Loom saab endale harjumatus olukorras kenasti hakkama, kui tema kõrval on inimene, kes teda mõistab ja toetab.
Loomaarstina olen pragmaatilise ellusuhtumisega inimene. Ma ei arva suurt midagi loomade nunnutamisest. Pigem vaatan aeg ajalt kerge ettevaatusega, et kallistamisega liiale ei mindaks ning looma märguandeid selle tegevuse lõpetamiseks maha ei magataks. Mitte ei tahaks, et loom peaks enda soovide selgitamiseks appi võtma hambad ja oma privaatsuse soovist näksamisega teada andma. Kindel on, et loomadel on oma vajadused ning õigus nende vajaduste rahuldamiseks. Probleem on selles, et inimese lähedus ja puudutused ei pruugi olla looma esmane vajadus. Pigem suur osa loomi, sealhulgas ka koduseid lemmikuid väldib vahel lähedast kontakti inimestega või küll talub seda, tundes samal ajal ebamugavust. See kehtib ka oma pereliikmete kohta. Probleem on lihtsalt selles, et kuigi osa rahulolu või ärrituse märke on näiteks koertel inimestega sarnased, siis muid märke ei puugi omanikud märgata.
Koer ei ole kallistaja
Loomade käitumise mõistmist võivad keerulisemaks muuta ka erinevused liikide loomuomases käitumises ja sellega edastatud sõnumis. Eriti tuleb see välja laste puhul. Näiteks kallistamine on geneetiliselt omane primaatidele (inimahvid ja inimesed), mitte koertele. Väiksed lapsed alates 18 kuust kallistavad üksteist spontaanselt, väljendamaks oma hellust ja sümpaatiat. Samuti kallistavad lapsed teist empaatiliselt kui tajuvad teise valu või vigastust.Koerad ei väljenda oma kiindumust kõht-kõhu kontakti kaudu. Pigem haaravad esikäppadega teise torsost vaid siis, kui tahavad väljendada sotsiaalset domineerimist.Tekib küsimus, kuidas peaks koerad tajuma laste poolt „esikäppadega“ torsost kinni võtmist ehk kallistamist. Koerad küll õpivad eristama teiste koerte ja inimese käitumise mudeleid sarnases olukorras, kuid sõltumata inimese arvamusest, et kallistus väljendab hellust tunnevad paljud koerad nende käitumise põhjal ennast kallistuse ajal ebamugavalt. Sagedane reaktsioon kallistusele (ka tuttava inimese omale) on suletud suu, huulte lakkumine, nähtavale ilmunud silmavalged ja pea kõrvale keeramine. Need kõik on pinge ja eemalduda soovimise tunnused.Lapsed kipuvad koeri musitama ja otse silma vaatama. Sellist käitumist ei loeta koerte maailmas heaks tooniks. Samuti tekitavad lapsed oma suhteliselt äkiliste liigutuste ja täiskasvanutega võrreldes ettearvamatu käitumisega loomadele lisastressi. Kuna loomateraapia üheks suureks sihtrühmaks on lapsed, siis tekitas see minus küsimuse, kas osatakse öelda õigel hetkel EI- nüüd aitab. Nii lihtne on ju lasta nunnudel lastel natuke veel nunnut koera või mõnda muud looma kallistada, sest ega see loomale ju raske ei ole. Lühidalt, ma olin skeptiline.
Ants Raavaloomaarst
Foto: Ants Raava
Artiklis on kasutatud mõtteid raamatust „Animals in Our Lives. Human-Animal Interaction in Family, Community, & Therapeutic Settings“
Keelenõu infotelefonist saadud hinnangu järgi oleks keeleliselt korrektne kasutada sõna loomteraapia (tähendus- loomaga tehtav teraapia) mitte loomateraapia ( loomale tehtav teraapia).
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.