„Parim viis loomi kaitsta on luua loomasõbralik ühiskond, kus ükski inimene ei soovi mitte-inimestele liiga teha,” ütleb laste- ja loomakaitsja Loone Ots.
Lastekaitse Liidu president Loone Ots näeb laste ja loomade õiguste eest seismisel palju ühist. Laiemas plaanis on tema sihiks vägivallast vaba ühiskond. Rääkides viitab ta uuringule, mis tehti Ameerikas ja milles selgus, et raskeid kuritegusid sooritanutel on minevikust vähemalt üks korduv seik – inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud retsidivistid piinasid lapsena loomi…
Milline on sinu enda suhe loomadega? Kellega loom- või lindkaaslastest oled elu jaganud?Olen Mustamäe linnalaps. Mul ei olnud oma looma, ühelgi sugulasel ka ei olnud. Õues kolas hulkuvaid kasse ja koeri, ema ei lubanud neid puudutadagi (ja õigesti tegi!). Mõni harv kord sai sügada kellegi teise lapse koera või lubas naabermaja vene vanake oma ebaterjerist Gafikuga korraks jalutama minna.Minu suhe loomadega ja valmidus olla alati loomade poolel sündisid hoopis kirjanduse kaudu. Ernest Seton Thompsoni „Lugusid loomadest“, Jack Londoni „Valgekihv“ ja James Oliver Curwoodi „Põhja hulkurid“ – seal tulid minu loomadest-lindudest sõbrad. Seton Thompsoni jutud lõpevad tihti looma surmaga. Kuueaastasel oli neist loomadest muidugi kohutavalt kahju. Seepärast jäid mu lemmikuteks lugu kodu leidnud agulikassist ja teine jutt vangistusest pagenud koiotist nimega Tito, kellest sai karjajuht.Paberil on loomad muidugi väga romantilised. Loomi kujutlev laps ei pea karvapalle oksendava kiisu või lippava kõhuga koera järelt koristama ega lemmikuga enne kukke ja koitu talvetuisku sukelduma.
Praegu on meie peres auväärses eas koeravanaisa – 14aastane Roki. Vahepeal oli meie pere liige ülikass Pitka, kelle olek, käitumine ja tunded andnuks silmad ette mõnelegi inimesele.
Kuidas sündis raamat „Kasvuhoonekoerad”?Kirjastus Petrone Print hakkas avaldama loomalugude sarja lastele. Õilis eesmärk istutada lastesse headust ja loomaarmastust väärib kõige kõrgemat kiitust. Kui nad pakkusid, et võiksin oma loomakaitseaastate mälestused kirja panna, oli see mulle suur au.
Sündis see raamat vaevaliselt, sest toredaid lugusid jätkunuks vähemalt kolm korda paksemaks köiteks. Vaagimine, mida välja visata, võttis higiseks. Aga usun, et paremad hetked jäid sõelale ja pakuvad lastele rõõmu – ning ka mõtteainest.
„Kasvuhoonekoerte” lood on kohati päris valusad… Mis tundega neid kirjutasid?Eks kirjutades ja ka lugedes ärkavad need juhtumid uuesti ellu. Autorile on see raske. Lugejale kindlasti ka. Samas ma hindan tänapäeva last ja usaldan teda kui endaga võrdset. Laps võib lugeda eutanaasiast või rottide hävitamisest, sest needki on elu osa.
Tähtis on asju õigesti valgustada – laps ei tohi saada šokki šoki pärast. Ühtki päris kohutavat lugu „Kasvuhoonekoertes“ ei ole. Paraku koosneb loomakaitse äripäev suuresti just niisugustest asjadest, kus loom saab väga haiget või on juba jätnud elu.
Mis on sinu jaoks loomakaitse?
Lähen kohe eelmisest lausest edasi. Parim viis loomi kaitsta on luua loomasõbralik ühiskond, kus ükski inimene ei soovi mitte-inimestele liiga teha. Kus inimene austab loomi ja peab meeles, et ta on küll looduse kroon, aga ainult selles mõttes, et tema tegevus mõjutab planeedi elu rohkem kui teiste liikide oma.
Mis on loomakaitse kõige olulisemad suunad Eestis?Loomakaitse nõuab kodanikujulgust. Ei piisa sellest, et sa ise neljajalgseid ei ahista. Sa pead sekkuma, kui näed, et karvane või suleline on hädas. Pead märkama loomi ka kaugemal kui ainult oma nina ees. Väga tobe on küsida loomakaitse jaoks annetusi ja saada vastus: „Ma kaitsen loomi niigi, mul on kodus koer.“ Peame õppima mõtlema ka nendele loomadele, kelle ei ole üldse kodu. Selleks annab Petrone Prindi raamatusari küll väga hea alguse. Lapsed on emotsionaalsed ja jätavad emotsiooni abil meelde, kuidas on õige või kuidas ei tohi. Kasvatada uus põlvkond, kes armastab loomi ja teab, mis on neile hea, on ühiskonna väga tähtis missioon. Seepärast peaks õppekavades olema rohkem tunde loomakaitse jaoks.
Veel on tähtis õpetada sekkuma nii, et kurjale teole ei vastata kurjusega. Looma väärkohtlemine nõuab karistust, aga kuidas, seda sätestab seadus. Nii et looma löönud inimesele ei tohi vastu hambaid anda, kuigi rusikas sügeleb.
Aga maailmas?Kõik on omavahel seotud. Kestlik areng eeldab, et nt süües vähem veiseliha, kahaneb veiseliha tootmine. See omakorda vähendab CO² teket, sest loomad ei tooda enam avamaal sõnnikut. See on lihtsalt üks näide, aga ka Eestimaa inimene kipub lihaga liialdama, see omakorda mõjutab keha, ja teps mitte hästi. Edendades tervislikku toitumist, edendame ühtaegu nii inimeste tervist kui ka loomakaitset ja lisaks säästame keskkonda.Maailmas on asjad palju süngemad kui meil. Loomakaitse ülesannete spekter on seal väga lai, lausa ookeani suurune ja sama paljude nüanssidega. Pidevalt hävib liike, meie planeedi mitmekesisus kannatab. Elurikkuse hoidmine on ülitähtis. Aga kas saame öelda, et muuta seadusi loomasõbralikeks on vähem tähtis? Eesti on arenenud riik, aga paljudes riikides ei reguleerita üldse loomade toiduks tapmist, aga samuti loomapidamist ülepea – omanik võib looma peksta, vigastada, moonutada, piinarikkalt tappa. Kui veel pimeduse poole minna, siis loomavõitlused on paljude Euroopa-väliste kultuuride vana osa ja tihti küla ainus meelelahutus. Kuidas teha inimestele selgeks, et nii ei tohi?Loomse toidu tööstuslik tootmine on karm asi. Kui lihasööjad vaataks lihatööstust tutvustavaid õppefilme, siis vaataks nad pigem kaalika poole. Aga ma ise söön liha, samuti mu pere. Ent me püüame toitu mitte ära visata – siis on see loom ju asjata surnud.
Mõnigi liikumine on kandnud vilja. Esmalt ikka siin, maakera meie poolel. Mul oli tõesti lust vaadata, kuidas ühes Tallinna taaskasutuspoes rippus kümme naaritsakasukat, naeruväärt madalad hinnad küljes. Euroopa pole enam moes elusolendite nahku kanda. Samas jätkub tootjatele turgu kaugemalgi. Nii et karusloomafarmid on esialgu ka Euroopas alles.
Oled palju tegutsenud lastekaitsevaldkonnas…Olen teist ametiaega MTÜ Lastekaitse Liit president. Liidu eesmärk ei ole töötada konkreetsete juhtumitega – selleks on omavalitsuste palgalised lastekaitsetöötajad. Meie edendame lapse õigusi, kujundame täiskasvanutes suhtumist, et laps on partner, kellega arvestada.
November on lapse õiguste kuu. Igal aastal korraldab lastekaitse liit sel puhul konverentsi. Tänavu on teemaks alaealised õigusrikkujad – kuidas neid toetada, sest eesmärk ei ole karistus, vaid see, et noor inimene tuleks tagasi ühiskonda. Aga USAs on tehtud uuring – milline on raskete isikuvastaste kuritegude sooritaja profiil. Selgus, et üks asi oli neil kõigil ühine, taustast ja haridusest olenemata – nad kõik olid lapsepõlves loomi piinanud. Nii et kaitstes loomi, kaitseme inimest. Vähendame riske, et keegi tõstab käe inimese vastu, vähendame nii roimarite kui ka ohvrite hulka.
Kas ja kuivõrd on sinu jaoks laste- ja loomakaitse seotud?
Lastekaitse ja loomakaitse sirguvad ühest juurest: austada läänemaailma väärtusi, edendada oma tegudega headust, märgata nõrgemat ja teda toetada.
Kui palju on sinu maailmapilti mõjutanud see, et oled õppinud folkloori?Kõvasti. Mul on müütiline mõtlemine. See ei lase kunagi igavust tunda: kui elad müüdis ja hoiad müüti, st vanavara, vaimupärandit, siis saab iga eluhetke hoopis suuremasse kangasse kirjata.
Rahvaluule on kindlasti andnud suure austuse mineviku vastu. Ja väga rikka eesti keele. Meie laulude pillav ilu on nii vägev, et lööb lauldes mõnikord okka kurku. Ja meie vanasõnad! Neis on muide päris ohtralt loomakaitseteemat. Minu lemmikvanasõna on: „Kes see kassi kallistab, selle õue õnnistab.“ Kogu tõde ühes lauses!
Anne-Mari Alver
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.