lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Loomad lilleaias

Lammas on suurepärane muruniiduk ning kena seltsiloom. Kana teeb rõõmu ja annab muna. Pea või suvilas! Aga mis saab sügisel?

Kevadega koos tärkab isu uue elu järele ka oma ümbruses. Kevaditi võetakse kutsikaid ja kassipoegi, jänkse ja tibusid, põrsaid ja lambaid, sest kevadine lapsemeelsus tekitab tunde, et suvi on igavene. Igal sügisel paiskub meediasse kurbade lugude seeria suvekodudesse maha jäetud koertest-kassidest. Ning igal sügisel pakutakse üle talve pidamiseks ka lambaid-kitsi-jäneseid, keda ei raatsita lihaks teha.
Ehkki olen viiendat põlve linnainimene ja katse-eksituse meetodil talupidajaks-loomakasvatajaks õppinud, ei saa ma tänini aru neist ettemõtlematutest, kes viivad kevadel muruniidukite asemel endale noored jäärad suvekoju halja peale ning seletavad sügisel sotsiaalmeedias neile sarvilistele meestele talvekodusid otsides, et nood on lemmikloomad, inimeste kaisus päevitanud ja kallistustega harjunud.
Milline loomakasvataja võiks oma uttede sekka soovida suvalist tõugu lisa-isaseid, kellele tuleb õhtul unejuttu lugeda?

Murutraktori asemel lammas
Seda meelt olen üliväga sügavalt, et alaliselt maal või aedlinnades elajad võiksid murutraktorite asemel investeerida lambapidamise süsteemidesse – karjuselindid ja elektrikarjus, postid ja võrgud. Selle asemel, et naftat põletades läbi suvede pläristada oleks võrreldamatult mõistlikum pidada kolme kuni seitset lammast, kes töö ära teevad ning on ka talvel üsna lihtsalt hooldatavad ja vähenõudlikud teekaaslased. Ehkki vanarahvas ütleb, et üks lammas sööb talvega oherdiaugu kaudu koorma heina ära.
Väike kari, kes muru hooldab, annab perele patjadeks-tekkideks-sokkideks villa, noored jäärad lähevad sügisel sügavkülma ning paremat allergiarohtu-soojaandjat kui lambanahk titevoodis või vanaisa külje all pole inimesed suutnud välja mõelda. Küll aga on vaja oma hektarikese või väiksema lapi hooldajaiks lambaid valides välja mõelda tõsiasi, et see toob kaasa ka sünni ja surma. Elukaar tuleb koju.
Kui lambaid lihtsalt ilu pärast lemmikutena pidada, lähevad uted kiiresti rasva – loodus on utele ette näinud tiinuse ja imetamise, mitte vaid söömise ja päikese käes lõõtsutamise. Tallede sünd tähendab aga pidevat karjakasvu – tüdruktalledel on sageli õnne järgmistesse karjadesse elusloomadena lambasugu jätkama minna. Poisstalledele ei pane mõistlik loomainimene liigsete emotsioonide ennetamiseks nimesidki.

Kitse naljaviluks ei soovita
Üks paar sokutallesid, kelle kaastundest majjavõetud järjekordne kits sünnitas, sai nimeks vennad Nämm-Nämmid.
Enne nämmiks muundumist aga jõudsid sokupoisid tuhat sokusigadust sooritada. Hüppasid üle lambaaedade – ja otse naabri viljaaeda, kuhu mujale! suhteid korraldama – kruttisid hobukopli karjuselinte endale ümber sarvede, turnisid mööda autosid ja aiamasinaid ning närisid kõike, mis ette jäi. Üks nämmidest murdis sisse viljaaita ja sõi end kanade nisu silmini täis, nii et tuli enne kavatsetud mõõtu kasvatamist ära lõpetada. Teine nämm kasvas sügiseni. Poiste-kadunukeste ema läks Kuusemäe talu kitsefarmi kitsena tööle, tädi Pille aga töötab praegu Piibelehe puhketalus vankri ees mängleva kitsekesena. Minu juures peatunud kitsedest üks on Ohekatku imeloomade seas ning teine Maardus loomameelsete sõprade-kolleegide aiakeses.
Kogemus on üks ja ühene – kitse peab vaid kett. Ketis on looma kole pidada. Seda koledam, kui tema abitut olukorda jooksus külakoerad ära kasutavad. Ühe mu tiinetest ketikitsedest rappisid kaks lennus killerit vaeseomaks. Ja selline kaotus oma-küla-koll-koertele on midagi kirjeldamatult õõvastavamat kui teadlik ja läbimõeldud looma ärategemine. Nagu seda nimetatakse.

Viin ja nuga
Lambapügajad Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on mööda Eestit paljusid-tuhandeid lambaid pügamas käies jõudnud järeldusele, et lambakasvatuse kaks kõige tõhusamat abivahendit on viin ja nuga. Kui inimene – ka suvine väikeaednik, kes murutraktorile lambaid eelistab – selleks valmis pole, ei ole mõtet elukaare paratamatu alguse ja otsa vahele oma nina pista.
Viin on muide siin kontekstis ravimi tähenduses – mitte lemmikloomast loobuva inimese lohutaja ega lihuniku julgustaja. Viinaga arstitakse rohusööjaid – lisaks lambale-kitsele ka lehma ja hobust! – külmetuse ja spasmide, poegimisjärgsete värinate, mitutliiki valude ja krampide puhul. Nende teadmisteni aga jõuab loomakasvataja aastaringse – ja aastatepikkuse kogemusega. Õigupoolest on lammastele vaja vaid söepastat ja ussirohtu.
Tänavu on loomadel enam kui kunagi varem sooleparasiite. Luule Viilma õpetuse kohaselt on kõhuussid õeluse ja needmise, sajatamise ja kaetamise kaasanne. Nendest vabanemiseks aga ei piisa andestamisest ega vabaks-laskmisest – ussirohtu on vaja. Süsteravimi suhtes on Eestimaa rohusööjad juba ammu resistentsed.
Tegelikult on arukas saata vetlaborisse hoopis äkaproov ning esmalt kindlaks teha, millised elukad lambaessus leiduvad ja millistele preparaatidele need alluvad.

Kati Saara Vatmann

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar