meil Pärnus külas ja siis on neid tõesti liiga palju. Mõlemad tütred on kasvanud koos saksa lambakoertega ja ütlevad ise, et neil on sellest tõust isu otsas. Nende koerad on jahi-, sport- ja politsei teenistuse koerad.
Kas koerad on tubase eluviisiga või elavad õues?
Toas meeldib neil kõigil olla ja diivanil ka. Õhtul kui koju tulen, tulevad koerad tuppa ja jäävad ka ööseks esikusse magama, kus on nendel oma kohad. Hommikul ärkavad meiega koos ja kui vähegi võimalust on, ei läheks üldse õue. Kui töötan kirjutuslaua taga, magavad kõik ümber kirjutuslaua ja mingit muud tegevust polegi, kui just kass neid õrritama ei tule. Neil on ka õues kaks kuuti, mis on samuti kindla koera omad.
Käite ehk koertega ka metsajooksu tegemas?
Olen selline inimene, keda sport ei motiveeri. Pikad tööpäevad nõuavad palju pingutust ja puhkan just lõõgastudes ning lihtsalt olles meeldivaid tegevusi tehes. Isegi rihmaotsas kahe-kolme koeraga avalikus ruumis jalutamine tekitab pingeid ja püüan neid olukordi vältida. Sõidangi autoga koos koertega loodusesse, et nautida ise ja pakkude koertele mitmekilomeetriseid jalutuskäike vabalt joostes.Just ilus ilm ja vahelduvad aastaajad viivad meid koos koertega metsaradadele või mereranda.
Kuidas koerad omavahel läbi saavad?
Koertel kui karjaloomadel, on hierarhia täpselt paigas. Karjajuht on isane Chaku ja teda ei huvita „naiste“ omavaheline kraaklemine. Ta on suur ja tugev ja lihtsalt lükkab teised eest, kui midagi soovib. Seera on emotsionaalne ja „jutustab ning õiendab“, kui ei saa oma tahtmist. Nende tütar Marta on nagu vaene sugulane, kes viimasena saab löögile ja peab vaatama, et ema Seera käest sugeda ei saa. Kui tütred oma koertega tulevad, siis peremehed ikka uurivad neid enne põhjalikult ja siis tuleb meelde, et nad tunnevad neid ja mängimine läheb lahti. Vahel lähevad tülli ka palli või mänguasja pärast.
On nad mõne pahanduse või krutski ka teinud?
Kui koerad on kutsikad olnud, siis pehme mullaga roosipeenar on korduvalt üleskaevatud. Näritud raamatuid ja jalanõusid ei loe enam kokku. Omavahel on neil mingi mäng kui Marta on kodus, siis kaevatakse kordamööda ühte ja sama auku. Nagu sai juba öeldud, on Chaku kõva rännumees ja esimesel võimalusel läheb rändama, Kui Marta oli kutsikas, siis sattusid nad kahekesi kahel korral loomade varjupaika, sest head inimesed nägid maanteel suurt saksa lambakoera koos neljakuuse kutsikaga ringi jooksmas. Chaku läks üle aia ja Marta mahtus aia vahelt läbi.
Milline on koerte lemmiktoit?
Koerad on meil kõigesööjad, kuid liha ja loomakondid sobivad alati. Puuvilju söövad Seera ja Marta hea meelega, kuid Chaku pole isegi kadedusest neid sööma õppinud.
Millist toitu nad üldse ei söö? Sellist toitu nagu polegi, isegi küüslaugu ja sibulaga lihatoidud süüakse ära.
Kas nad on tavalised või tõukoerad?
Chakul on tõutunnistus olemas, aga Seera ja Marta on minu oma aretus vanavanematest, kel oli tõutunnistus olemas. Loen neid ise puhtatõulisteks, sest sugupuu on teada ja aretuses olen soovinud parimaid omadusi edasi anda järglastele. Olen alati armastanud suurekasvulist ja veidi rikkalikuma karvaga ning intensiivsete värvidega saksa lambakoera.
Üks rahvauvaheline kohtunik ütles, et minu koertel puuduvad kõik need puudused, mis ülearetuse tulemusel on saksa lambakaoerale tekitatud. Tervised on neil korras ja väikeste terviseprobleemidega saame ise hakkama. Vahel käime ka loomakliinikus tervisekontrollis või mõnda probleemi arstiga arutamas, et õiget ravi rakendada. Vanusega tekib selliseid tervisehäireid, mida vahel on vaja arstirohtudega ravida.
Kas olete ka võistlustel käinud ja auhindu saanud?Olen oma 38-aastase saksa lambakoera pidamise perioodil käinud paljude oma koertega näitustel. Küll lennanud lennukiga Põhja-Karpaatiasse, sõitnud rongiga Leningradi või autoga Moskvasse, Riiga ja Gorkisse. Tegelesin ka ise koerte koolitusega ja osalesin kohtunike koolitustel. Siis tuli Eesti Vabariik ja see hobi jäi tagaplaanile. Suurim auhind mida olen saanud, oli Leningradis saksa lambakoera Saaraga, kolmas koht kui “ringis” oli 120 koera.
Kas plaanite tulevikus veel mõne looma oma koju võtta?
Kui kunagi on võimalus elada naabritest eraldi maakohas, siis unistan ka oma hobusest, kellega loodusesse kapata, koerakari kannul.Igakord kui näen varjupaiga üleskutset võtta mõni hüljatud loom peresse, tunnen igatsust loomale parimat pakkuda, tema eest hoolitseda ja armastust pakkuda.
Reisidel käies on nähtud tänavatel palju kodutuid kutsikaid ja koerakolooniaid, siis tuleb küll masendus ja jõuetuse tunne, et kuidas neid aidata?
Indias said ühed kutsikad prügihunnikust kahe nädalaga üles toidetud ja neid sinna jättes oli kurbus ääretu, aga reisidelt neid kaasa tuua pole võimalik. Olen tavaliselt neid tänavakoeri siis toitnud ja inimlikku armastust pakkunud. Ükskord tõin küll Põhja-Karpaatidest kaasa aborigeenist kesk-aasia lambakoera kutsika, kes kiindus nädalaga minusse nii, et hakkas mind valvama ja sammugi ei jäänud maha. Siis oli vene aeg ja looma lennukiga Eestisse toomine polnud probleem. Sellest koerast sai sõbranna peresse ülitore sõber ja pereliige. Mõnda riiki ei tahagi just sellepärast reisida, et mitte näha hüljatud koera- ja kassi kolooniaid tänavatel.
Praegu olen ise saksa lambakoera tõu juurde jäänud, sest nende tasakaalukas iseloom sobib mulle, nad on targad ja intelligentsed ning meil on koos turvaline ja hea olla. Eelistan siiski emaseid koeri, nende puhtuse- ja koduarmastuse tõttu.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.