Loomaaed ei saa kunagi päris valmis
Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran jagab selgitusi, mida tähendab tänapäevane loomaaed nii selle asukate kui ka külaliste jaoks.
Mai alguses avastasin, et ma ei ole Tallinna Loomaaias käinud juba oma paar-kolm aastat, ja viimati Lemmikus kirjutasin loomaaia töödest-tegemistest vaata, et kümme aastat tagasi. Nüüd tuleb see viga parandada ja uurida, mida põnevat on loomaaias viimastel aastatel juhtunud, mis on plaanis sellel suvel.
Alustame väikese ülevaatega Tallinna Loomaaiast. Tallinna Loomaaed on Tallinna linnale kuuluv loomaaed, ainuke Eestis. Loomaaed asub Tallinnas Haabersti linnaosas Veskimetsa asumis. Tallinna loomaaed asutati 25. augustil 1939. Tallinna Loomaaia esimesed eksponaadid olid ilves Illu ja kaks pruunkaru Jüri ja Mari. Ilvesekutsikas Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond, andis viimase tõuke loomaaia loomiseks Tallinna. Illu on kujutatud ka loomaaia logol.
Minu vestluskaaslane Tiit Maran on Tallinna Loomaaia direktor sügisest 2016, kuigi loomaaias on ta töötanud juba aastast 1983. Tööd loomaaias alustas ta kohe pärast ülikooli lõpetamist, samal aastal kolis loomaaed ennast ka just praegusesse asukohta.
Poolteist aastat direktori ametikohal ei ole väga pikk aeg, kuid siiski, mis on sel aja jooksul loomaaias põnevat ja olulist juhtunud?
“Olulisimaks võib pidada lõpujärgus olevat Tallinna Loomaaia arengukava, mis määratleb, mis asi see Tallinna Loomaaed õigupoolest on, miks ta on olemas, mis on loomaaia mission, kuhu tahetakse loomaaiaga jõuda. Loomaaia arengukava on kõige alus, et aru saada ka seda, millises suunas me liigume.”
Tiit Maran lisab, et ta üritab arengukavasse sisse tuua tänapäevast loomaaiandust selles keskkonnas, kus meie loomaaed hetkel on. Olulised märksõnad on loomade heaolu arendamine, loodushoid ja haridus.
Ehitiste poolelt rõhutab Tiit Maran kahte planeeritavat suurt asja – vihmametsade ekspositsioon (selle rahastamine on kindel) ja tiigriorg, mille väljaehitamise kampaania on käimas.
Vihmametsade ekspositsioon ja tiigriorg
Uus tiigriorg kujutab endast väga suurt ala, mis jääb praegusest tiigripuurist tiikide poole ning elevandimajast kängurute poole. Piirkond külgneb vahetult projekteerimisel oleva Kagu-Aasia troopilise vihmametsa majaga. Viimasesse plaanitud kohvikus saavad külastajad tiigrit ka läbi klaasakna uudistada.
Tiit Marani sõnul võiks tiigriorgu nimetada ka tiigrimaaks. “Sellesse on plaanitud üks hästi suur aedik, mis imiteerib looduslikku ala ning teine väiksem, kus saab tiigrit häirimata teda vahetumalt tajuda. Alale jääb võimalikuks tiigripere juurdekasvuks ka kolm varuaedikut. Tiiger pole ainuke liik sellel alal. Plaanis on tiigri ekspositsiooni kõrval näidata ka teisi Kaug-Ida liike, näiteks muskushirve ja harsat. Tiigrioru kontseptsiooni koostamisel on osalenud paljud inimesed, sealhulgas ka professionaalne zoodisainer USA-st. Tahame teha tiigriorust koha, mille lahendustesse on haaratud parim praegu maailmas olev teadmine.”
Kuidas on tiigrioruga lood, millal võiks see valmis saada?
“Tiigrioruga on asjad veel üsna algjärgus. Kontseptisoon on veidi veninud, kuid mai lõpuks peaks see paigas olema. Seejärel juba eelprojekt, mis annaks reaalse ettekujutuse, kui palju võiks tiigriorg maksma hakata. Edasi on vaja paika saada rahastusküsimused ja seejärel tuleb alustada ehitamisega.”
Mida toob kaasa külastajale tiigrioru valmimine?
“Tiigriorg on oma olemuselt midagi uut. Usun, et Euroopas teist, sellises mastaabis (1 hektar) ekspositsiooni ei ole. Tiigriorgu on plaanitud kaks osa viie tiigri jaoks – üks osa on looduslik, mis on suurem ja teine on intensiivse kogemuse ala, kus külastaja ja tiigri kontakt oleks tihedam. Võib öelda, et see pole mitte ainult tiigriorg, vaid Kaug-Ida ala, kuhu tuleb ka teisi loomi, see moodustab ühtse terviku, kuhu kindlasti mahub ka igasugu ahhaa-elamusi.”
Asuma hakkaks tiigriorg vihametsade ekspositsiooni kõrval. Vihmametsade ekspositsiooni suure kohviku üks aken avaneb tiigriorgu, teine aken troopilisse vihmametsa. Talvel võib selles kohvikus olla päris vahva – ühel pool toimetab tiiger lumes, teisel pool on troopiline vihmamets.
Tiit Maran jätkab: “Tulevikus peaks olema nii, et kui meil on suur ekspositsioon, siis sellel peab olema side mingi tegevusega looduses. Kui meil on tiigriorg, siis see peegeldab selle konkreetse looma kaitsealast tegevust konkreetses kohas looduses. Lisaks sooviks koguda selliste ekspositsioonidega raha, et toetada looduskaitsealast tegevust mingis konkreetses kohas. See puudutab ka vihametsade ekspositsiooni.”
Vihmametsade ekspositsiooniga näivad asjad olevat juba töös?
“Kui asjad liiguvad nii nagu peab, ja ehitusturg liiga kalliks ei lähe, siis vihametsade ekspositsioon tuleb kindlasti. Vihametsade ekspositsioon on hoone, millel on unikaalne katuselahendus, mis valmistatud plastpatjadest, mida kasutatakse üsna palju troopikamajade ehitamisel.
Baltikumis ja Põhjamaades (v.a. Norra) on selline lahendus uus.
Kui inimene vihametsade ekspositsiooni siseneb, siis läheb ta läbi pimedast koopast, seejärel avaneb talle vihmamets, kus on võimalik näha erinevaid loomi. Teatud loomad on aedikutes, kuid näiteks paljud troopilised linnud lihtsalt lendavad ringi, mis toob looduse külastajale veelgi lähemale. Planeeritud on ka multimeedia vahendid, millega luuakse illusioon päris loomast (kolmemõõtmeline), mille abil oleks võimalik näidata isegi orangutani. Oluline oleks ka uus ja suur söögikoht, sest täna loomaaias suurt söögikohta ei olegi.”
Tänapäevane loomaaed
Eelpool käis meie vestlusest läbi sõnapaar tänapäevane loomaaed. Mida tänapäevane loomaaed endast kujutab?
“Tänapäevase loomaaia võtmesõna on tegelikult looduskeskus, kus on võimalik anda külastajale haridust ja emotsionaalset haridust. Inimestele ei anta mitte ainult informatsiooni, vaid püütakse muuta ka inimese suhtumist loodusesse. Olulisel kohal on loodushoid ja rakenduslik loodushoiuline teadustöö. Tänapäevastest teemadest on järjest olulisemal kohal loomade heaolu, loomade aedikud peavad olema suuremad ja korralikumalt varustatud. Olulisel kohal on ka talitajate töö suurem kompententsus.”
Kuidas on hetkel Tallinna Loomaaias loomade elu-olu?
“Võib öelda, et kehvades oludes on kogu Tallinna Loomaaia vanem osa, mis 1983. aastal praegusesse asukohta üle toodi. Seal on siiani palju probleeme. Elevandid on liiga põhjapoolses kandis ja nende siseruumid on väga väikesed. Probleem on röövlindude alaga, probleeme on alaga, kus elavad väikesed kaslased. Pikk tee on minna, et neid asju parandada, kuid ega polegi olemas päris ideaalset loomaaeda.”
Loomaaia põnevad maastikud
Tiit Maran jätkab positiivsete nootidega ja rõhutab seda, et Tallinna Loomaaias on õnneks väga palju loodusilmelist maastikku.
Edaspidi on plaanis seda võimalikult palju ära kasutada.
“Kuvandina võiks kujutada Tallinna Loomaaeda kui loodussaart urbanistlikus keskkonnas. Meie ümbrus muurub järjest urbanistlikumaks, kuid meil on olemas loomad aedikutes, kus elamistingimused peavad olema head. Lisaks sellele on loodusalad ja loodusõpperajad, kus on võimalik lihtsalt looduses käia.
Meil on siis väga palju vahvaid elupaiku, näiteks tammik. Just tammik on see, kus peaks avatama selle aasta suve alguses esimene õpperada! Mina loodan sellest õpperajast väga palju. See saab olema esimene, kuid teeme neid kindlasti juurde. Looduse õpperadadel oleks külastajal rohkem privaatsust, siin oleks võimalik mõtiskleda ja omaette olla.”
Kuidas suhtuvad meie loomaaeda teised loomaaiad?
“Rahvusvahelisel tasemel peetakse lugu meie loomaaia looduskaitselisest ja haridustegevusest. Ühtegi loomaaeda ei saa vaadata ühe iseseisva üksusena. Ühel loomaaial oleks üksi väga keeruline hakkama saada. See on ikkagi loomaaedade võrgustik, mis üheskoos toimetab. Koostööd koordineerivad rahvusvahelised katuseorganisatsioonid – Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (EAZA) ja Maailma Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (WAZA). Tihedam koostöö on Tallinna Loomaaial Riia, Wroclawi, Rotterdami, Viini loomaaiaga. Loomaaedade omavaheline koostöö on väga oluline.”
Polaariumist ka
Me ei ole rääkinud veel ühest uuest ja vahvast kohast Tallinna Loomaaias, milleks on eelmisel sügisel avatud Polaarium, kuhu kolisid esimesena jääkaruema Friida koos karupoeg Aroniga.
Isakaru Nord pole seni veel uude koju õnnestunud meelitada, kuna isakaru pelgab transpordikasti ja tal on hetkel probleeme ka käpaga. Tänaseks on paigas isakaru raviplaan, mille üheks osaks on ka Nordi kolimine Polaariumisse narkoosi all. Raviplaani on Tallinna Loomaaed kooskõlastanud Viini ja Rotterdami Loomaaia veterinaararstidega ning selle on heaks kiitnud ka Euroopa jääkarude paljundusprogrammi veterinaarnõunik. Nord loodetakse kolida Polaariumisse maikuu lõpuks.
Projekti “Jääkaru uus kodu” algatasid Veronika Padar ja Olivia Elise Luggenberg, kes esmakordselt tutvusid 2012. aasta suvel jääkarude puuri ees. Nende mõlema südames oli mure loomaaia jääkarude kitsaste elutingimuste pärast – endised sõjaväeladudest ümberehitatud puurid ei olnud sugugi sobivad jääkarude elupaigaks. Koos mindi Mati Kaalu juurde muret kurtma, et loomade jaoks midagi ära teha.
Algatuseks kaasati kõik suuremad telefonifirmad, kes avasid annetustelefonid. Suurematesse kaubanduskeskustesse paigutati jääkaru uue kodu toetuseks kogumiskastid. Kogutud rahast valmisid esialgne projekt ja makett jääkaru uuest kodust.
Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi ja Haus galerii koostöös korraldatud kampaania lisas projektile hoogu. Selle käigus korraldati ka oksjon, kus Tauno Kangro valmistatud jääkaru skulptuuri müügist saadud tulu läks jääkarudele uue kodu ehitamiseks.
2015. aasta sügisel saabus rõõmustav uudis – Tallinna linnaeelarvesse eraldati 1,28 miljonit eurot polaariumi ehitamiseks. 2017. aastal lisas linn veel 1,3 miljonit. Projekti kogumaksumuseks on üle 3 miljoni euro. Puudujäävat osa on aidanud koguda Tallinna Loomaaia Sõprade Selts.
29. juunil 2016 sõlmisid Tallinna Kultuuriamet, Tallinna Loomaaed ja OÜ Astlanda Ehitus raamlepingu Tallinna Loomaaia Polaariumi jääkarude ekspositsiooni projekteerimis-ehitustööde teostamiseks. Ehitustöödega alustati 2016. aasta sügisel ning jääkaru maailm valmis 2017. aasta septembri lõpuks.
Tiit Maran kiidabki siinkohal just seda, kuidas inimesed ise selle projekti algatasid, kuidas koguti raha ja milline võiks olla ka edaspidi üks korralik ekspositsioon.
Teisalt tõdeb Tiit Maran, et veidi võiks ka Polaarium olla teistsugune, sest tänapäevane zoodisain püüab ära peita seinu, et neid ei oleks näha. Külastajale peab jääma tunne, et konkreetne loom on looduslikus keskkonnas. “Tiigrioru kontseptsiooni koostamisel on osalenud paljud inimesed, sealhulgas ka professionaalne zoodisainer USA-st. Tahame teha tiigriorust koha, mille lahendustesse on haaratud parim praegu maailmas olev teadmine. See võimaldaks pakkuda loomadele nende heaolunõuetele vastavaid tingimusi, külastajatele nii jahmatavaid elamusi kui ka võimalust kaasa lüüa selle liigi kaitses looduslikes oludes.”
Zoodisain!? Tundub vägagi põnev.
“Nii see ongi. Täna tuleb meile zoodisain mujalt maailmast. Nagu mainisin, siis tiigrioru zoodisainer on USA-st, kuid ka Eestis on üks arhitekt, kes teinud magistritöö zoodisaini teemal. Temaga oleme me pidevas kontaktis. Ka tema on huvitatud loomaaia arengust ja loodan, et see koostöö läheb veelgi tihedamaks.”
Tallinna Loomaaed ja külastajad?
“Viimasel kahel aastal on meil olnud üle 400 000 külastaja, mis on väga hea näitaja, kuigi ma usun, et seda arvu saab tõsta. Loodan, et arengukava aitab meil seda teha.
Viimasel kahel aastal oleme ennast ka väljapoole Eestit turundanud, näiteks Soome. Teada on sedagi, et loomaaia klient tuleb ca 500 km raadiusest - meie puhul seega Soome, Läti, Leedu, Venemaa jne. Oluline on siiski see, et loomaaed peab olema tasemel, et inimene ei pettuks meie loomaaias, sest sel juhul nad ju rohkem meie juurde ei tule.
Väga tore on ka see, et inimesed külastavad meid üha rohkem ka talvisel perioodil, kindlasti on suureks abiks olnud Polaarium.”
Kas sel kevadel-suvel on oodata ka uusi ja põnevaid sünde?
Meenutame ninasarviku ja jääkaru sündi.
“Hetkel selliseid suuri sünde teada ei ole. Kuid vaatamata sellele tasub kindlasti tulla.
Vahva on seegi, et maailmas iga kümnes inimene külastab korra loomaaeda. See on väga suur arv ja see on tavaliselt nendes linnades, kus on võimalik loomaaedades inimestele loodusharidust anda.”
Kas teil endal on mõni selline loom, mida ta tahaks Tallinna Loomaaias näha? Mõni unistuste loom?
“Sellist unistuste “projekti” mul endal ei ole. Polaariumi arendamist tahaks kindlasti jätkata sest sinna tahaks tuua põhjapõdrad, polaarhundi, polaarrebase, tundrakana, ühel hetkel tuleks sinna viia meie loomaaia muskusveised. Polaariumis olevas basseinis võiksid ühel hetkel ujuda ka kalad – paaliad.
Kaelkirjakut me tooma ei hakka, sest Riia Loomaaias on kaelkirjak olemas, kuid olen mõtelnud sebrade peale, sest nad ei karda külma ja neid on ka suhteliselt lihtne pidada. Loomaaeda tahaks saada ka šaakalit, sest see on üsnagi märgilise tähendusega loom ka Eestile.
Meil on endal väga palju väga lahedaid loomi, keda tuleks paremini ekspneerida ja selle nimel me tööd teeme.”
Marko Tiidelepp Foto: Meeli Tulik