lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Mare Liigeri loomadega kodu

Tuntud arst Mare Liiger peab koera ja kassi ning tegutseb ka õnnetusse olukorda sattunud kassikeste kaitseinglina.

Kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid ja millised loomad olid teie peres lapsepõlves?
Loomad hakkasid mulle meeldima juba sügavas lapsepõlves. Olin üksik laps, kelle ema oli alati tööl, kodus vaid palgatud lapsehoidja. Vajasin sõpra.
Päris väikesena ma looma ei saanud, aga koolieas armusin kõrvuni kiisudesse. Neid ma siis koju tarisin ning nutta uludes jälle õue pidin viima.
Oli see nüüd viiendas või neljandas klassi kui koolis kirjandis kirjutasin "Armastan väga kasse. Ema ütleb, et tassin kõik Narva maantee kassid koju, aga see ei ole nii. Narva maantee algab ju Narvas ja sealt ma kasse koju ei ole toonud". Aastaid hiljem, teismelisena, oli meil hall kassitüdruk Kiti, kes elas kõrge vanaduseni.

Millised loomad on teie kodus praegu?
Minu pere jaguneb – oma loomad ja hoiukiisud. Linna lähedal koos abikaasaga elavad sõbralikult saksa lambakoer Santa- suurepärane, südamlik sõber ja lohutaja ning pikakarvaline, kollane soliidses eas kassihärra Kiki.
Linnakorteris on kiisu, kes oli kunagi hoiukass, aga otsustas jääda päriskassiks – tintmust Panter. Hoiukiisudest on hetkel ülimalt pikakarvaline mustvalge Kohevik, kes on inimeste käest rängalt haiget saanud ning on õppinud pika aja jooksul mind usaldama ja nüüd ka abikaasa usaldamisel esimesi samme astunud. Imetamist on lõpetamas ning operatsiooni järgselt Kassiabi suurde kassikodusse on suundumas kiisuema Wendy. Tema kasulapsed – Rummu Jüri ja Rummu Jari lähevad oma vaktsiini kinnistumist ootama tütre juurde.

Olete tuntud arst ning töötate praegu Soomes. Kui palju jääb teil töö kõrvalt aega loomadega tegelemiseks?
Mingil määral siiski, kuigi oluliselt vähem kui kodumaal olles. Vabatahtliku tööd on erinevat, kuid lutilapsi kasvatada või raskelt haigeid kiisusid põetada ma enam ei saa ja sellest on kahju.

Kas teil on ka Soomes mõni lemmikloom?
Minu Soome kodus on praegu vahva külaline – Kassiabi poolt päästetud, minu hoiukodu kunagine asukas ja Soomes kodu leidnud kiisu Freddy/ Pätu. Viimastel aastatel on süvenenud huvitav trend. Paljud Eesti pered, kes oma uue kodu leidnud Soomes, soovivad võtta oma lemmiku Eesti loomadega päästmisega tegelevatest MTÜ-dest. Nii leidiski Freddy kodu rahvuskaaslaste kodus. Praegu on neil puhkus ja kuna Pätu elas ülemerereisi raskelt üle, siis elab kiisu ajutiselt minu juures. Nurrub ohjeldamatult, magab kaisus, mängib ning hoiab hoiukodu perenaise meeleolu kõrgel.

Lisaks oma koduloomadele aitate ka kodutuid kasse. Kas kodutud kassid leiavad kiiresti uue kodu?
Kassipojad leiavad üldiselt suhteliselt kiiresti kodu, aga no kill printssibil töötavad MTÜ-d päris igaühele kassi ei anna. Tihti on mõned inimesed lausa kurjad, et neile kasse ei anta.
Meie ühine seisukoht on see, et loom antakse perele, kus ta hoolimatuse tõttu ei hukkuks või taas hüljatuks ei osutuks.
Kuigi lemmikloomade pidamine on tasapisi liikumas paremuse poole, on märkimisväärne hulk inimesi, kes vaatamata suurele tahtmisele, ei suhtu piisava vastutustundega oma pereliikmesse. Kui oled teinud kõik, et hüljatud looma päästa, investeerinud nende ravisse, vaktsineerimisse, kiipimisse, steriliseerimisse suuri summasid heade inimeste poolt annetatud raha ja oma aega ning ressursse, siis ei ole valusamat kogemust kui saad teada, et adopteeritud loomaga on läinud halvasti. Talutav on siis, kui loomaomanik tagastab looma ühingusse, enamikul juhul visatakse kiisu taas tänavale ja ta satub sinna kus süst ootamas, lastakse kõrgelt verandalt surnuks kukkuda, satub rebaste söögiks või jääb auto alla, kuigi leping sätestab, et linnas looma vabalt välja lasta ei tohi.
Positiivsele poolele jäävad sajad õnnelikud hoolealused, kes meile oma uuest kodust pilte saadavad- rõõmsad ja rahulolevad. Sageli leiavad vanemad inimesed tröösti meie kuldses keskeas kiisudest, kelle endine perenaine igavikku läinud. Tihti on vanemad inimesed üksi ja seetõttu õnnetud, kuid takistab endale kiisu valimist hirm, et kui nendega midagi juhtub, siis pärijatele tema sõbra saatus korda ei lähe.

Kuidas on üldse võimalik kodutuid kasse aidata?
See sõltub inimesest, tema iseloomust ning võimalustest. Eelkõige oleks mõistlik süüvida, keda toetada. Kas valikuks on nn. no kill tüüpi abiorganisatsioon, ühingud, kus loomi ei surmata teatud aja möödudes või varjupaigad, kus kehtib 14 päeva piir. Kui abistamise soov on suurem, tasub võtta kontakti ja tulla külla. Selline suhtlus koha peal annab üsna selge vastuse, millised on ühingu väärtused, lubaduste ja tegude vahekord, kui palju ressurssi läheb " vile puhumiseks" ja palju reaalselt loomadele. Milline töölõik võiks inimesele sobida - tubade koristamine, erinevate ürituste korraldamine, töö arvutiga, IT abi, transpordiabi, hoiukoduks olemine, annetamine jne, jne, jne.

Kuidas teie lemmikloomad omavahel läbi saavad?
Santa ja Kiki saavad omavahel suurepäraselt läbi. Kiki pühib Santa märja nina puhtaks ja Santa jagab Kikiga oma kasuka soojust. Vahel tekivad pisikesed pinged kui kõne alla tuleb minu personaalne tähelepanu, aga üldiselt on tegemist sõbraliku tandemiga. Hoiukodu asukatega on veidi teine lugu. Tulevad need kiisud, kes oma liigikaaslast ei salli ja eks meilgi on neid lokaalseid konflikte omajagu olnud. Kõrgperiood oli siis kui kaks aasta tagasi oli mul linna hoiukodus neli kassiperekonda suvel ehk kassipoegade kõrgajal. Ega hoiukodus pole kiisud vabapidamisel, igal perel on suur puur ning kardinad katteks, et loomal stressi vähe oleks. No ja kui siis mõni kiisuemme korraks vabalt korteri peale jalutama lubati, siis algas ikka tõsine sõjategevus, vaene Panter sai ametlikult nahutada. Kui lapsed suureks kasvasid ning ema operatsioonil ära käis, läks kergemaks. Ometigi, mida rohkem kass inimest armastab, seda vähem ta üldjuhul oma liigikaaslasi sallib. Kodulehel on nende puhul kirjas- ei sobi teiste kassidega. Ja sellist kirja tuleb tõsiselt võtta. Sellised kiisud vajavad jagamatut inimese tähelepanu.

Millist toitu nad meelsasti söövad?
Pikk ja segane lugu. Mul tuleb oma kiisude ja hoiukiisude menüü rangelt lahus hoida, sest hoiukiisude söök tuleb annetajatelt. Sanata sööb põhiliselt RC German Sheperd´it, lisaks maiustamiseks ühtteist- kananahka, vorstilipsu, üksiku ribikondi ja muud kodulaualt, Kiki saab RC Senior´i, Kohevik sööb RC Sterilize´i ja Wendy on RC Kitteni peal, kuna kahe kassipere imetamine on ta üsna kitsakeseks teinud, lisaks Gourmet ja Felix konsrvi, kanaliha, hapukoort, hakkliha ja üldse võimalikult maitsvaid toiduaineid, Rummu Jüri ning Jari keelduvad söömast muud kui RC Babycat´i , kuigi peaksid Kitten´it sööma ja kõike muud lisaks – konservi ja kodutoitu. Selleks et mitte maksta üüratuid veterinaariarveid, on eluliselt vajalik, et lapsed saaksid võimalikult täisväärtuslikku toitu.

Kas mõne lemmikuga on midagi põnevat ka juhtunud?
Tõenäoliselt on kõige imelisem kerjuse muutumine kuningaks. Mõned aastad tagasi oli Kassiabil suur päästeoperatsioon Setomaal- kassikoloonia likvideerimine. Tühjaks jäänud külla maha jäetud kassiema oli külalislahkes talus ohjeldamatult paljunenud ja pisikesi kiisusid tuli järjest juurde nagu Vändrast saelaudu. Kiisusid oli võimalik aidata, sest kõik nad olid sotsialiseeritud. Kogu sellest dessandist Setomaale on võimalik täpsemalt lugeda minu blogist. Imevahvad kiisud, aga oli nende sisikonnas alles parasiite- erinevat sorti ussid, giardia ja muud mutukad. Kokku tuli neid setokaid Kassiabisse ja sealt osa ka minu hoiukodusse - kokku oma 30 kiisut. Imelised inimesed olid päästmisega hõivatud, läbisõidetud kilomeetreid oli vast tuhande jagu. Koht oli ka Eestimaa lõpus, vaid 1 km Koidula piiripunktist. Alguses olid nad sagriskarvalised, aga väga nurrumaiad rääbakad. Ühe kassilapse nimeks sai Piiriveera. Leidis ta kodu Soomes tõelise kassifanaatiku juures, kes peab lemmikloomade poodi -Kattipuoti. Piiriveera, kes sai nimeks Hertta on nüüd paljude Soome kassinäituste favoriit ja tšempion. Lisaks on ta ka paberitega kaverikissa, mis tähendab õigust külastada vanadekodusid ning teraapiakassina lohutada sealseid asukaid ja nagu Eestimaa juurtega asukale omane, on tal lisaks teinegi "töökoht". Nimelt on ta Kattipuoti toodete testirühma ametlik liige ja ekspert. Nii me teamegi, et Kassiabis on kõige eksklusiivsem ja kallihinnalisem kassitõug- Päästetud Kassid ja mitte ainult Hertta ei ole kassinäitustel toonud kõrgeid kohti, neid on veelgi.

Mis teile loomakeste juures enim rõõmu valmistab ja mis kurvastab?
Rõõmu teeb siis kui tulevad pildid endistest hoolealustest- rahulolevad ja õnnelikud kodukassid, omaniku poolt armastaud ja hoitud. Ei ole kurvemat teadet kui saad teada, et sinu hoitud ja elule toodud loomake on taas kodu kaotanud või hooletuse tõttu hukkunud. See on kole valus.

Millised on teie tulevikuplaanid, kas võtate koju mõne loomakese veel juurde?
Teeme üks samm korraga. Praegu peavad minu rummukad uue kodu leidma, Wendy suurde kassikodusse saama. Vaatame siis, kas meil õnnestub Koheviku usaldust lõplikult võita. Praegu ei planeeri midagi. Minu kesklinna hoiukodu on hetkel Kassiabi reservhoiukodu väga erakorralistel juhtudel.

Hillar Kohv

 

0 kommentaari Lisa kommentaar