lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Maaelu rõõmud

Heidi Hanso on tuntud kui telestaar, kes oma saaremaiseid tegemisi teleri vahendusel kõigile jagab. "Minu pere ja muud loomad" saates sai tuntuks kollane kaunis Pajuvärava talu Orissaare lähedal, kus Heidi kasvatab kaht lapsukest Uma ja Raju ning peab loomi.

Heidi Hansol on majapidamises pardid, haned, kanad, kuked, kitsed, lambad, hobused, pesukarud, kaks koera ja kolm kassi ning sisalik ja rott.
See on paras hulk pudulojuseid, kes kõik iga päev süüja-juua ja paid noolivad. Heidi aga tahtis minna oma isale Egiptusesse külla ja nii juhtuski, et ta postitas Facebookis võimaluse tema loomakesi hoidma tulla ja Saaremaal talvepuhkust nautida. Ma korra mõtlesin, et see peab nüüd küll ikka täitsa soe peast olema, kes tahab kesest talve minna puuküttega majja, kus tuleb iga päev ahju alla tuli teha, et sooja saada. Linnas on radikad soojad ja hea aknast vaadata, kuis lumi langeb ja pakane paugub.

Mugavustsoonist välja
Aga kui ma korra veel mõtlesin, siis tundus see ütlemata hea võimalus end mugavustsoonist välja rebida ja minna just nimelt vaadata otsa oma hirmudele ning ületada need. Ma nimelt kardan suuri loomi. Koerad on mind ka lapsena rünnanud ning sealt on ka teatav pelgus koerte vastu. Muide, mu isal on samuti maal üks saksa lambakoer, kes on päris tigeda moega ja iga kord kui talle külla lähen, istun nii kaua autos kuni ta koera kinni paneb.
Kirjutasin Heidile ja ta oli lahkelt nõus oma kodu ja loomapere mu hoolde jätma. Muide, ma tegin ka selle lükke, et läksin bussiga, kuna ma olen veidi sõltuv oma autost ja tahtsin sellegi kiindumussuhte vabastada. Sinnamaani oli kõik tore ja olin väga elevil, kui ma reaalselt oma kohvriga hoovi jõudsin. Heidi näitas ära, kus on söödad ja mida ning kuidas tuleb teha.
Panin endale kõik lausa kirja - siiber on avatud, kui see kang on horisontaalselt, jänesele kaera ja heina peenelt, lisaks salati jääki, porgandit ning vett, lammastele õue ja lauta heina, kollases kotis on kanade toit ja otse valgest kotis neile nisuterad, valge kott vasakul on hobustele kaer. Mitte segi ajada! Need märksõnad märkmikusse kirja pandud ja kõikvõimalikud hädaabinumbrid ja sõpruskonna kontaktid külmkapile kinnitatud, võis maaelu alata.

Rott laamendab
Kuna ma olin linnas end pisut üle mõelnud ja vaevanud, siis tegin kaks päeva täiesti suhtlusvaba, ei vastanud meilidele, kõnedele ega rääkinud kellegagi. Peale loomade. Pärast seda olin suhtlusvalmis ja vaikimisest veidi teises vaibis.
Mu esimene ja teine öö maal panid mind kohanemisega aga korralikult proovile. Esimesel hommikul ärkasin selle peale, et kass näksas varbast ja isegi minu kui taliujuja jaoks oli toatemperatuur pisut jahe. Aga tuhin oli sees ja otsustasin, et külma vastu saab võidelda vaid külmaga- lippasin esimese asjana paljajalu lumele, kõndisin natuke ja siis tõmbas seest soojaks.
Varbad lausa tulitasid ja küttepuud lausa lendasid kärust korvi ning seejärel ahju ning tuba oligi juba mõne aja pärast soe, nii et sain t-särgi väel seal ringi liikuda. Kahjuks jahtus see ahi järgmiseks hommikuks juba maha ja nii tuli iga päev suur-suur sületäis puid alla visata, et toas elada oleks võimalik. Linnamelust pääsenuna nautisin päeva täiega ja rõõmustasin, et polegi see kõik kuigi raske. Vara rõõmustasin. Teisel hommikul oli küll nii, et oleks mul auto olnud, siis oleks põgeneda proovinud.
Kass kolistas pool ööd uksega. Kui ma läksin avasin ukse, siis välja minna ta ei tahtnud. Koer ulus akna all. Rott näris puuri vardaid ja kolistas jubedalt. Ma ei tea, miks tal just öösel sellised laamendamistuurid peale tulid. Päeval ta magas rahulikult kerrakeeratult õndsat und nii et mul tekkis kange tahtmine teda raputada, ehk mõistab, mida ma pean öösel üle elama. Aga siiski jätsin roti rahule, kuigi eriti ma magada ei saanud.
Ega see magamatus oli mul päris mitu ööd, kord kolistasid loomad, siis tundus mulle, et keegi käib köögis. Hakkasin mõtlema, et päris hirmus ikka, kui mõni maniakk maja übruses luusib, mul pole isegi kardinaid ees... ja toas tuled põlevad. Sisaliku puuris pidi lamp 24/7 põlema, sest see andis ka sooja. No ma võtsin siis abinõud kasutausele ja vaatasin majapidamises ringi, et kuidas endale turvalisemat ööund tekitada. Alguses plaanisin aida alt suure kirve voodi kõrvale tuua, aga siis mõtlesin ümber kuna minust ei oleks nagunii kirvega lööjat. Võtsin öökapi peale paar lõhnaõli pudelit ja juukselaki.
Kui neid näkku pihustada, siis on ju parem ikka kui pipragaas ja ma saan selle ajaga jooksu panna...Nii ma mõtlesin ja magasin palju rahulikumalt. Kui ma pole maganud, siis kipun pahuraks minema. Üks hommik juba kell 4 hakkas jube külm, kuigi ma olin terve päeva kütnud. Tuli välja, et olin siibrid lahti unustanud. Ületasin oma soovi põgeneda ja hakkasin tegutsema.
Hommikune trenn, milleks oli heina vedamine ja kastekannuga loomadele vee tassimine, puude tuppatoomine ja ahjude kütmine virgutas ning tegi tuju heaks. Naha võttis täitsa märjaks. Ma pole ju harjunud sellise trenniga ja õhtul andis selg veidi tunda. Loomad polnud minuga ka veel harjunud. Kuke käest sain nätaka ja kitselt ka pisut nügida. Hobustele viskasin esialgu kaeru üle aia, sest need suured loomad tundusid mulle pisut hirmuäratavad. Juba neljandal päeval ronisin nagu talutütreke kunagi üle aia ja viisin neile kaeraportsud sinna, kuhu Heidi neile tavaliselt need ette pani. Hobune tuli suure kappamisega minu suunas, see oli hetkeks hirmutav, kuid siis võttis ta hoo maha ja läks oma toitu nosima ega teinud minust väljagi.

Kanamajandus ajab hulluks
Kitsed ja kanad-kuked olid mulle juba kolmandal päeval väga suureks sõbraks saanud, tegime koos kits Unoga selfisid ja ta sõi mul peo pealt porgandit ning nügis ninaga, et andku aga veel. Mina neid ei kartnud, nemad mind ka mitte. Korjasin partide pesadest ka haudumiseks mune ja panin hellalt hoides need köögilauale karpi. Üks öö, kui mul und ei tulnud ja ma istusin pimedas köögis, rüüpasin pärnaõieteed, nägin, et keegi liigub aida juures, siis tuli ta majale lähemale ja ma sain aru, et tegemist on rebasega. Ta sõi seal koerte toitu ja tundis ennast päris vabalt kuni koerad midagi haistsid ja välja tulid ning ta oma toidukausi juurest minema ajasid. Ma olin rõõmus, et Heidi enne minu tulekut kanadele aediku ehitas ja et ma ei pidanud rebase eest kanu kaitsma ega neile hommikul hädatappu tegema nagu perenaine ise.
Viisin kanadele süüa ja uks jäi veidi irvakile, kaks kana kasutas kohe võimalust ja põgenes. Ühe ma sain suure tagaajamise peale kinni ja viisin puuri tagasi, kuid teine lendas aida all üles õrre peale ja sealt teda püüda ei õnnestunud. Kirjutasin siis perenaisele, et mis teha. Tema juhendas, et võtku ma pimedal ajal pealamp ja proovigu siis püüda, õhtutunnil on kanad rahulikumad ja pimedas nad hästi ei näe ka. Paraku see aktsioon mul ka ei õnnestunud. Hea küll, looduslik valik. Õnneks oli kana nii tark, et öösel ta aidast välja ei tulnud ja ellu ta jäi kuniks perenaine koju jõudis.
Kokkuvõttes mõjus maaelu mulle väga positiivselt. Ma sain üle loomade kartusest ja tõestasin endale, et kõik on võimalik ning et ma saan kõigega hakkama, kui tahan. See ei ole üldse konti murdev töö. Hoopis mõnus hommikune tunniajane trenn värskes õhus. Juurutasin sisse hommikuvõimlemise, karastusprotseduurid ja hommikul vara ärkamise, sest kuke kiremisega on lausa lust ärgata. Panin selle kiremise tooni oma telefonile äratuse helinaks.

Greta Kaupmees

0 kommentaari Lisa kommentaar