lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Maailma üks populaarsemaid koeratõuge – saksa lambakoer

Saksa lambakoer on kindlasti üks maailma populaarsemaid ja mitmekülgsemaid ­teenistuskoera tõuge, kellel on pikk ja põnev ajalugu.

Kõik tänapäevased saksa lambakoerad põlvnevad väikesest lambakoerte grupist Loode-Saksamaalt.
Nendest räägitakse palju, neid näidatakse filmides, kuid kas tegemist on lihtsa tõuga või siiski hoopis „hundikoeraga“?
Sellele aitab vastuse saada Margit Kuusman, kellele kuulub ka kennel „Margman“ ja ta on saksa lambakoertega tegelenud juba üle 25 aasta.

Palju tegevusalasid
Tänapäevane saksa lambakoer võib olla töö-, karja- ja teenistuskoer, pääste- ja isegi vetelpäästekoer, pimedate juhtkoer, sportkoer, kellega harrastatakse nii sõnakuulelikkust, kuulekuskoolitust ja ka agilityd (kuigi saksa lambakoer ei ole agility jaoks piisavalt kiire), kuid ka lihtsalt näitusekoer või kaaslane tervele perele ehk lihtsalt seltsikoer.
Saksa lambakoeri kasutatakse palju politseitöös, piirivalves, tollis ja sõjaväes. Ta on lihtsasti treenitav ja motiveeritav, mistõttu ta ka õpib üsna ruttu. Oluline on saksa lambakoerale IGP-katse (Internationale Gebrauchshunde Prüfungsordnung), mis koosneb 3 osast: jälg, kuulekus ja kaitse.
Viimased viis aastat ei ole saksa lambakoer enam Eesti populaarseim koeratõug, kuldsed retriiverid ja labradori retriiverid on populaarsemad, kuid TOP3 hulka mahub sakslane Eestis ka praegu.

Margit Kuusman ja kennel „Margman“
Margit Kuusman on koertega tegelenud lapsest saadik. Margit oli kaheaastane, kui tema vanem õde tõi majja Margiti teadliku elu esimese koera. See oli „hundikoera“ (ida-euroopa lambakoera) ja collie segu. Margit meenutab , et see oli igati nutikas koera, kellega Margit käis nõuka-ajal ka võistlemas ja esinemas, Margit ise oli siis 12aastane. Käidi isegi Pihkvas ja Riias, kusjuures Margit lõi oma koeraga kaasa ka ALMAVÜ raames nn agiitrühmas, kellega käidi esinemas igal pool.
Margit kinnitab, et see oli kõige „koeram koer“, kes meenutas saksa lambakoera ja sealt see huvi sakslaste vastu edasi läks.
Kuna ka Margiti vanem õde Marika Kuusman tegeleb aktiivselt koertega – setterid, ungari viszla (ka sellest koerast olen Lemmikus aastaid tagasi juttu teinud), siis oli tema ka see, kes tolle esimese koera välja koolitas ja aktiivselt ALMAVÜ agiitrühmas kaasa lõi. Hiljem, kui õde oma pere lõi, jätkas selle kõigega Margit.
Tahan teada, kas Kuusmanite suguvõsas on veel inimesi, kes koertega tegelevad?
Margit naerab, et suguvõsas rohkem koerahulle ei ole: „Oleme meie suguvõsas esimese põlve koerakasvatajad ja koerahullud, kuigi maailmas on teada väga palju suguvõsasid, kes ongi just saksa lambakoertele pühendunud.“
Margitile kuulub ka kennel „Margman“ ja seda juba täpselt 25 aastat (kennel alustas tegevust 1994. aastal). Täna on Margitil kodus kümme saksa lambakoera (neli isast ja kuus emast koera). Pesakondi on nende aastate jooksul sündinud palju. Margit ja kindlasti paljud teised koerakasvatajad määravad oma pesakonnad tähestiku järjekorras ehk A’st Z’ni (välja arvatud täishäälikud), kokku 24 tähte, millega saab määrata seega 24 pesakonda. Margit on tänaseks juba viiendal ringil ja jõudnud täheni I.
Margiti juures on vahetevahel koeri rohkemgi, sest Margit peab ka nn koertehotelli, kuhu inimesed saavad oma koera jätta, kui reisile või puhkusele lähevad.
Kennel „Margmani“ koerad on jõudnud paljudesse riikidesse – peaaegu kogu Euroopasse, Kesk-Ameerikasse, isegi Hiina. Margit lisab, et Austraalias ja Lähis-Idas tema koeri ei ole, sest teatud riikidesse on koera saatmine väga kallis, mistõttu paljud huvilised on seetõttu loobunud.
Oma koerte puhul jälgib Margit seda, et neil oleks kindlasti tehtud IGP-katse (jälg, kuulekus ja kaitse). Paljud Margiti kasvandikud on teeninud kõrgeima, VA (Vorzüglich Auslese), hinde saksa lambakoerte erinäitustel. Margit on võitnud mitmeid aastaid järjest näitustel kasvataja klassi esikoha, mitmeid võite ja pjedestaalikohti kasutusklassides. Paljud Margiti kasvandikud tegutsevad nende tublide ja aktiivsete omanike eestvedamisel päästekoertena: Eestis on olemas reservpäästerühm ja Eesti Otsingukoerte Klubi (ca 70% nendest koertest on Margiti kasvatatud koerad).

Välimuselt tugev ja esinduslik
Saksa lambakoera keha on tugev, lihaseline ja nelinurkne, luustik on tugev. Pea peab olema kiilukujuline. Koera näos peab olema must mask. Koon on tugev. Kõrvad on suured, püstised ja hoiavad ettepoole. Silmad on mandlikujulised ja tumedad, pilk on elav ja tark.
Isase saksa lambakoera ideaalne turjakõrgus peaks olema 62,5cm, kuid tegelikkuses on see Margiti sõnul liiga väike. Saksamaal eelistatakse isast saksa lambakoera, kelle turjakõrgus on 64-65cm kuni 66cm, 67cm on juba natuke liiga suur. Emastel on ideaalne turjakõrgus isastest 5cm madalam, ideaalne oleks emaste 59-60cm.
Kaalu puhul on 22 kilo üsna anorektiline isend, kui ta pole just üliväikest kasvu. Margiti sõnul oleks emase saksa lambakoera puhul ideaalkaaluks +/-30 kilo, isaste puhul +/-40 kilo. Palju üle 40 kilo ei tohiks siiski olla.
Saksa lambakoera kõrvad peaksid kikkis/ püsti olema ca 5-6kuuselt, kuid on mitmeid isendeid, kellel on kõrvad püsti juba oluliselt varem, 2-3kuuselt.
Saksa lambakoera pilk on üsna konkreetne (kaugelt vaadates võib-olla isegi veidi „kuri“), kuid sakslase silmad jälgivad pidevalt inimest/omanikku, sest ta tahab inimesega suhelda – ta on inimese koer, ta on ju ikkagi teenistuskoer.
Vanadel fotodel olevad saksa lambakoerad on oma välimuselt oluliselt teistsugused kui tänapäevased saksa lambakoerad. Tõug hakkas jagunema erinevateks liinideks 1970ndatel aastatel: töö-, näituse- ja segaliini koerad. Liinide vahe on üsna suur nii välimuse kui ka iseloomu poolest.

Karvkate ja värvid
Saksa lambakoera on kahte tüüpi karvakattega – tavakarvaga ja pikakarvaline (tavakarvalisi saksa lambakoeri on oluliselt rohkem kui pikakarvalisi), ka näitustel võistlevad nad erinevas klassis (tavakarvaline saksa lambakoer ja saksa lambakoer pikakarvaline).
Kui saksa lambakoera isa ja ema on pikakarvalised, siis sünnivad ka pikakarvalised kutsikad (tegemist on retsessiivse geeniga). Tavakarvalisel isal ja emal võib sündida tavakarvaline kuid ka pikakarvaline kutsikas, juhul kui mõlemad vanemad kannavad pikakarvalisuse geeni.
Aluskarv on nii tava- kui ka pikakarvalisel saksa lambakoeral. Karvahooldus on lihtne, kammimist nad vajavad, ja karva ajavad nad ka, kuid midagi hullupööra keerulist ei ole. Pikakarvalise sakslase karvahooldus vajab natuke rohkem tööd, sest vaid kenasti hooldatud pikakarvaline saksa lambakoer näeb väga kena välja.
Klassikaline saksa lambakoera värvus on mustaseljaline (selg ja küljed on mustad) ehk must pruuniga (must punakaspruuniga, kollakaspruuniga, must beežiga), üleni must (pruuni osa ei ole, võib olla valgeid laike näiteks rinnal) ja ka sonaarne ehk soobel ehk hall (nemad on suhteliselt sarnased mustaseljalisega, tavainimene mõnikord ei teegi vahet).
Valge, pruun ja nn „sinine“ saksa lambakoera ei ole lubatud ning need on praakvärvid.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar