Kui looduslikuks tooteks on vahetevahel nimetatud ikkagi mõnda toodet, milles päriselt looduslikke komponente vaid 10%, siis Nõmme loodusmaja “vedur” Lada Mehikas on kindlasti 100% loodusega seotud ja loodusest läbi imbunud.
Lada Mehikasest on vähe räägitud ja kirjutatud. Loodushuvilised lapsed ja Tallinna õpetajad teda kindlasti teavad, samuti loodusharidusega tegelevad inimesed üle vabariigi. Teised mitte eriti.Kas sa hoiadki teadlikult madalat profiili?„Ei hoia, olen väga avalik inimene,“ kinnitab Lada. Kas siis sellised vahvad ja positiivsed teemad nagu „lapsed ja loodus“ ei paku pressile huvi?„Pressile eriti mitte, kuni midagi ei juhtu ja hoidku jumal selle eest, et juhtuks!” arvab Lada. “Õpetajate liinis on mind küll meeles peetud ja ära märgitud, mis on iseenesest väga kena, kuigi õpetajaks õppinud ma ei ole. Olen „epakas“, Maaülikooli haridusega loomakasvataja. Alles õpetajana töötades hakkasin ennast ka haridustöötajana erinevatel kursustel täiendama “Kas Nõmme loodusmaja on sinu põhitöö? „Ütleme nii, et Nõmme loodusmaja on minu isiklik projekt. Tänu sellele, et oli soodne situatsioon ja sobiv juhtkond nii linnaosas kui ka Nõmme noortemajas – piisavalt julged noored hakkajad mehed, sai loodusmaja loomise üldse ette võtta.“Kui päris täpne olla, siis toob Ladale leiva lauale õpetajaamet Tallinna Nõmme Noortemajas ja loodusevahendaja töö Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt rahastatavates projektides. Lada naerab ise, et „Ega mulle millegi muu kui loodusega sõbraks olemise eest makstagi“.
Loodusekiiksuga naine
Kui inimesel on loodusekiiks, olevat see lapsepõlvest pärit. Kas olid lapsena loodusehull: loomad, mets jne?Lada räägib, et lapsepõlvestki ei mäleta ta, et ta oleks mänginud kodu või nukkudega: „Ma mängisin ikka, et olen koer või hobune või lõvi. Need mänguasjad, mida ise tegin, olid ikka ja alati loomad. Metsas ja niidul meeldis hulkuda, päris üksi, mitte teiste lastega koos.“Sündinud on Lada Tšukotka poolsaarel väikeses sõjaväelinnakus. Ema oli meditsiinitöötaja, isa ohvitser. Pisut üle aasta elaski Lada seal, siis saadeti ta Eestisse kosumise peale – kaug-põhi pole heledaverelisele lapsele sobiv koht kasvamiseks. Aga kõnekas fakt on seegi, et Lada isa kasutas Tšukotkal olles sageli sõiduvahendina koerterakendit. Lada usub, et Tšukotkalt on talle ikkagi mingid mälestused-mõjud jäänud. Ja kuigi nõukogude ajal sai aastaid mööda liitu matkamas käidud, siis sünnipaika vaatama pole kordagi jõudnud. Nüüd on sinna pääsemine juba äärmiselt keeruline.Edasi kasvas Lada Tallinnas ja kõik suved veetis ta maal vanaema juures. Emapoolne vanaema oli pärit Võrumaalt Partsi järve äärest ja seal algas ka Lada lähem sõprus loodusega.Lada räägib, et vanaema oli väga praktilise loomuga ja pidas neid loomi, kellest ka midagi „kasu“ oli. Näiteks olid tal kanad, aga mitte kunagi ühtegi kukke, sest naabritel olid kuked olemas! Kasse ega koeri ei peetud, sest neist mingit otsest tolku polnud. Iga aasta võeti uus seapõrsas, kes siis jõuluks „valmis sai“. Peenarde rohimine, heintes magamine, varahommikune kalapüük, hobusega veskil-käik ja palju-palju muid huvitavaid kogemusi on Partsist eluteele kaasa võetud.
Lapsepõlv ja loomad
Lada õppis Tallinna 46. keskkoolis, praeguses Pelgulinna Gümnaasiumis, 11 aastat süvendatult kujutavat kunsti. Kool asus n-ö asustatud linna piiril. Loodus ei olnud kaugel – üle praeguse Sõle, tollase K.Marxi tänava oli üks rida maju ja siis algasid linnarahva aianduskrundid. “Oktoobrilastena korraldati meile maastikumänge – läksime kooli juurest üle tee, paar sammu ja olimegi maastikul,” naerab Lada.Loomad on Ladale alati olulised olnud. „Tahtsin kogu aeg endale koera,” meenutab Lada. “Ostsin isegi salaja poest koera jalutusrihma, lohistasin enda järel ja mängisin, et jalutan koera. Ja seda juba suure tüdrukuna! Oma tänava tädide koeri käisin ka jalutamas, kui vähegi lubati. Vanaema juures oli mul isiklik angooraküülik, kellelt sai kindalõngaks karva. Veel enne seda tõi ema ülikooli laborist kaks merisiga, aga need võttis kanakull. Mardikate, tigude, vihmausside korjamine ja kodus pidamine, kõik on ära tehtud ja nähtud.“Lada naerab, kui meenutab, kuidas vanaema oli ikka imestanud, miks tema sead nii kõhnad on ja naabrinaistel paksud – Lada oli loomi lihtsalt üle aia hüppamisega aktiviseerinud.
Tallinna ja Nõmme fänn
Nüüdseks 25 aastat Nõmmel elanud Lada on Nõmme-fänn. Ta ise on üles kasvanud Pelgulinnas, seal oli ka päris tore – agul, tagaaiad, kvartalisisene üle aedade ronimine… „Enne Nõmmet elasime perega aastajagu kesklinnas eestiaegses korteris, teised kadestasid, mina aga olin valmis kuhu tahes põgenema” räägib Lada Mehikas. “Siis õnnestus vahetada kesklinna korter Nõmmele ja minu meelest pole Tallinnas paremat kohta laste kasvatamiseks. Mu vanemad lapsed on linnapoisid, tüdruk sündis juba Nõmmel.“Esimesed kümme aastat tundnud Lada end Nõmmel ikka täieliku uustulnukana. „Lähed lapsele kooli vastu, seal aga istuvad-vestlevad vanaemad, kes omal ajal samas koolis koos õppinud. Põlvkondade viisi tuntakse mitte ainult üleaedseid, vaid kogu piirkonna rahvast.“Tallinna linna kohta tunnistab Lada, et erinevalt paljudest talle ka tänane Tallinn meeldib. Ta tunneb end siin tõeliselt kodus ega pane ka linna muutumist pahaks. „See on minu linn!“ See tunne on ilmselt veel „Kodulinna“ aegadest – liikumine, milles Lada aastatel 1976 -78 aktiivselt osales. „Huvitav oli vanu maju koristada ja tundma õppida, veel huvitavam oli teletöö – ei mingit valehäbi, mulle meeldis kaamerate ees esineda ja Tiina Mägile olen nende aastate eest siiani väga tänulik“
Tee ametini
Ametinimetus on Ladal õpetaja. Kuid tee selle ametini oli vägagi kirju ja muljetavaldav. Ka Lada vanaema oli kogu elu õpetaja, samuti vanaonu ja vanatädi. Ise ta lapsena mingil juhul õpetajaks saada ei tahtnud.Lada käis kooli ajal Vabariiklikus Noorte Naturalistide Keskjaamas – „natikas“. Maja ise asus Tõnismäel praeguse Rahvusraamatukogu taga. Sealsed ringijuhid käisid koolis lapsi agiteerimas, kohale viidi korraga terve klass ja tutvustati, millega majas tegeleda saab. „Hakkasimegi pea-aegu terve klassiga „natikas“ käima. Kui keegi oleks mulle tookord öelnud, et kunagi saab sul oma loodusmaja maja olema – see oleks tundunud ilmvõimatu unistusena. Tänapäeva lapsed on palju julgemad, mõni on minult küsinud: mida peab tegema, et suurena endale ka loodusmaja saada?“ Naturalistide jaamas sai omandatud esimesi täpsemaid teadmisi Eestimaa loodusest ja looduskaitsest. „Natika“ pisike buss vedas lapsi ekskursioonile igale poole üle Eesti. Need reisid on Ladale siiamaani inspiratsiooniks, kui Nõmme loodusmaja õpilastega ringi rännatakse.Lada meenutab „Pärast naturalistide jaama põlengut seitsmekümnendate algul jagati ringid mööda linna laiali. Meie õpetaja sattus Nõmme Pioneeride Majja, mis asus Nurme tänaval.“ Aastakümneid hiljem Nõmme noortemajja tööle minnes meenus Ladale – „ma olen siin ju lapsena isegi loodusringis käinud“.Ja siis tulid KOERAD. „Esimese koera võtsin 15aastaselt. See oli must kuningpuudel, kes kahjuks 4-kuuselt auto alla jäi.“ Esimese koeraga seati täiskasvanud lihtsalt fakti ette, edasised loomad olid rohkem nagu asja loomulik jätk. Kokku on Lada elus olnud kümneid koeri 12-st erinevast tõust ja see nimekiri pole ilmselt veel suletud.Kuidas Lada isa ja ema suhtusid lapse looduskiiksu? Isa sõitis ohvitserina palju Venemaal ringi; ema õppis arstiks ja elas-töötas pärast suunamist Kosel. Lada elas suurema osa ajas sugulaste juures, kes olid küll loodust hindavad inimesed, aga siiski oldi murelikud, et „kas laps millalgi korraliku asjaga ka tegelema hakkab?“Varane iseseisvumine? „Mina usun seda varianti, et iga siia ilma sündija valib ise omale pere. Tõenäoliselt pidingi ma kasvama vaikse ja rahuliku loomuga tädidega. Ema ja isa on mul mõlemad tugevad isiksused ja kui me oleksime kolmekesi koos elanud, oleks sealt tuld ja tõrva lennanud. Mulle sobis, et mind liialt ei kontrollitud, ma sain endaga suurepäraselt ise hakkama.“
Tänapäeval nimetataks sellist last ilmselt indigolapseks.
Lõvitalitaja LadaPärast keskkooli lõpetamist läks Lada kõigepealt tööle loomaaaeda – protesti märgiks, nagu Lada ütleb. „Meile oli terve kooliaeg sisendatud, et me oleme nii targad ja head, kõik teed on meile valla ning ainuke õige tee on minna ülikooli. Mina siis arvasin, et ma ei lähe ülikooli – olen niigi tark.“ Enne seda polnud Lada – jällegi protesti märgiks – käinud loomaias umbes 7-8 aastat . Kunstiõpetajaga käidi algklassides loomaaias joonistamas ning Ladat väga häiris loomade olek puurides. „Arvasin, et neil on puurides kitsas ja halb ning otsustasin enam mitte loomaaias käia.“ Tööleminekut kaaludes tuli Ladale uuesti loomaaed meelde. Loomaaia väravas oli silt „Vajatakse köögitöölisi“. “Personaliosakonnas küsisin, kas midagi muud pole, kuigi mõttes olin juba köögigagi nõus – mõte loomaaiatööle tundus nii põnev“. Kui talle hakati ette lugema, keda neil loomaaias kõik vaja võiks minna, jäi Ladale kõrva sõna lõvi – et siis lõvitalitaja. Lõviga ühte gruppi kuulusid veel tiigrid, leopardid, puumad ja ilvesed.Esimesel päeval pani paariline, lootusetu joomavend, algaja talitaja proovile. Kutsus Lada lõvimajja, keeras ukse seestpoolt lukku, tegi lõvipuuri lahti ja lasi lõvi personali ruumi jalutama. „Töökaaslane jälgis mind, et millal ma murdun. Mina jälle jälgisin teda ja mõtlesin: kui lõvi ei ründa meest, kes teda iga päev puurist-puuri sunnib liikuma ja muud moodi „kiusab“, siis miks peaks see tark loom mind ründama?“Hiljem selgus, et lõvi oli Moskva loomaia “pikaaegne töötaja” ja nüüd elutööst puhkamas ning Tallinna loomaaias sugu tegemas. Siinkohal tõdeb Lada: pikalt loomadega töötavad inimesed arvestavadki pigem loomade kui inimestega. Lada meenutab: “Kui ma lapsena kuulutasin, et loomad on paremad kui inimesed, õpetas zootehniku haridusega isa: niimoodi öelda ei tohi, me oleme selleks liiga erinevad.“
Muud loomad
Pärast loomaaeda töötas Lada aasta Mahtra metsamajandis. „Minu elamise kõrval oli kuur, kus jäägrid pärast jahilt tulemist lihakehasid töötlesid. Mulle ja minu koerale oli põnev koht: jäägrid tunnevad loodust paremini kui muud inimesed ja nende jutud olid huvitavad, koer sai aga alati värsket närimist. Kui võimalik, käisin vaatlejana ka jahil kaasas.“Lada on aasta töötanud ka geodeedina – selle töö võlu oli värske õhk, põnevad inimesed ja võimalus koos koeraga komandeeringutes käia.Edasi tuli Tondi ratsabaas ja mitu aastat tallimehetööd. Lada vanem poeg olevatki praktiliselt seal üles kasvanud: käis Ladaga tööl kaasas, magas heinakärus oma päevaund, tatsas hobuste vahel ringi. Koer töötas ka koos Ladaga tallis: pidas öösel valvet, et hobused ennast latrist lahti ei kisuks ja pahandust ei teeks. „Abikaasaga sain samuti Tondil tuttavaks. Oleme koos palju mööda Nõukogude Liidu euroopaosa ringi sõitnud – tema autojuht, mina tallimees.Vahepeal sai mõned kuud ka Märjamaa sovhoosis lüpsjaametit proovitud, asenduslüpsjana. Kerge see polnud, küll aga huvitav ja tasuv. Ühesõnaga – töötasin paljudel erinevatel aladel ja vahetult loomadega.“ Aastate edenedes hakkasid Ladat järjest rohkem huvitama inimloomad: ilmselt aitas sellele kaasa ka oma lapse sünd. „Käisin pargis titekäruga jalutamas, koer muidugi kõrval. Inimesed tulevad vastu, küsivad koera kohta igasuguseid asju – ilus koer oli, süsimust saksa lambakoer, selliseid tollal ei liikunud. Mina aga tahaks kõigile hüüda: vaadake, kui ilus laps mul on , täitsa tutikas, alles sündinud! Aga keda need võõrad tited ikka huvitavad.“Vabariiklik Noorte Naturalistide Keskjaam oli vahepeal muutunud Vabariiklikuks Loodusesõprade Majaks ja koos Tallinna Pioneeride Majaga Löwenruh pargi serva, endisele „natika“ põllumaatükile ehitatud majja (praegune KULLO) kolinud. Järjekordsel tööotsingul sattus Lada juhtumisi loodusesõprade juurde tagasi ja võeti seal kenasti vastu. „Hiilgeaegadel käis loodusesõprade maja ringides üle 1200 lapse. Minu rühmades olid algklasside õpilased, käisime palju väljas ja tegelesime elavnurga loomadega.“Ja alles nüüd, kui looduslaagrites sai kokku puututud noortega, kelle teadmised ületasid õpetajate omi, leidis Lada piisava motivatsiooni ülikooli astuda. Ta hakkas 1988. aastal EPAs kaugõppes zootehnikat õppima. See oli kõige lähedasem variant veterinaariale ja bioloogiale, niiöelda segu neist kahest, mida sai pere ja töö kõrvalt omandada. Lada selgitab: „Koos minuga on EPAs õppinud kogu pere – vanem poiss on reaalselt praktikatundides kaasas käinud, abikaasa hoidis kodus koeri, ema ja tädi tegelesid lastega. Kui ma 1997. lõpuks ülikooli lõpetasin, andis Nõmme noortemaja, kus ma siis juba töötasin, oma bussi, et me koos pere ja sõprade-sugulastega Tartusse aktusele saaks sõita.“Kuidas Lada ennast ise praegu hindab – kes ta on? Kas loomakasvataja, pedagoog? „Ühelt poolt olen ma seotud looma- ja looduseinimestega ning teiselt poolt hariduse, kooli ja õpetajatega. Elukestev protestivaim on vist see, mis sunnib mind alati vastaspoolele: looma- ja loodusekaitsjatele püüan põhjendada, miks ja kuidas peaks ikka inimesi võimalikult eluslooduse lähedale laskma. Õpetajatele ja haridusametnikele jälle, et loodus ja loomad pole tegelikult üldse koledad ning märg, porine ja loomakarvu täis laps on enamasti õnnelik.“
Kool ja loodus, loodus ja kool, õuesõpe
Kas koolid teevad praegu Ladaga koostööd?„Loomulikult! Nõmme loodusmaja on „kahepalgeline“ – ühelt poolt Nõmme noortemaja huviringid, teiselt poolt aktiivõppeprogrammid koolidele ja lasteaedadele. Nii et koostööd teevad mitte ainult koolid, vaid ka lasteaiad ja lastehoiud. Just koolieelikute õpetajad on eriti looduslembesed, aga neil on ka lihtsam oma lastega toast välja saada, sest tunniplaan niipalju ei kammitse ja lastel on õueriided olemas.“Nõmme loodusmajal on väga otsene koostöö koolidega. “Meil on omad n-ö lemmik-koolid ka, kellega on tugevam side. Näiteks Nõmme Põhikoolil on juba traditsiooniks kujunenud, et kohe õppeaasta algul käime esimeste klassidega väljas kooliaastat alustamas. Nii, nagu lapsed õpivad tundma oma koolimaja, õpime me koos tundma loodust ümber koolimaja. Järgmine käik on juba loodusmajja. Ja kogu kooliaja vältel igal aastal vastavalt läbitavatele teemadele on meil jälle põhjust kokku saada. Tunnen ennast täitsa selle kooli inimesena ja eks koolirahvas tunneb sama.“ Loodusmajaga teevad suuremat või vähemat koostööd kõik Nõmme koolid, suur osa Mustamäe koolidest ja tulijaid on kaugemaltki. Ega õpetaja tohigi üksi klassitäit lapsi õue viia, selle vastu on kindlad reeglid, samas pole kuskil ega kuidagi paika pandud, kes peaks õpetajat õuesõppe läbiviimisel toetama. Selles osas on Nõmme loodusmaja ja teised sarnased asutused hädavajalikud.Õueskäimine ei saa olla vägisi – see pole eesmärk omaette, vaid ikka selleks, et paremini õpetada seda, mida õppeprogramm ette näeb. Kuigi igale inimesele on selge, et kui laps läheb välja, tuleb tal niipalju mitteformaalset teadmist peale – paar tundi õues on mõnes mõttes rohkem väärt kui nädal ruumis. Samas ei taha Lada absoluutselt vähendada pedagoogi tööd – klassiruumis lihtsalt pole võimalik kõike teha.Lada teab, et Rootsis on koole, kus kogu õppetöö ongi planeeritud õues. Eestis on paar kooli, kus kevadel ja sügisel püütakse enamus tunde õues õppida. Esimene asi on muidugi juba mõju tervisele. Rootsis on ka teadusuuringud antud programmide positiivset mõju kinnitanud. Lada toob lisaks esile mõju laste emotsionaalsele tasemele, teadmiste kasv. Väljas olles saab kõige kohta küsida: laps lihtsalt näeb nii palju rohkem. Kõik see, mida laps küsib, seda ta ka tahab teada ning on lootus, et see talle ka paremini meelde jääb.Tallinnas pole teist sellist õppeasutust, nagu Nõmme loodusmaja, kus igapäevaselt antakse süvendatult loodusteemalist huviharidust ja ka võetakse vastu koolide-lasteaedade gruppe. Aga et huviringid on vajalikud, näitab see, kui kiiresti täitusid Loodusmuuseumis sel aastal esmakordselt avatud ringid ja kui populaarsed on loomaaia loomasõprade ringid. Botaanikaaias töötab ka paar korda kuus huviring „Looduslaps“. Loodusmajadest jääb Tallinna piirkonda veel RMK looduskeskus Viimsis ja linna loodusmaja Aegna saarel. Aegna on rohkem laagerdamiskeskus, sest liinilaev saarele käib ainult maist septembrini ja koolid ju suvel puhkavad. Aga kooliajal on Aegna loodusmajast võimalus tellida õppeprogrammide läbiviimist. Viimsis võetakse vastu gruppe nagu kõigis RMK majades.„Loodushariduse vastu on suur huvi ja vajadus, puudus on õpetajatest ja ruumidest. Põhimõtte pärast võib ju lapsed ka lobjakaga õue vedada, aga tavalisele koolijütsile mõjub see pigem loodust tõukavalt kui lähendavalt, igapäevases klassiruumis on aga raske loodust põnevaks rääkida. Oma klassiõpetaja võib olla kuitahes atraktiivne isiksus – ikkagi tuleb kasuks, kui keegi huvitav inimene väljastpoolt ka vahest lastega tegeleb“
Nõmme loodusmaja
Nõmme loodusmaja avati 14. aprillil 2003 ja see asub Nõmme mändide all Õie tänaval. Tegemist on hubase kahekordse hoonega, mis oli kunagi eramu ja ka Nõmme raamatukogu. Igapäevaselt tegutsevad majas tunniplaani alusel huvikooli Tallinna Nõmme Noortemaja ringid: looduse-kunstiring väikestele, loodusringid ja loodusesõprade ringid kõigile põhikooli vanuseastmetele ja koerakasvatajate ring vastava erihuviga noortele. 23. jaanuaril 2007 asutatud MTÜ Nõmme Loodusmaja viib samas hoones läbi loodushariduslikke praktikatunde, mida toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.„Meil on loodusmaja ringides umbes 150 õpilast, kes käivad majas kord või paar nädalas, õhtustel aegadel,“ tõdeb Lada. „Hommikupoole käivad koolid ja lasteaiad, kuid vägagi erinevalt: olenevalt aastaajast. Mudilasi on pidevalt, koolid aktiviseeruvad kevadel. 14.aprillil algab õuesõppeaasta ja see on nagu äratus talveunest. Sügisel tullakse meelsasti õue suve pikendama pea oktoobri lõpuni, koolivaheajani. Üldiselt tahetakse järjest rohkem õues käia ja järjest raskem on retkejuhtidel vaba aega leida.“11 aasta jooksul on kindlasti kasvanud välja inimesi, kes on ka ametiks vastava ala valinud?„Meie praeguste retkejuhtide hulgas on kolm loodusmaja vilistlast. On olnud rohkem, aga noored liiguvad palju ringi, töötavad teistes riikides. Need abilised on kõik tüdrukud. Poisid-vilistlased käivad küll loodusmajas külas, aga lapsi õpetama nad ei tule.“ Kui palju on Nõmme loodusmajas töötajaid? „Mina olen täiskohaga õpetajatest ainuke, osalise koormusega on veel neli õpetajat. Mudilastega linnaruumis ringiliikumine on keeruline, ka ei suuda nad pikalt järjest sama asja teha, seepärast alustavad väikesed loodusmaja sees ja ümber toimetades looduse-kunstiringiga, neid juhendab õpetaja Katrin Käbin. Siis on meil õpetaja Malle Luige, kes veel vanas „natikas“ õpetas ajal, kui mina seal lapsena ringitundides käisin. Laura Kirsimaa oli Räpina Aianduskoolis õppides minu praktikant ja tuligi pärast kooli lõpetamist meile tööle, millest meil kõigil väga hea meel on. Eva Luure tütar käis aasta minu ringis ja kogu pere võttis aktiivselt meie tegemistest osa. Nii aktiivselt, et nüüd on Eva ise meil õpetajaks“
Elajate tuba!?
Juba Nõmme Loodusmajja sisenedes jäi minu pilk uksele, millel on silt – elajad!? Seetõttu avaldan soovi sinna pääseda, et näha, milliste elajatega seal tegemist on.Kui palju „elajaid“ loodusmajas hetkel on ja kes need elajad on? Lada kinnitab, et üsna hiljuti lugesid nad koos lastega loodusmaja loomad üle ja koos vihmaussidega saadi kokku ligi 90 looma!Need elukad on nagu õppevahendid või püsinäitus. Huvikool ei saa loomi omada ja seega on kõik peale pruun-harjasvöölase Lada omad, vöölane Nuhvik kuulub Tallinna Loomaaiale. Tallinna keskkonnaamet rahastab projektipõhiselt osa elavnurga ülalpidamiskuludest, puuduolev tuleb loomasõbralikelt annetajatelt.Linnal pole ametlikult kohta, kuhu panna kodudest ära antud pisilemmikuid. Loomaaed ei jõua kõiki vastu võtta ja paljud neist jõuavad loodusmaja elavnurka, kus siis võimalust mööda püütakse neile uued kodud leida. Tihti on need loomad ka terviseprobleemidega. Kui mõni aeg tagasi oli allergiateema selleks põhjuseks, miks loomi ära anti, siis hetkel on loomadest lahtiütlemise põhjuseks pere ümberkolimine teise riiki. Vahemärkusena võin mainida, et allergia mõne lemmiklooma suhtes võib tõepoolest tekkida igas vanuses, seda inimesed tihti ei tea. Lada lisab, et mida rohkem on lapsena looduse ja erinevate loomadega kokku puututud, seda väiksem on allergiaoht. Lada tutvustab erinevaid loomi, kes kurja saatuse tahtel siia sattunud – küülikud, deegud, papagoid. Teist samapalju on teadliku valikuga elavnurka tooduid – rotid ja villakhiired (emased ja isased eraldi puurides, et neid laste lemmikuid siiski liiga palju ei saaks), vutid jpt„Vutt on kena, ilus linnuke, ei tee kõva häält – ta ainult krudiseb tasa. Ei lenda üle lampide, ajavad üldjuhul asju mööda maad käies, suurepärane lind kodustesse tingimustesse. Ja kui õige soo valid, munevad ka. Meie söödame oma vuttide munad teistele oma loomadele.“Pean tunnistama, et mullegi hakkavad vutid meeldima, kuid lindude juurest edasi.„Siin on koopaorav. Viidi Valdeku kliinikusse magamapanekuks, nüüd elab juba mitu aastat meil, kuigi vana on ta tõesti.“ Üks vahva ja häälekas tegelane on kääbustõugude-mix kukk. „Lasteaia õpetajatele meeldib ta eriti: hea mudilastele lotti ja harja õpetada,“ naerab Lada. Kuke kõrval, teises puuris on väikeste tõugude-mix kana. Kana juurest leiame ka äsjamunetud muna. Selle maitsva pala saab veidi hiljem endale vöölane Nuhvik.Kuid elajate toas on ka kodust toodud kakaduu. „Enne oli emalind tõrjuv, aga nüüd, peale üksijäämist (see daam on matnud järjestikku kaks meest) lausa otsib inimese seltsi. Kui tööle tuled ja ei räägi temaga, on ta häälekalt pahane.“ Merisigadest näen ainult kahte, ülejäänud on lastel kodus „laenuks“. Loodusmaja ringide lapsed, kes mingil põhjusel ei saa koju omale looma võtta, võivad nädalaks-kaheks loomi laenutada. Reeglina kehtib see ainult loodusmaja lastele, aga mõnikord on Lada lubanud loomi koju proovile ka perekondadesse, kes kaaluvad lemmiklooma soetamist, ei oska aga täpselt otsustada, kes ja kas üldse nende peresse sobiks. „Ma olen üldse seda meelt, et enne lapse soetamist peaks iga paar proovima mõnda looma pidada. Tean, et loomakaitsjad mind sellise mõtteavalduse eest ei kiida, aga praegu räägib minu õpetaja-pool ja ma olen nõus riskima pigem küüliku, kui lapse heaoluga. Ideaal-variandis võik muidugi kõigil hea olla!“Elavnurgas on veel veel tšintšiljad e villakhiired (mustad, hallid ja isegi valged), angerjas (!), punakõrv-ilukilpkonn ja kaks pisikest kollakõrv-ilukilpkonna, kaks maailmarändurist (Nõmmel tänavalt leitud) maismaakilpkonna, teod – viinamäeteod ja Aafrika hiidteod. Arvel ei ole äädikakärbsed ja põrandaalused hulkuvad hiired, keda ka mina loodusmajas näen.Lada kinnitab, et lastele kõik loomad meeldivad ja neile väga meeldib ka koristada, puure puhastada ning niisama loomadega toimetada. Muidugi on igal lapsel loomade hulgas oma lemmik, keda sagedamini sülle võetakse ja kellele maiust tuuakse. Õnneks on laste maitsed erinevad, muidu oleks mõne looma järel saba looklemas.Lada enda lemmik?
„Need, kelle eest on kõige suurem vastutus: harjasvöölane Nuhvik ja kuningboa Miisu, kõige tähtsamad tegelased.“
Lada ja koeradLada ja koerad on tegelikult selline teema, millest võiks kirjutada veel ühe loo, sest alates Nõmmele kolimisest on peres olnud pidevalt mitu koera. Alguses olid krantsid ja erinevad lambakoerad. 2000. aastal tuli esimene Austraalia karjakoer. See tõug tuli, et jääda. Lada kennelist Karjapeni on sündinud üheksa pesakonda Austraalia karjakoeri.Tänaseks on juurde tulnud ka väike brabandi grifoon. „Otsisin kaua endale sobivat väikest kasvu „töökoera“, kes oleks lõbus, julge, seltskondlik, vastupidav ja keda lapsed ei kardaks – kellega saaks lasteaias ja koolis külas käia. Tänapäeva lapsed, nagu ka paljud täiskasvanud, hoiduvad suhetest, kuhu peab panustama. Lihtsam on võtta mehhaaniline mänguasi ja kui isu otsa saab, jätta ta sinnasamasse vedelema. Loomaga peab aga suhtlema, peab looma usalduse võitma ja seda usaldust ei tohi kuritarvitada – väga hea koolitus püsivate inimsuhete loomise aluseks. Minu grifoon Keku on nagu õppevahend algajale: ta tuleb suhtluses kõigile mitu sammu vastu.“Ladal on kodus praegu 3 austraallast, 2 grifooni ja „maremmano“ – Itaaliast pärit maremma-abruzzi lambakoer. Viimati mainitu on üks väga põnev tõug, keda Eestis vähe. Põhjanaabrite eeskujul on neid loomi hakatud kasutama lammaste kaitseks.„Kuulub karjavalve- ja kaitsekoerte hulka,“ kinnitab Lada. „Ta on suur, kuid peab sobituma lambakarja – nad käivad karjaga kaasas, on karja sees, ja kui vaja, siis ajavad ohustaja ära. Karjavalvekoerad on aretatud omaette töötamiseks, ta ei vaja inimeselt pidevat tuge ja juhendamist. Itaalias on nad siiski ka ühed soositumad perekoerad, keda võib koos oma inim-kaaskonnaga nii rannas kui kohvikus kohata.“Kuidas Lada sellise koerakarjaga hakkama saab?„Kui olin noor ja mul olid hästi koolitatud ida-euroopa lambakoerad, siis arvasin, et inimene peab koerale täpselt ütlema, kuidas ja mida teha. Praegu tundub mulle järjest enam, et koera peaks võtma kui võrdset partnerit, sealjuures ei tohi ta muidugi häirida inimühiskonna toimimist. Loomadega suhtlemine on palju põnevam siis, kui rohkem vaadelda ja vähem sekkuda. Aga nii arvan ma praegu oma poolesajandilise elukogemuse põhjal ja ei arvusta raasugi neid, kes teisiti arvavad.“Mida rohkem koeri, seda enam mängivad nende omavahelised suhted ja nende jälgimine on põnevam. Muidugi ei tohi koerad inimeste elamist korraldama hakata, aga karmi jõugupoliitikat Lada enam ei aja.„Koerakasvatajate ja -koolitajate hulgas on koolkondi nii palju, et ma saan oma käitumise alati mõnele autoriteedile toetudes ära põhjendada. Kõigile, eriti algajale koerasõbrale, soovitan aga lugeda Tuire Kaimio ja Cesar Millani kirjutatud raamatuid. Nende teooriad on küll erinevad, aga nende puhul on ühine see, et nad tunnetavad koera kui liiki ja igat selle liigi esindajat personaalselt.“„Cesar Millan tundus usaldusväärne juba raamatu algusest, kus ta kirjeldas oma lapsepõlve vanaisa juures ja oma suhteid sealsete koertega. Mul ei ole küll lapsepõlvest isetoimivate koerakarjade kogemust, aga ka mulle meeldis aega veeta pigem loomi jälgides kui keksu või rahvastepalli mängides.“
Marko Tiidelepp
Foto: Ulla-Mai Kuuse
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.