Lemmikloom, kes kakab maitsvat kohvi – Ajakiri Lemmik

Harilik genett on üks uskumatult põnev loom, kelle taltsutamine eeldab väga head kiskjate tundmist.

Harilik genett kuulub tsiibetlaste sugukonda (sellesse kuuluvad veel tsiibetid, ihneumonid ehk vaaraorotid, mungod, mangustid, linsangid, binturong ja fossa), tegemist on kiskjatega, ja genettide perekonda kuulub veidi üle 10 liigi. Nad näevad välja nagu kassi ka kärbi (tuhkru) ristandid.
Alustuseks laenan Andrei Miljutini kirjutatud raamatut „Maailma imetajate mitmekesisus“ (kirjastus Varrak, Tallinn 2015), millest saan teada, et kiskjalised (Carnivora) moodustavad seltsi, mille ülemsugukonnad on kassilaadsed (Feloidea) ja koeralaadsed (Canoidea), kassilaadsete sugukonnad moodustavad tsiibetlased (Viverridae), hüäänlased (Hyaenidae) ja kaslased (Felidae). Huvitaval kombel on selle raamatu esikaanel just harilik genett (Genetta Genetta).

Tsiibetlased – põnevad kiskjadMiljutin kirjutab, et tsiibetlased on enamasti väikesed kiskjad pikliku keha, võrdlemisi lühikeste jalgade ja pika sabaga, kes meenutavad välimuselt kärplasi ja kasse. Tsiibetlaste hulka kuulub 37 perekonda ja 77 liiki. Looduslikult on tsiibetlased levinud ida-poolkera soojemates piirkonades (välja arvatud Austraalia regioon): Edela-Euroopas, Aafrika mandril, Madagaskaril ning Lõuna- ja Kagu-Aasias. Tsiibetlaste kehamass on 0,45-14kg, tüvepikkus 17-100cm, saba erineva pikkusega, paljudel pikk. Väiksemad liigid on kääbusmangustid (Helogale), suurim on binturong (Arctictis binturong). Paljud tsiibetlased on täpilised või vöödilised, kuid on ka ühtlaselt värvunud liike.Ja veel – pea on pikliku terava koonuga. Pärakupiirkonnas on perianaal- või anaalnäärmed, mille tugevalõhnaline nõre täidab arvatavasti kaitsefunktsiooni. Enamasti pikk saba on kaetud karvadega. Binturongil on saba haardevõimeline. Tsiibetlaste hulgas on nii tallul- kui ka varvulkõndijaid. Varbaid on igal käpal tavaliselt viis, kuid mõnedel paikneb esimene (sisemine) varvas nii kõrgel, et see ei puuduta maad. Mõnedel liikidel on küünised poolenisti või täiesti sissetõmmatavad (näiteks genettidel).

Tsiibetlased asustavad etinevaid elupaiku, kuid enamik liike eelistab metsi, võsastikke või kõrget rohustikku. Samas on ka vorme, kes elavad avatud maastikul (näiteks surikaat). Mõned liigid ei pelga inimasulaid. Varjepaikadeks kasutatakse puuõõnsusi, tihedalt kasvavaid oksi, liaane, põõsaid või rohupuhmaid, kividevahelisi tühimikke, teiste loomade või enda kaevatud urge. Paljud ronivad osavalt ja elavad valdavalt puude otsas (genetid, linsangid, palmtsiibetid, binturong, fossa). Suur osa liike toimetab enamasti maapinnal (tsiibetid, mangustid). Veegenett (Osbornictis piscivora), soomangust (Atilax paludibosus) ja udrastsiibet (Cynogale bennetti) hangivad oma toidu enamasti veest.

Lai toiduspekterTsiibetlased on valdavalt loomtoidulised. Ainult binturongil on põhitoiduks puuviljad. Enamikul liikidel on toiduspekter väga lai: nad söövad väikeseid imetajaid ja linde, roomajaid ja kahepaikseid, putukaid, ja teisi selgrootuid, raipeid, mugulaid, puuvilju ja marju. Näiteks fossa (Madagaskari suurim kiskja) sööb valdavalt linde ja imetajaid, sealhulgas leemureid. Mõned mangustid oskavad purustada linnumune, visates neid vastu kõva pinda. Samamoodi purustavad nad ka limuste kodasid ja karbide kestasid. Mangustid on kuulsad mürkmadude murdjad. See õnnestub neil tänu erakordsele kiirusele – resistentsus mao mürgi suhtes mangustidel puudub.Tsiibetlaste hulgas on üksikelulisi, monogaamseid, karjas elavaid ning isegi koloonialisi liike (surikaat, kollamangust). Tsiibetlased elavad umbes 5–15 aastat, kuid mõned isendid on elanud loomaaedades ka kauem.Inimesed on iidsetest aegadest kasutanud tsiibetite lõhnanäärme nõret lõhnainete ja ravimite valmistamiseks. Selleks peetakse loomi kodus ning aeg-ajalt tühjendatakse nende nõrereservuaari.Alates 80ndate aastate algusest ilmus eesti keeles mitu-mitu osa entsüklopeedilisest sarjast „Loomade elu“. Selle sarja 7. osast „Imetajad“ (kirjastus Valgus, Tallinn 1987) on samuti võimalus lugeda tsiibetlastest ja genetitest. Selles raamatus öeldakse, et tsiibetlaste alamsugukond hõlmab 5. perekonda 18 liigiga, millest pooled kuuluvad genettide perekonda. Nende seast genett elab peale Aafrika veel Palestiinas ja Edela-Euroopas. Aafrikas on laialt levinud täpikgenett (Genetta tigrina). Ja veel: nende värvus on võrdlemisi mitmekesine, hallikas- või kollakaspruunide või mustade laikude ja tähnidena, mis paiknevad ridadena. Sabal vahelduvad valged ja mustad vöödid. Saagijahil ilmneb genetite erakordne jõud ja osavus. Nad on näiteks võimelised hüppama kaugust üle 2 meetri.

„Loomade elu. Imetajad“ saab lugeda veel ka aafrika tsiibetist, suur- ja laiktsiibetist, tangalungast, pisi-, palmi- ja ronitsiibetist, musangist, binturongist, falanukist, fonalokast, mungost, mangustidest, ihneumonist ja fossast.

Harilik genett – Euroopa tsiibetlaneKuid läheme edasi meie tänase loo peategelase juurde. Genetiga aitavad tuttavaks saada Anneli Timmi ja Keity Särg.Harilik genett (Genetta genetta) on ainus Euroopas kohatav tsiibetlane, muud genetiliigid elavad ainult Aafrikas. Genett on levinud Sahaara kõrbest põhja poole jäävatel aladel, Araabia ja Pürenee poolsaarel ja Prantsusmaal. Neid võib kohata ka mõnedel Vahemere saartel, kuid ka Loode-Itaalias, Belgias, Sveitsis ja Saksamaal. Hispaanias võib neid kohata isegi kõrgmäestikes.Aafrikas võib genneteid kohata kõikjal välja arvatud kõrbes. Olen lugenud, et Aafrikas elab isegi nii haruldane genetiliik, et seda pole siiamaani keegi vabas looduses näinud. Teda teatakse vaid tänu pügmeede omandis olevatele nahkadele.Genetid on puudel ronivad ööloomad, kes kasside kombel võivad oma küüned sisse tõmmata. Aafrikas on genetite peatoiduks väiksed närilised, Hispaanias söövad nad väikesi linde ja talviti isegi puuvilju (lemmikuteks on pirnid ja viigimarjad). Ka sisalikke on nad varmad püüdma.

Genettide perekonda kuulub tänapäevaste arusaamade järgi 17 liiki: Genetta tigrina (elab peamiselt Lõuna-Aafrikas), Genetta felina, Genetta maculata (pantergenett, elab peamiselt Sahara kõrbe lähedastel aladel), Genetta pardinae (Lääne-Aafrika suuretäpiline genett, elab Lääne-Aafrikas), Genetta abyssinica (Etioopia genett, elab Etioopias, Somaalias, Sudaanis, Dijboutis), Genetta servalina (servalgenett, elab Kesk-Aafrikas), Genetta angolensis (Angoola genett ehk miombo genett, elab Aafrika lõunapoolsetel aladel), Genetta victoriae (suur metsgenett, elab Kongos), Genetta thierryi (Haussa genett, elab Lääne-Aafrika savannides), Genetta letabae, Genetta johnstoni (Johnstoni genett, elab Ülem-Guinea metsades), Genetta piscivora (veegenett, elab Kongo Demokraatlikus Vabariigis), Genetta cristata (täpiline genett, elab Nigeerias ja Kamerunis), Genetta schoutedeni, Genetta bourloni (Bourloni genett, elab Ülem-Guinea metsades), Genetta poensis (ehk kuninggenett, elab Kongo Vabariigis, Ekvatoriaal-Guineas, Libeerias, Ghanas ja Cote d’Ivoires) ja Genetta genetta (harilik genett), kellest täna juttu teeme.

Genetid kodus ja tööloomanaAnneli genett on nimega Miia, kes saab selle aasta augustis aastaseks, Keity genett on Pedro, kes on Miia vend, ja vanem genett on Femi, kes saab 3aastaseks. Pedo ja Miia on toodud kasvataja käest Hispaaniast, Femi on toodud Tšehhist. Eestis on lisaks neile kolmele veel üks genett. Kokku seega vaid neli looma.Tšehhis on mitmeid genetikasvatajaid, Itaalias on kasvataja, kellel on kodus üle 30 genetipaari, mistõttu sünnib tema kasvatuses aastas üle 100 geneti (temal on ka mitmeid geneti alamliike), kes endale Euroopas ka kodu leiavad. Sellel kasvatajal on kodus suur kasvatuskeskus, õues on suured puurid ja ainult sellega ta tegelebki. Paljud genetid jõuavad ka Ida-Euroopa riikidesseMujal Euroopas on genetid kodustes tingimustes populaarsed Hispaanias ja Itaalias, kus neid kasutatakse ka tööloomana, näiteks mõnedes lautades, kus nad püüavad hiiri ja rotte, kusjuures teevad seda palju tõhusamalt kui kassid seda teevad. Genett on kiire ja väle, nad on kehalt väikesed, mistõttu pääsevad nad sisse igasugu aukudest ja pragudest, kuhu närilised ennast peidavad. Loomulikult kasvatatakse neid ka lemmikloomadeks.

Facebookis on teada suurt itaalia kogukonda, kes genettidega tegelevad või neid omavad. Selles on tuhandeid liikmeid.

Iseloomus on kassi, tuhkrut ja loomulikult ka metsloomaKeity naerab, et genett on oma iseloomult kassi ja tuhkru ristand, ja veidi veel ka metslooma sinna juurde. Ta hüppab, „lendab“ läbi toa, mängib nii nagu tuhkrud seda teevad.Kindlasti ei ole genett kaisuloom, kes padja peale ronib nagu kass. Peab olema valmis tõeliseks väljakutseks ja iga genett on oma iseloomult ja käitumiselt erinev. Kodune genett teeb seda, mida ise tahab, on sageli üsna tujukas ja ei vabanda, kui on teinud midagi sellist, mida tal lubatud ei ole. Mida rohkem saab ta aru, et teeb midagi sellist, mis on keelatud, seda toredam see talle on. Nad on valmis ka igasugu trikke õppima, mida saab kinnistada kasutades klikkerit või maiust.Kodune genett on Anneli sõnul üsna toimekas loom, kuid ei tohi unustada, et tegemist on siiski metsloomaga, kelle liikumine võib olla üsna ootamatu. Ta võib hüpata omanikule pähe, õlgade peale, neile meeldib ronida ja mööda tuba ringi hüpata ja „lennata“, peita ennast kapi alla jne. Seetõttu peab kohe alguses tõdema, et ka genetil tuleb küüsi lõigata, kui nad ei saa piisavalt palju ronida. Keity pole seda ise veel teinud, kuid Anneli lisab Miia küüsi kodus ise.Anneli meenutab, et tal võttis üsna kaua aega, et teha Miiale selgeks, et teravate küüntega pähe hüppamine pole omanikule just eriti meeldiv tegevus. Anneli lisab, et tal oli aastaid tagasi kodus ka Siiami kass, ja genett on Siiami kassiga oma iseloomult üsna sarnane – mõlemad on isekad ja üsna „kange“ iseloomuga.

Marko Tiidelepp Foto: Meeli Tulik

Jätkub ajakirjas…

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.