lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Lugemiskoer Sära – 52 kilo puhast heatahtlikkust

Kaheaastane leonbergeri tõugu Sära on Läänemaa esimene ja ainus lugemiskoer. Eestis on neid mõned veel ning lugemiskoeraks sobivad ka teised tõud.

Kaks korda kuus paneb koerajuht Liisi Truumets Särale traksid selga – mitte lihtsalt traksid, vaid töötraksid – ning autole hääled sisse ja sõidab Läänemaa pisikesest Sepakülast Haapsalu lasteraamatukokku, kus Sära käib tööl. Lastekirjandust tunneb Sära paremini kui suurem jagu täiskasvanud inimesi ja on kahtlemaa Läänemaa kõige kirjandusteadlikum koer.
Haapsalu lasteraamatukogus ootab Sära ja Liisit iga kuu esimesel ja kolmandal laupäeval lugemispesa – väike hubane ruum, kus lapsed Särale raamatuid ette loevad.  Lapsed, kes ei oska veel hästi lugeda, aga tahaksid. Lapsed, kes oskavad, aga ei taha. Lapsed, kes oskavad ja tahavad lugeda, aga ei julge esineda. Lapsed, kellel (veel) pole lugemisest sooja ega külma, aga kellele lihtsalt kohutavalt meeldivad koerad.

Õhem raamat loetakse kohe lõpuni
Sära lesib ja kuulab. Ta ei paranda, et anna hinnanguid, ei sega vahele, on lihtsalt kohutavalt suur, leebe ja sõbralik – 52 kilo puhast heatahtlikkust. No ja näidatagu mulle last, kes ei tahaks Särale ette lugeda! Ei ole sihukest maamuna peal.
See, et juba Sära saba on nii pikk ja raske, et võib mõne pisema põnni jalust peaaegu et maha pühkida või vähemalt ühe korraliku (aga pehme) põntsu anda, tuleb asjale ainult kasuks.
Liisi näitab pilti neljakuisest Särast. Juba toona kaalus Sära rohkem kui mõni mõistlikus suuruses täiskasvanud koer – oma paarkümmend kilo. Ühtegi pahandust pole kaheaastane Sära teinud, ka kutsikapõlves mitte. Vähemalt keegi ei mäleta.
Liisi ja Sära kuuluvad Eesti abi- ja teraapiakorte ühingusse. Säde käis suvel Tallinnas koolis, tegi augustis eksami, sai tööriided – traksid – ja perenaisega kahasse ametitunnistuse. Särast sai Läänemaa esimene ja seni ainuke lugemiskoer.
Kuigi Sära alles alustab oma karjääri, on kuuldused temast laialt levinud. Sära töögraafik on kevadeni täis ja teise aasta jagu lapsi ootab järjekorras. Säde töötab laupäeviti korraga tund aega 15 minuti kaupa, nii et tunni aja sisse mahub lugema neli last. 15 minutit võib tunduda lühike aeg, aga ettelugemiseks on see parasjagu pikk. Mõne õhema raamatu jõuab lõpuni ette lugeda.

Kallistada võib mõõdukalt ja ühekaupa
Kui ma Sära ja Liisiga Haapsalu lasteraamatukogus kokku saan, käib seal parasjagu tund – raamatukogutöötajal on külas Haapsalu Pääsupesa lasteaia mudilased. Kui hiiglasuur Sära neist mööda tatsab,  vajuvad laste suud ammuli ja silmad löövad särama. Intervjuud Sära ja Liisiga ei saa alustada enne, kui terve rühmatäis lapsi on käinud koera tervitamas.
Aga et Sära ei ole lihtsalt niisama koer, vaid abi- ja teraapiakoer, tuleb järgida reegleid. Rühmatäis patsutajaid võib olla ju tore, aga päevade, kuude ja aastate kaupa ei ole see lihtne – võõrad inimloomad, igaüks oma lõhna, hääle ja iseloomuga. Jah, Särale meeldivad lapsed, meeldivad isegi väga, kõik inimesed meeldivad, töö meeldib, ja iseloom on tal leebe, aga nagu inimene võib ka koer läbi põleda. „Seda enam tuleb minul hea seista selle eest, et teda liigse koormuse eest kaitsta,” ütleb Liisi.
Kui Sära sabast sikutada, mida muidugi ei tohi teha, aga Sära ei naksa ega urise, kui talle miski ei meeldi, vaid eemaldub ja lepib lepib. Kallistada ja patsutada teda võib, aga... mõõdukalt ja ühekaupa.
Liisi sätib lapsed kindlameelselt haneritta ja teeb jutuvadale lõpu peale. „Koera kõrvakuulmine on parem kui meil,” ütleb Liisi. Rühmatäis vadistajaid oleks ka inimkõrvale liig.
Lapsed võtavad kuulekalt üksteise järele sappa ja on vait kui sukad. Üks poiss küsib tasa, kas oleks võimalik, et Sära tal kätt lakuks. Ikka on võimalik. Kui rühm on lahkunud, võib intervjuu alata.

Leonberger pole korterikoer
Seni on Särale laupäeviti ette loetud enamjaolt koera teemal raamatuid, aga küll tulevad ka teised lood. Pop on  Liisi enda kirjutatud raamat – seal on tekst trükitähtedega, pildid, kuidas väike Sära Peterburis ema ja õdede-vendade kaisus magab ning palju muud põnevat. Raamat on ainueksemplar ja seda saabki lugeda ainult Haapsalu lasteraamatukogus. Ühe raamatu on Liisi veel kirjutanud – sipelgate elust. Liisi oli siis kaheksa-aastane. Teoreetiliselt seega on võimalik, et Liisi kirjutab veel. Lugemiskoer Särast, sest Sära on eriline.
Igast koerast lugemiskoera ei saa, õpi, palju tahad. Liisi neljast koerast on Sära ainuke sobiv – tasakaalukas ja suhtlemisaldis. Ja mis peaasi – Särale meeldivad ka võõrad, mitte ainult omainimesed, ja võõrad paigad. Sära kohaneb kergesti.
Kuigi heasüdamlikest hiiglastest leonbergerid on tõuomadustelt nagu loodud abi- ja teraapiakoerteks, sõltub kõik isendist. Liisi teine leonberger Hilda on Särast tükk maad edevam ja elavam. Hildale meeldib näitustel poosetada, mis jälle põrmugi ei istu Särale. „Sära on selline maalähedasem,” ütleb Liisi.
Iseloomu järgi peaks Hilda nimi olema Sära ja vastupidi, aga Hilda oli juba Hilda, kui Sära majja tuli. Sära sai oma nime eriliselt säravate silmade järgi. Võttis Liisi aga Sära just Hilda pärast – et Hildal oleks koduaias seltsim kapata. Hilda enda võttis Liisi unistuse pärast – ta muudkui unistas ja unistas oma leonbergerist, kuni tekkis võimalus teda pidada. Võimalus tähendas beebieast välja kasvanud lapsi – neid on Liisil kolm – ja oma maja ning suurt aeda. „Korterikoer leonberger ei ole,” ütleb Liisi.

Lugemisabi on vabatahtlik töö
Sära on vahepeal üles võtnud hüva lõhna ja kaevub peadpidi perenaise rõivastesse – seal on kotike viineritega. „No nii,” ütleb Liisi ja annab Särale viinerit. See maiuspala on tegelikult erandlik – kui kogu aeg viinerit süüa, siis oleks Sära veel suurem. Või vähemalt laiem. Tavaliselt küpsetab Liisi Särale tööle kaasa kanamaksaga kaerahelbeküpsiseid.
Et lugemiskoeraks saada, ei peagi üldse ilmtingimata olema just leonberger. Oma kursusel oli Sära ainus seda tõugu koer. Säraga koos õppisid üks newfoundlandi koer,  üks lihtne segavereline krants ja üks Portugali tänavakoer, kes on koos perenaisega pool maailma läbi käinud. Portugali tänavakoer pole tõug, vaid Lõuna-Euroopas tavaline hulkur, kes on aja jooksul omandanud ühetaolise väljanägemise – sale, sile ja terava ninaga. Nii et lugemiskoerad võivad olla mis tahes suuruses ja tõugu, kuigi mõne tõu puhul on eeldused paremad.
Kui Särast sai lugemiskoer, sai Liisi ühendada oma kolm armastust – armastuse koerte, laste ja vabatahtliku töö vastu. Raamatud muidugi ka. „Raamatukogud on alati mu lemmikkohad olnud,” ütleb Liisi. Palka Liisi ja Sära  raamatukogus käimise eest ei saa. Lihtsalt meeldib. „Särale ka meeldib kodust välja saada,” ütleb Liisi.
Kolmas õnnelik peale Liisi ja Sära on Haapsalu lasteraamatukogu – oma lugemiskoera on aastaid tahetud, aga Läänemaal neid polnud. Tallinna lugemiskoeri on käinud, aga oma maakonna koer on ikka oma maakonna koer. „Me oleme väga rahul,” kinnitab Haapsalu lasteraamatukogu juhataja Jaanus Kõuts, kes jälgib intervjuud toanurgast muhedal ilmel. „Ja lapsed ju harjutavad kodus, et Särale ette lugeda,” ütleb ta ja on ta rahul, et Sära pärast tuleb rohkem lapsi raamatukogusse. Kui nad juba kohal on, saab neid ka lugema panna, olgu siis Säraga või Särata.

Suurepärased töö- ja abikoerad
Leonbergerid on läbi aegade olnud pääste- ja abi-, mitte ilukoerad. Nad on tublid vetelpäästjad, sobivad seltsilisteks haiglatesse ja vanadekodudesse – nad on nii kõrged, et ka voodihaige saab neid paitada, ja nii suured, et on, mida kallistada. Maailmasõdade ajal kasutati neid rindel veokoertena. See ohtlik amet kahandas leonbergerite hulka drastiliselt – pärast teist maailmasõda oli neid järel alla kümne.
Leonbergerid on nagu loodud ka talukoerteks. See Saksamaal aretatud koeratõug on nime saanud Leonbergi linna järgi. Saksamaal võis omal ajal tihti näha talumehi vankri ette rakendatud leonbergeritega. Sära oma 52 kiloga polegi eriti suur. Isased lõvilakaga leonbergerid võivad kaaluda üle 70 kilo ja olla istudes viieaastase lapse kõrgused. Selline jaksab vankrit vedada küll. Kui Liisi koertenäitustel käib, siis isaste leonbergerite kõrval tundub Sära väike.
Pärast pingelist tööpäeva käib Liisi Säraga metsas jalutamas – iga kord nii kilomeetrit neli soiseid ja lepavõsaseid Asuküla radu. „Mõnele hurdale oleks seda vähe, aga Särale lpiisab,” ütleb Liisi.
Kui Sära parasjagu tööl ei ole, siis hängib ta koos Hildaga aias. Sära klapib hästi ka ülejäänutega – segaverelise taksterjeri Sissi, väikese spanjeli Ruby ning kasside – hulkurlusest päästetud triibulise Misti ja šoti lontkõrvalise Jussiga.
Üle kõige meeldib Särale magada või vahtida õues tundide kaupa kanu nagu televiisorit. Sest Sära on paras laiskvorst. Kui ta just parasjagu tööd ei tee.

Kaie Ilves

0 kommentaari Lisa kommentaar