Meie päris oma tõug – eesti hagijas
Eesti Kennelliidu vapiloom eesti hagijas on meie ainus kodumaal aretatud koeratõug, kes on kogunud populaarsust ka meie naaberriikides, näiteks Soomes, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes.
Tegemist on tõuga, kes on suurepärane jahikoer, kuid ta on ka väga vahva seltsikoer.
Koer on kodustes tingimustes rahulik, jahiradadel aga innukas.
Eelmise aasta septembris ehk täpselt aasta tagasi kinnitas FCI eesti hagija rahvusvaheliselt eeltunnustatud tõuna, mistõttu usun, et oleks viimane aeg meie päris oma koeratõuga lähemalt tuttavaks saada.
Eesti hagijaga aitavad tuttavaks saada Marika ja Tiit Hiiemaa, kellel on kodus 8 hagijat (neli emast ja neli isast koera vanuses 11 kuud kuni 12 aastat, kaks kõige vanemat ja kaks 3aastast koera on toodud Venemaalt, teised on enda kasvatatud).
Marika ja Tiit Hiiemaa ning nende koerad
Marika kinnitab, et tema äiapapa oli tubli jahimees. Pärast südameinfarkti ja operatsiooni oli vanahärral vaja liikuma hakata, mistõttu otsustati võtta talle Võhma kandis asuvalt kasvatajalt eesti hagijas. See juhtus 14 aastat tagasi, kuid äiapapale võetud koer hakkas meeldima ka Marikale ja Tiidule.
Enne seda oli Marikal ja Tiidul olnud newfoundlandi koer, kes elas nende peres 80. aastate esimeses pooles, kui pere elas Vigalas. Lapsed olid väikesed, Vigalas oli ka jõgi, mistõttu tundus vetelpäästja-koer igati hea ja õige valik. Pärast seda kolis pere Sipasse ja järgmised koerad olid rotveilerid, kuni 12 aastat tagasi otsustati võtta eesti hagijas.
Marika õetütar Maris Siilmann aitas Marikal ja Tiidul esimese koera leida, õigupoolest küll lausa kaks koera. Õde ja vend toodi Venemaalt, Stavropolist. Esialgu oli plaan jätta endale vaid emane kutsikas, kuid Tiidule hakkas meeldima ka teine kutsikas, mistõttu jäi peresse kaks eesti hagijat. Pärast seda, kui pere viimane rotveiler suri, jäidki peresse vaid eesti hagijad.
Marika meenutab sedagi, et nooruses unistas ta ka puudlist. Isegi 40 rubla oli kõrvale pandud, kuid siis tuli ülikool ja muud asjad. Tiidu peres olid lapsepõlves nii eesti hagijas kui ka segavereline foksterjer.
Miks oli valikuks just eesti hagijas? On ju jahikoeri teisigi? Marika kinnitab, et eesti hagijas ei ole ainult jahikoer, vaid ka tubli näitusekoer ja tore perekoer, kellega saab harrastada erinevaid alasid.
Äiapapa koer oli suurepärase välimusega isend, ka see aitas tõuvalikule kaasa. Marika kinnitab, et praegu on ka nende 6aastane Betty suurepärane näitusekoer, kuid eesti hagija puhul sõltub palju ikkagi isendist, kui hästi või halvasti neil näitustel läheb.
Marika lisab, et jahil käib koertega Tiit ning kõik kaheksa koera tahaksid temaga kaasa minna. Tavaliselt võtab Tiit metsa kaasa kaks koera ja lahti lastakse vaid üks koer korraga.
Välimuselt tugev ja vahva jahikoer
Eesti hagijas on keskmisest koerast veidi väiksem. Isaste turjakõrgus on 45-52 cm, emastel 42-49 cm. Keha ja luustik on tugevad, lihased hästi arenenud. Koeral on vastupidavad jalad, tugev jahikirg, mistõttu suudab ta saagi liikvele ajada ja saaki ajada ka väga rasketes maastikes ja ilmaoludes. Valge põhivärv muudab koera hästi nähtavaks ka hämaruses. Eesti hagija haukumine on kõlav, meloodiline ja kostab kaugele. Neile meeldib ajada taga nii jäneseid, rebaseid kui ilveseid, koduaias pakuvad pinget isegi linnud.
Eesti hagija pea on üsna pikk, kolju ümmargune ja lai. Koon on pikk ja sirge, ninapeegel must või pruun. Silmad on tumedad, ilme on rahulik. Rippuvad kõrvad on õhukesed, pikad, kinnituvad madalalt ja on suhteliselt ümmargused. Kael on lihaseline ja tugev, rindkere on pikk ja sügav. Saba on mõõgakujuline ja suundub veidi seljajoonelt allapoole. Selg on lai, karvkate lühike, kare ja läikiv.
Värvitoonilt on valgel põhjal pruunide äärtega mustad või musta-pruunid või punased laigud, mille suurust ei ole määratletud. On kolme- (valge, punane ja must) ja kahevärvilisi (ilma mustata) eesti hagijad, kusjuures vanemad koerad muutuvad värvitoonilt heledamaks.
Eesti hagija silmad peavad olema tumepruunid, kuid on koeri, kelle silmad on heledad. Ja heledaks võivad silmad muutuda aja möödudes.
Eesti hagijat on võrreldud dreeveri ja biigliga, kuid meie koer on suurem, kiirem, rahulikum, mistõttu on nendega veidi lihtsam. Soome hagijas on veidi suurem, kuid eesti hagijas on sitkem, nad ei anna kunagi alla ega jäta järele.
Marika kinnitab, et eesti hagijas on võrratu jahikoer. Ta meenutab ühte aastate tagust juhtumit metsas, kui ka ta ise oli jahile kaasa läinud. Naine meenutab, kuidas jänes välja tuli ja koera jälgis, kuid ühel hetkel oli Marika saapanina juures kährik, kes samuti vaikselt kuulatas! Märkamata, et ta seisab inimese jala juures. Hagijas paneb metsarahva liikuma, sest juba nende haukumine on mõnus ja helisev.
Marika lisab, et jahil on tore käia tuntud kohtades, koos tuntud jahimeestega, kes teavad näiteks seda, kus asuvad jäneste väljajooksu teed. Nüüd peab jahimehel lihtsalt jätkuma kannatust selle koha peal seista.
Eesti hagijas on tubli jahikoer, kes võib ju mõnikord ka jälje kaotada, kuid nad on uskumatult visad.
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Jätkub ajakirjas...