Kuna heategude peale tuleks mõelda aastaringselt, mitte ainult hooajati, siis võttis ajakiri Lemmik seekord ette külastuse Pesaleidja kassituppa. Kaasa võisime võtta konserve ja maiuseid.
Pesaleidja MTÜ on Eesti suurim vabatahtlike poolt juhitav kodutute loomade varjupaik. Igapäevaselt kuulub Pesaleidja hoolealuste alla kassitoas ja hoiukodudes üle 400 õnnetu hinge, kelle eest kannavad hoolt umbes 130 vabatahtliku ning aastas leitakse uus kodu 600le loomale.Pesaleidja ei hukka ühtegi tervet või ravitavat looma. Näiteks 2018. aastal saadeti koju 605 kassi ja 1 koer. Kokku on nad uue kodu leidnud rohkem kui 3400le loomale.
2012. aasta lõpus alustas tegevust Pesaleidja Kassituba, kuhu tuuakse Varjupaikade MTÜ varjupaikadest pärit kassid, kes on jäänud nendesse mingil põhjusel pikalt kodu ootama. See leevendab varjupaikades ruumipuudust, lisaks leiavad kassid Tallinnas üldjuhul kiiremini kodud.
Külaskäik kasside juurdeKassitoal on ruumid Tammsaare teel asuvas ärihoones, mis esialgu võib tunduda kummaline, kuid kuna see asub kortermajade keskel, siis suurem tänava müra sinna ei kostu.Küll aga toimub seal kõrval praegu ehitustööd, mis kiisudele ehk aknast vaadates pigem lõbustuseks võiks olla. Kassituba asub teisel korrusel ning on lihtsasti leitav. Astusime sisse väiksesse eesruumi, kus asub annetuskast ning saab ka meeneid osta. Minule jäid kohe silma pehmed helkurid, millest ühe ma ka endale soetasin.
Sisenedes paluti meil ära pesta käed, kaasa võis võtta maiusepaki ning valida enne kassituppa minekut omale meelepärane mänguasi, millega kasside tuju lõbustada. Igaks juhuks anti näppu ka veepihusti, et mõnda väga ulakat karvapalli vajadusel korrale kutsuda. Kiisud veedavad oma päevad kahes toas – üks suurem, teine väiksem.
Suur tubaEsimesena juhatatigi meid suurde tuppa, kus on erinevad kassid koos. Uksest pidi kiiresti sisse minema, sest mõned juba ootasid teispool võimalust minna avastusretkele.Pärast väikest sissejuhatust lubati meil rahulikult üksi toimetada, fotograaf pildistas ja mina jagasin tutvuse loomiseks maiusi ning meelitasin mänguasjaga.Oli neid, kes tulid kohe asja uurima, kuid enamus ikkagi jälgisid huviga eemalt, et mis toimub või pidasid uinakut. Kuivtoit ja vesi on kiisudel alati ees, kuid maiuse vastu tunti huvi küll. Samuti käidi fotograafi kotti uudistamas.Üldiselt oli mu ümber enamasti 4-6 kassi, kes siis parasjagu rohkem tähelepanu või maiust tahtsid. Sülle ei julgenud esimese hooga keegi tulla, mis on iseenesest mõistetav, kuid paikäsi sobis mõnele küll.
Toa keskel on laotatud mõned madratsid, seinte ääres kraapimispuud, liivakastid ning seinal on riiulid ja jooksuratas, et igal kiisul oleks mõnus olla. Kasside uneaeg on ju keskmiselt 13-14 tundi.
Väike tubaVäikeses toas hoitakse isaseid kasse ja neid, kes teistega läbi ei saa. See on ka palju väiksem ruum ning esialgu öeldi, et kui soovime sinna minna siis igaks juhuks koos saatjaga. Samuti hoiatati ette, et mõni kiisu võib ette hoiatamata rünnata.Väga kiiresti sai selgeks, et maiusepakk võib ikkagi ka seal jää murda ning keegi ei rünnanud ei mind ega ka fotograafi. Pigem olid kõik tublid poisid. Kes tahtis tuli ligi, nõudis pai, kes piirdus mängimisega võid piirdus eemalt vaatlemisega. Ka poseerimine oli neilgi hästi käpas.Selles toas oli samuti kõik olemas – madratsid, riiulid, kraapimispuud, toit ja vesi ning liivakastid. Lisaks jooksuratas seinal. Püüdsin mõnda kiisut maiusega sinna meelitada, kuid kahjuks ei võtnud keegi vedu, palake tõmmati käpaga maha ning söödi lihtsalt ära.
Kõik olid väga toredad ja rahulikud, seega veepihustit ei läinud meil tegelikult kummaski toas vaja.
Kassituppa saabutakse pigem väljaspool TallinnatKassidega mängides kohtusime ka paari vabatahtlikuga, kellel jagub aega oma igapäevaste toimetuste kõrval käia abiks ja muidugi on mõned kiisud ka koju viidud.Uurisin, et kas näiteks Tallinnas on linnaosa, kust enim võiks kodutuid kasse leida. Mõnevõrra üllatusena selgus, et Tallinna tänavatelt neile loomi väge ei tulegi, sest siin on erinevaid organisatsioon, kes kodutute loomadega tegelevad ning kahtlemata aitab kaasa ka asjaolu, et elanike on rohkem võrreldes mõne muu paigaga Eestis.
Abi vajavad kõik piirkonnad, sest mõnes on vaid üksikud inimesed, kes vabatahtlikuna tegelevad, aga kodutuid loomi leidub kahjuks kõikjalt. Igatahes soovime kõigile jõudu ja jaksu abivajavate loomadega tegelemiseks.
Birgit Padur Fotod: Aivar Pärtel
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.