lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Mops – väike kasvult, suur oma hingelt

Mopside populaarsus on Eestis järsult ­kasvanud. Tõepoolest, tegu on armsa ja truu seltsikoeraga, kes on valmis omanikule ­kõikjale järgnema.

Hollandis mopshund, Rootsis mops, Soomes mopsi, Hispaanias doguillo, Hiinas Lu-sze, Vanas Hiinas Ha Ba Gou. Nagu öeldakse, heal lapsel mitu nime.
Tõuga aitab tuttavaks saada Kristina Arus, kellele kuulub ka kennel Amore Sincero ja ta on tegelenud mopsidega juba 12 aastat.
Öeldakse, et mops on kasvult väike, kuid tema hing on suur ja nad on ka väga vana tõug, naljatamisi võib seda hoomata juba ka nende voldikestest. Pärit on nad Hiinast.
Mopsi ingliskeelne nimi on “pug”. Nimel võib olla seos vana ingliskeelse sõnaga “pugg”, mis vihjas mänguliselt väikesele kuradikesele või pärdikule. Mõnele inimesele võibki ju mops meenutada väikest pärdikut ja mõni mops teha mõnikord ka kuratlikke krutskeid, kui tal selline tuju on.

Kristina Arus ja tema koerad
Kristina vanim mops Emili saab varsti 12-aastaseks, mistõttu võibki öelda, et ta on tegelenud mopsidega täpselt sama kaua. Tal on kodus ka 13-aastane retriiver, kes tuli nende peresse 8-kuuselt, kuna eelmised omanikud ei tulnud koeraga toime. Lisaks nendele kahele koerale on Kristinal kodus kolm mopsi (8-aastane Nesta, 6-aastane Mary, 2-aastane Kerry-Merry), üks mops (ühe-aastane) on kohe-kohe saabumas Hispaaniast ning kaks mopsi (6-aastane Harry ja 4-aastane Franky) elavad Kristina sõbranna juures. Sedasi on Kristinal veidi lihtsam.
Lapsepõlvest meenutab Kristina segaverelist koera, kelle nimi oli muide Bim, nii nagu paljudel toonastel koeradel, kui omanikud olid näinud suurepärast mängufilmi “Valge Bim Mustkõrv” või lugenud samanimelist raamatut. Kristina meenutab, et tema Bim oli karjakoera moodi tegelane, kellel üks silm sinine, teine pruun.
Armastus mopside vastu tekkis Kristinal siis, kui tal oli näinud filmi “Mehed mustas”, kus samuti üks mops tegutses, mitte küll kõige ilusam mops, kuid siiski. Nii Kristina otsustaski, et mops peab nende perekonnaga liituma.
Oma esimese mopsi sai ta Maardust ühelt toonaselt mopsikasvatajalt. Siinkohal tasub mainida, et toona mopsid väga populaarsed siinmail ei olnud, nii nagu ka Nõukogude ajal.
Mopside populaarsus on hakanud kasvama viimase kümne aastaga ja seda lausa plahvatuslikult. Kuna mopsid on populaarsed, siis rõhutab Kristina, et inimesed peavad väga hoolega kaaluma, kellelt mopsikutsikas osta.
Seega võib öelda, et mops on Eestis popp!
Miks?
Kristina leiab, et mops on ju eelkõige mõeldud seltskonnakoeraks ja ta saab selle ülesandega väga hästi hakkama. Mops järgneb omanikule kõikjale, tahab temaga olla koos 24/7.

Rullis saba ja ninakorts
Mopside üks kaubamärkidest on rullis saba (see on nendel rullis siis, kui tuju on hea, tervis korras), kuid ka armastusväärsed lamedad näod, näol olev paks kortsus nahk (otsaesisel, silmade juures, ninakorts) ja nöbinina.
Vahvad ja armsad on ka mopside kõrvakesed, mis on nn murtud kõrvad, mis võivad olla nööp-kõrvad või roos-kõrvad, nende murdepunkt on lihtsalt erinevas kohas.
Mops on üsna jässakas koer, nende rindkere on lai ja tugev, luud tugevad. Pea peab olema üsna suur, proportsioonis kehaga. Nende kehakaal on 6,3-8,1 kilo, turjakõrgus 25-28 cm.
Mopside silmad on tumepruunid, küüned on süsimustad.Mopsi algupärane värvitoon on fawn (Eestis võime kutsuda neid kollakaspruuniks või isegi beežiks, musta maski ja seljal oleva märgiga, kuid on ka neid, kes kinnitavad, et just aprikoosikarva mops oli enne teisi. 19 sajandi keskel oli neid kahte tüüpi – Willioughby mops, kes oli hõbe-fawn või kivi-fawn ning Morrisoni mops, kes oli kuldne-fawn, aprikoosi-fawn. Veidi hiljem need värvitoonid segunesid.
1877 registreeriti ka esimesed mustad mopsid.Praegused värvid on hõbe, aprikoos, fawn ehk beež ja must. Kõikidel mopsidel peavad olema must mask, mustad kõrvad, mustad põsetäpid ja mustjas seljajoon.
Karvahooldus on lihtne, kuid heledatel mopsidel on aluskarv, mistõttu ajavad nad ka üsna palju karva. Mustadel mopsidel ei tohiks aluskarva olla, mistõttu ei aja nad ka palju karva.
Mul õnnestub kohtuda ka ühe musta mopsiga ja tema omaniku Tii Tammik-Võsuga. Tuleb tunnistada, et mustade mopside karvkate on oma konsistentsilt teistsugune, kui heledatel mopsidel. Meie seltskonnas on ju ka üks aprikoosikarva mops, lisaks Kristina beežid koerad.
Must mops on väga laheda välimusega, tuletab meelde tulnukat teiselt planeedilt. Tiil on kodus koguni neli musta mopsi ja üks beež.
Mopside keskmine eluiga on kümme aastat, kuid nad võivad elada ka 12-15-aastaseks.

Nooruses energilised, ­täis­kasvanuna rahulikud
Mopsid on üsna rahulikud tegelased, kuid vajadusel võivad olla ka energilised sellid.
Kristina ja Tii lisavad, et noored mopsid on üsnagi energilised koerad, täiskasvanud koerad muutuvad palju rahulikumaks. Seetõttu kahtlustab Tii, kas rahulik mops vanemale inimesele koeraks sobib, sest nad on noores eas üsna energilised. Eriti noored emased mopsid on energilised ja ka võimukad, seevastu isased mopsid on tihti tõelised memmekad.
Oma hingelt on mopsid “suured”, neil on vahva huumorimeel, nad on sotsiaalsed, kuid mõnikord võivad olla ka isepäised, mõnikord neil lihtsalt on selline tuju.
Mopsid tulevad vahvasti toime teiste koertega ja muude loomadega, kuid vajavad oma kõrvale ka inimest, sh lapsi. Tii loeb oma lastele sageli raamatuid ette, siis tulevad hea meelega seda kuulama ka tema koerad.
Omaniku juures meeldib mopsil igal pool olla, isegi vetsu tullakse kaasa. Ka voodis meeldib neil olla, kuigi nad norskavad üsna kõvasti. Kristina kinnitab, et selle norskamisega harjub ruttu ära ja see on ikka midagi muud, kui inimene norskab.

Kuidas mopsi koolitada?
Mops tahab omanikule meeldida, mistõttu õnnestub koolitamine heade maiustega igati hästi, kuid ei maksa unustada, et mopsid tüdinevad asjadest üsna ruttu, mistõttu nad treeningus ei viitsi mõnda asja kümme-kakskümmend korda järjest teha. Seetõttu võiks trenni teha näiteks kümme minutit, seejärel pidada väike paus ja jälle edasi.
Ka näituste meeldib mopsidel käia, sest siis ollakse ju omanikuga koos, kuigi ringis ei viitsi nad eriti olla, sest seal läheb ju samuti igavaks. Ka hambaid ei taha mopsid kohtunikele eriti hästi näidata või on probleem hoopis kohtunikes, kes ei oska mopsidel hambaid õigesti vaadata? Mõnikord surub kohtunik kogemata mopsil nina lihtsalt kinni, ja kuidas neid hambaid ikka näidata, kui nina kinni ja õhku pole. Kristina kinnitab, et on õnneks ka neid kohtunikke, kes näitustel mopside hambaid näppudega katsuvad, nii ei suruta hingamist kinni. Kristina on oma koertega käinud näitustel Venemaal, Rumeenias, Sloveenias, Moldovas, Luxemburgis, Soomes, Baltimaades jm.

Marko Tiidelepp

Fotod: Meeli Tulik

 

0 kommentaari Lisa kommentaar