Ungari vizsla ehk Ungari lühikarvaline linnukoer on Ungari koeratõug, mida peetakse ka üheks Ungari rahvuslikuks sümboliks. Tegemist on jahikoera ja ustava kaaslasega, kes on pointerite ja retriiverite seas kõige väiksem.
Võrreldes teiste jahikoertega on vizsla olnud alati eelistatud seisuses, sest ta on olnud pikka aega ka seltsikoer ja perekoer.Vizslaga aitab tuttavaks saada Marika Kuusman, kellele kuulub 7,5 aastane Kaspar.
Vizsla on loomult kütt, mistõttu on tal suurepärane haistmismeel ning ta on ka kergesti treenitav. Nad on energilised, heade kommetega, tähelepanelikud ja õrnad, kuid samas on nad ka kartmatud ning neil on ka väga tugev kaitseinstinkt.
Vizslad Eestis, Marika Kuusman ja tema koeradVizslasid on Eestis kümmekond. Marika arvab, et vähese arvukuse põhjuseks on see, et tegemist on siiski tundmatu tõuga, keda pole teadlikult ka reklaamitud. Leedus ja Lätis oli mõned aastad tagasi seda tõugu koeri samuti vähe, nüüd aga tunduvalt rohkem kui Eestis. Siinmail pole ka tõu arvukuse kasvu märgata.Marikale on linnukoerad alati sümpaatsed olnud. Talle meeldis ka vizsla punakas värvitoon, sest Marika on ka iiri setterite kasvataja. Marika vizsla Kaspar on kaasomandis Annika Kuklasega (tema tegeleb ka Gordoni ja Inglise setteritega), ja just tema oli see, kes esialgu hakkas vizsla kohta materjale ja infot otsima, kuni Kaspar Ungarist ka leiti.
Siinkohal peab mainima, et Kaspar on üsna “isane” koer, mistõttu ei saa ta eriti hästi läbi teiste isaste koertega. Marika teine koer on 11aastane Brüsseli grifoon Ronja, kes on üks väga armas koer ja selgub, et ka peres boss Enne neid on Marikal olnud kuus koer – mõned segaverelised ja mõned Iiri setterid. Marika meenutab, kuidas ta Iiri setteritesse “armus” kui nägi selle koera pilti kunagises ENE’s, köites number 4. Marika kinnitab, et eks ole ka täna Iiri setterid tema südames kohal number 1.
Tugev ja lihaseline koerVizsla on keksmist kasvu, lühikarvaline jahikoer (isased on 56-64 cm, 20-30 kilo, emased 53-61cm, 18-25 kilo). Ta on üsna kerge kehaehitusega, kuid nad on sitked ja lihaselised nagu nt weimaraner. Sageli aetakse vizslasid segamini teiste tõugudega nagu weimaraner, Rodeesia ridgeback, sest nende kehaehitus ongi ju üsna sarnane. Siiski on vizslad väiksemad kui ridgebackid ja weimaranerid. Vizsla nina on alati punakas, teistel tõugudl on see tavaliselt must, pruun, heleroosa. Marika tõdeb, et välimuse puhul on põhiliseks vizsla värv. Kasparil on ideaalne värvitoon, kuigi paar näitusekohtunikku on arvanud, et ta võiks olla kübe tumedam. Ungaris, kus vizsla on populaarne tõug, on liigselt tume värvitoon tihti probleemiks ja selle eest alandatakse näitusehinnet. Vizslade põhivärv on solid golden-rust, erinevate varjunditega. Karvkatte värvuse kohta on öeldud ka seda, et see on helepruun, russet gold ja tume liivakarva kuldne. Keelatud on tume mahagon ja puhas kollane. Vizsla nina, küüned, silmade ääred ja huuled on heledad – roosad, või nagu Marika tõdeb: martsipani värvi. Ka vizslade silmad on pigem helepruunid kui tumedad. Karvkate on lühike, sile, tihe, ilma aluskarvata. Seetõttu on vizsla koer, keda ei tohiks pidada väljas, sest tal ei ole aluskarva. Karvkate on isepuhastuv, kuid vahetevahel peab neid siiski ka pesema. Neil ei ole ka tavapärast koera lõhna. Vizsla nina on küllaltki suur, mistõttu on tal ka suurepärane haistmismeel. Ta näeb suurepäraselt, isegi muru sees liikuvad putukad ei jää märkamatuks. Ka mina märkan seda, kuidas Kaspar metsas kõike märkab – kaugel olevaid jooksjaid ja jalutajaid, ja ka seda, kui kaugel-kaugel mõni linnuke liigub. Vizsladel on sügav rinnakorv, käpad on kompaktsed, neil on lontkõrvad ja käärhambumus (vizsla on tõug, kellel kindlasti ei tohi puudu olla ühtegi hammast!), nad on lihaselised, kuid peab ka ribisid tunda olema. Huvitav on nn “vagu”, mis on ka Kaspari peas ning kummalised on kaks “antenni”, mis asuvad Kaspari kõrvade sees.
Marko Tiidelepp
Jätkub ajakirjas Lemmik.
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.