lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Kuidas ma hakkasin armastama oma koera

Eelmisel sügisel, oktoobri lõpus, võtsin ma endale koera. Olin seda kauem kaalunud, see ei olnud emotsioonihetk. Või noh, eks ta oli ka. Nimelt, kui ma nägin fotot sest red tricolour austraalia lambakoerakutsikast, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi!

Ikka oli hirme seoses vastutusega, mis koeraga kaasnevad – peamine, et kuhu ma ta jätan, kui mul vaja kauem ära olla! Ent selle kutsika värvid, silmad ja armsus võlusid mind. Jah, ikkagi ka emotsionaalselt.
Nii ta siis saabus meile ühel soojal sügispäeval Riiast ja kuigi tema paberites oli kirjas peenem nimi (ja kõik need siniverelised vanaisad, vanaemad – ühe nimi oli Golden Dust Of Crystal Lake - Kristalljärve Kullatolm!), panime meie talle lihtsa nime - Lonni.
Lubasin selle nime valida oma vanemal pojal, et tal tekiks ka lähedasem side koeraga, sest tema, pragmaatikuna, oli koera võtmise vastu. Samas, kui noorem poeg, kelle pärast ma ka osaliselt koera võtsin – et ta käiks rohkem õues ja oleks vähem ekraanides - ütles kohe, et see on tema koer! Noh, see oli alguses nii.
Ütleme ausalt, kuigi mul on kunagi olnud koer – kolli, ei mäletanud ma tegelikult midagi neist kutsikaea raskustest, mis meid, õigemini mind ootasid. Tagantjärele võin öelda, et ju oli kutsikal meiega ka raske – pidi temagi ju harjuma ja õppima. Et mida see inimene temalt ootab ja kuis see oma loomulike instinktide pidurdamine käib. Sest eks tegemist oli!
Olen peamiselt kodune ja võin öelda, et pühendusin terve talve ja kevade kutsikale. Ja pühendun edasi.
Lootus, et noorem poeg koeraga tegeleb, kustus õige pea – koerakasvatamine nõuab stabiilset, kindlat inimest ja teismelisest on seda palju tahta. Aktiivne kutsikas vahel lausa tüütas ta ära, seda enam, et ta kippus näksama ja hüppama, haukumine ning näksamine olid ka peamised ümberkasvatamise teemad mulle. Muidugi, ära said näritud me uue maja toanurgad (need pahteldasin ja värvisin uuesti), diivani seest võeti välja poroloon (nüüdseks on diivan väljavahetatud), alguses läksid ka mõned raamatud, mis olin laokile jätnud (ostsin ka ühe raamatu raamatukogule asenduseks), rääkimata jalanõudest, mis sügelevate hammaste roaks läksid – paar kalosse, ühed kummikud, ühed tossud, ühed plätud… Ühel hetkel, kui olin oma esinemisasju kokku pakkimas, haaras kutsikas mu roosa esinemiskinga ja jooksis võidukalt sellega läbi terrassiukse õue, õnneks ma tabasin ta teolt ja tegin oma kõige kõrgemat häält – kätte ma oma kinga sain, sest koer kangestus hääle peale hirmunult.
Austraalia lambakoer olevat üks intelligentsemaid tõuge, keda lihtne õpetada ja nii see tõesti on. Trikke õpib ta mängleva kergusega, nii et ausalt öeldes said trikid ruttu otsa ning alguse vaimustus tema trikitamisest vaibus. Mõistsin, et see trikitamine ja võimalik agility-tšempioniks saamine ei ole mulle oluline. Niisamuti ei ole ma taoline koerakasvataja, kes tahaks tegeleda tõuaretamise ja näitustel käimisega. Ma ootasin koerast mõistlikku kaaslast ning matkaselli. Noh, nagu ma ootaksin ka oma elukaaslaselt! Ja nüüdseks ma ütlengi, et koer on mu elukaaslane. Kui veel elukaaslasega võrrelda, siis mõistsin ka, et ma tahan teda usaldada, ja võimalusel käia rihmata, teda kinni hoidmata. Nii käime koeraga peamiselt metsas ja kohtades, kus saan ta vabaks lasta. Olen seda väikesest peale temaga harjutanud ja kuigi esines hetki, kus ta oma piire katsetades jooksis liiga kaugele ning kui ta sai väga tuhina sisse, kippus pööraseks minema ja ehmatas mind ka oma ärevusega ära, oleme saanud sellest üle.
Intelligentsusega käib tihtilugu kaasas, ka inimeste puhul, ülitundlik närv. Ja austraalia lambakoeral on ülitundlik närv. Peamine oligi teda suuta maha rahustada, kui ta liigselt erutus. Ja seda juhtus koguaeg! Jõudsin ikka tihti ahastuseni – kurtsin koerakasvatajatele oma muret – ma tahtsin ju rahulikku koera! Tundsin hetki, kus olin nii kurnatud ja oskamatu! Ja tõtt-öelda kaalusin tõsiselt koerale oskuslikuma kasvataja ja sobivama kodu leidmist. Tundsin, et ma ei saa selle koera aktiivsusega hakkama, et talle oleks vaja lambakarja! Suuri alasid, kus ta saaks joosta! Lisaks sellele oli mu suureks pettumuseks, et ta kippus karjatama mu poegi, ikka nagu lambaid, et ajab taga, haugub ja näksab, nii nagu nad karjustena pidid ka lambaid tagajalgadest näksama! Tema hüppevõime aga oli tohutu – kui mul mõni üksik inimene külas käis, hüppas ta maast tema pea kõrgusele. Ikka selleks, et kontakti saada!
Nõnda ma ei julgenud enam kedagi külla kutsuda. Küll aga kutsusin ühe koera psühholoogiat mõistva inimese, Anneli Matsi, kellega koera probleemidest ning iseärasustest rääkida ja ta rahustas mind, andis uut jõudu. Ja nägin, kuidas on võimalik oskuslikult koeraga suhelda. Koer tajub ära, kellega kuidas saab käituda. Ta rääkis teistmoodi, kui raamatud õpetavad või räägitakse koertekoolis – kuhu ma ei tahtnud minna, sest tahtsin individuaalset lähenemist. Ja näen, et tegin õigesti. Iga koer on erinev. Ja meil oli vaja leida usaldus teineteise vastu. See tekkis, tasapisi.

Kaka ja karvad
Olen elanud koos kassiga ja see elu on olnud tõesti lihtne, kass on iseseisev ning puhastab ise nii ennast kui enda järelt. Mul ei ole kodus liivakasti, ta käib õues.
Koeraga oli asi hoopis teine. Muidugi ei olnud kaka korjamine meeldivate tegevuste killast. Seda enam oli mulle looduse­inimesena vastumeelne mõte, et kaka korjatakse kilekotti. Aga nojah, kuis sa linnas olles siis teisiti saad! Need kotid olid mul ostetud ja taskus alati olemas – ka Tallinnasse jõulukontserti andma minnes avastasin oma taskutes koerakakakotte. Siin ma mõtlesin, et olen nüüd lõplikult see “imelik koerainimene”.
Aga õnneks ei ole ma pidanud neisse kottidesse seda sooja haisvat kakat palju korjama, ehk mõnel korral. Sest nagu öeldud, käime me peamiselt metsikumates paikades ja teine moment – kui käimegi linnas jalutamas, ei tee ta seal oma häda. Kultuurne!
Ta eelistab siis teha seda peale jalutuskäiku koduaias, privaatsemalt, ning ma ei pea seda kilekotti korjama, mis võiks orgaaniliselt maas ära kõduneda. Muidugi on mul “korjepäevad”, kus ma kühvli ja väikese pangega ikka Lonni “saadusi” korjan. Siis aitab mul seda “musta tööd” teha lauluke “Lonni junnid”, mida ümisen ja Lonni ka siis otsib, et kus need on. Ütleme nii, et inimene harjub kõigega.
Te võite ju küsida, et milleks nii palju neist junnidest rääkida, et pole nii meeldiv teema. Aga vot just seepärast räägin, et kõik teemad seoses koeraeluga polegi meeldivad – kui teile meeldib iluaed, kus koer ei kaeva teie peenardesse auke, kui te ei taha näha poriseid käpajälgi heledatel vaipadel ja üleüldiselt armastate puhtust ja korda, siis ei ole koer teie jaoks. Juba mu meedikust vanaema ütles, et koer on antisanitaarne tüüp! Ütlesin ka mitmeid korda selle olukorraga harjumise ajal endale, et olen ikka rohkem kassiinimene.
Suur šokk oli muidugi karvaajamine! Kõik kohad karvu täis! Mitte ainult põrandad, vaibad, diivanid… Ka meie riided, ja sokid, need on nüüd alati VILLASOKID! Neid ei saa ju pesumasinasse panna! Ostsin lõpuks ka robottolmuimeja – tundsin, et ei jaksa ise kaks korda päevas tolmuimejaga koristada. Noh, see robot läks muidugi kohe umbe. Aga vahelduseks oli muidugi kõigil huvitav. Koeral ja kassilgi, vaadata seda robotit. Ja kuulata kui ta inglise keeles kurdab et ta on “kinni jäänud”. Põhiliselt siis koerakarvadesse.
Enam oli kasu kleeplintidega riiderullidest, mida on nüüd palju ostetud. Ja kui suurem karvaajamise aeg läbi ning ise pidevalt koera kammida – kammin peaaegu iga päev! – on see karvandus talutav. Ja jällegi, harjub. Enne pesumasinasse pesu viskamist tuleb riietelt rulliga karvad ära võtta. Ühesõnaga, koeraga lisandus mulle palju lisatööd. Nii koristamise kui kasvatamise osas. Tundsin, et olen üksi selle koeraga. Ja siis meenutasin inimesi, kes ei soovitanud mul koera võtta. Et koeraga on niipalju jändamist ja koguaeg istu kodus! Aga ei, ma ei olnud veel nõus tunnistama neile, et jah, teil oli õigus. Sest nende kõrval, kes ei ole “koerainimesed”, oli ka neid, kes seda on ja ütlesid, et koer on nii tore ja alati truu sõber. Tõtt-öelda see truudus mind enam ei köitnud, vastupidi, tahtsin saada rahu sest koera jäägitust sõltuvusest minust. Isegi kempsu ei saanud ma üksi minna, ikka oli tema sabas! Pidin pidevalt piire tõmbama, sõna otseses mõttes uksi meie vahel sulgema, kui tahtsin omaette olla. Keskendunult lugeda, kirjutada...
Lisaks suhtlemisväsimusele olin nördinud, et mu kass oli stressis, nende suhe ei sujunud üldse. Kujutluspilt sellest, kuidas kass magab koera kaisus ei saa vist iial teoks. Minu end kuningannana tundnud kass Mirjam vaatas selle koera totraid tegemisi alati ülevalt alla, nagu vaataks oma õuenarri. Ja kui koer temaga mängida tahtis ja haukus, sai kassilt ikka käpaga. Lisaks oli mul kahju, et kassil polnud nüüd enam sellist ruumi, et ta ei tulnud enam mu kõhule nurruma, sest koer oli koguaeg minu juures. Ja ma armastasin oma kassi väga, ta oli olnud mu tõeline terapeut mu viimastel isikliku elu murrangulistel aastatel. Miski rõõmu puudus oli tegelikkuses ka põhjus, miks koera võtsin. Eks rõõmu oli ka, aga peamine oli hool, nii ma tundsin. Lisaks mure, et kuis ma ses elukalliduses ja vabakutselise ebakindlate sisse­tulekute juures hakkama saan, kui ühel päeval oleks vaja tohutuid kliinikuarveid maksta... Seda hirmu sain tunda juba koera steriliseerimise operatsiooni käigus. Sest seda ma mäletasin eelmisest emasest koerast – jooksuajal paaritumise ärahoidmine lõppes koera jaoks mädase emakaga. Ja vaevalisema operatsiooniga. Otsustasin, et kaks korda aastas jooksuaja-jama, kus pean isaseid kepiga eemale peletama, ning ei saa koera aias üksi jätta, lisaks vereplekid ja koera tujutus või valetiinus – seda ei suuda ma enam vastu võtta…
Ütleme nii, et mul oli hetki, kus ma küsisin eneselt, et mida ma olen teinud! Et koera võtsin. Just siis, kui lapsed on suuremad ja mul tekkis rohkem aega teiste eest hoolitsemise arvelt! Aga eks ta ikka nii on, et tee tööd, siis tuleb armastus. Ja armastus tuli.
Üks pöördepunkte mu tüdimuses oli drastiline sündmus sel kevadel, aprillis…

Päästev õnnetus
Olime jalutamas Parika rabas, selle südamekujulise rabajärve ääres, mida postkaartidel on näha. Lasin koeral lahtiselt joosta.
Järvel oli jää peaaegu sulanud, ent kalda lähedalt siiski veel mitte. Ühel hetkel oli koer seal jää peal ja vajus sisse.
Ootasin ja vaatasin purdelt hetke ja nähes teda hädas olles, sain aru, et pean talle järele minema, mul polnud aega oodata.
Viskasin koti seljast ja läksin kõhuli üle jää talle järele. Ma ei unusta seda koera ilmet seal abituna kahlamas, õnneks sain tal kaelarihmast kinni ja hetkel, kui tirisin ta üle minu jääle ja ta kaldale sai, kukkusin ise sisse…Hing jäi kinni, külmast, vesi võis olla 5-6 kraadi. Olen hea ujuja, ent sain tunda, kuidas ujumisoskusest ei ole selles olukorras miskit kasu. Mu jalad kiskusid vertikaalselt põhja poole ja ujuda ei õnnestunud üldse! Kallas oli siinsamas ja ma ei saanud edasi! Jääle tõmmata end ei suutnud, see murdus kohe.
Ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui poleks mul olnud kaasas mu vanemat poega – tavaliselt käin ma koeraga üksi. Õnneks olin kaldale lähedal ja suutsin end upitada tal käest kinni võtma. Nii et mina päästsin koera ja tema päästis minu! Sain oma pojalt pragada, et nõnda mõtlematult tegutsesin. Tagantjäreletarkuses võib nüüd öelda, et oleksin pidanud suutma veel ära võtta jalast saapad, seljast jope ning end näiteks pika koerarihmaga purdeposti külge kinnitama, aga mul puudus see kogemus. Niisamuti oleksin võinud taibata taskust ära võtta telefoni. Aga koera kiire päästmine oli esmane mõte, tundsin, et ma ei saa oodata, kuni ta tumeda vee alla vajub, siis ma ei oleks suutnud teda enam ehk aidata. Läbimärjana tulin veel kilomeetri jagu läbi metsa ja õhtul vahtisime tummalt koeraga teineteisele otsa. Ju ta ikka midagi sai aru ka! Õppetund misssugune! Igaljuhul tema usaldus minu suhtes kasvas ja meie omavaheline armastus ka. Nüüd püsis ta jalutuskäikudel ikka mu lähedal ja tundus, et ta oli mind lõpuks usaldama hakanud.
Ning minu vanem poeg hakkas üha enam ka koera omaks võtma, temaga õhtuti jalutamas käima. Aga poistega ta ikka “trikitab” – kargab ikka jalutuskäikudel, närib oma jalutusrihma ning ­rihmata nemad temaga jalutada ei julge. Tõsi ta on, ka intelligentne koer vajab suunamist ja juhendamist. Ja tuleb siis minul see teadlik õpetaja olla.

Suureks kasvamise rõõmud
Suvi aga on olnud täielikult meie kahe päralt, sest mu pojad on suviti koolivaheajal Saaremaal. Oleme nautinud koos ujumist ning videod ja fotod Lonnist on saavutanud mu sotsiaalmeedias rohkem tähelepanu kui mu laulmised. Ega ma kade ei ole, kena ja tark koer on mu Lonni. Peale “Lonni junnide” laulu on mul talle ka teine, lihtviisiline lauluke:
“Lonni on nii tubli koer, tubli koer, tubli koer.   Lonni on nii tubli koer, TUUU-BLI KOER!” (ja ma ei suuda lauldes uskuda, et nõnda tobedat laulu võin laulda! Aga kui toimib ja koer liputab rõõmust saba, eks laulame!) Seda peab muidugi koos viisiga kuulma. Aga see on meie positiivse tuju ülevalhoidja.
Sest seda “tubli koer” on ikka nüüd tuhandeid kordi öeldud. Vahelduseks siis lauldes. Kui ta mind on kenasti oodanud või kui ta kuulab jalutuskäikudel sõna. Või saab aru, mida ma ootan. Me oleme saanud headeks sõpradeks, tõesti. Kiitus on olnud suur abiline koera motiveerimisel. Eks see ole nii ka inimesega. Innustav tagasiside on ikka oluline.
Pinge sellest, kuhu ma koera jätan, on samuti lahenenud - mu kodu lähedal on koertehotell “Väike Rosin”, mõnus maakodu koeri armastava pererahvaga ja kui koera vahel sinna viin, tormab ta suure rõõmuga nende poole, minu poole tagasi vaatamata!
Niisama rõõmsalt tormab ta jällegi minu suunas, kui talle järele lähen. Siis mul on alati tunne nagu läheks lapsele lasteaeda järele.
Igaljuhul, rõõmus ja sotsiaalne koer ta on ja see teeb endalgi tuju heaks. Ning seda ma ju tahtsingi, rohkem rõõmu ellu! Tuleb siis võtta vastu kõik, mis rõõmuga kaasneb. Ja olengi võtnud. Tõtt-öelda läksidki asjad kergemaks, kui ma ise võtsin lõplikult vastu otsuse, et see koer on nüüd minu vastutus ja saan hakkama! Ja et mu elu ei olegi enam endine! See-eest on personaaltreener iga päev võtta ning mu füüsiline vorm on ka tõesti paranenud. Iga ilmaga, kaks korda päevas käime pikematel jalutuskäikudel.
Kes teab, äkki hakkame veel koos esinema! Siis olen ma lõplikult “koerastunud”, nagu Marek Sadam, kes oma kontserdireklaamides sülekoeraga poseerib ja nähtavasti ka koos esineb?
Teatavat musikaalsust on Lonni küll ilmutanud, kui olen talle muusikatundi teinud. Aga ta võiks ka lihtsalt lamada mu klaveri all, nagu koerad vanadel maalidel, kui laulan. Mul oleks uusi kuulajaid, kindlapeale!
Kirjutasin selle loo ka lohutuseks neile, kes tunnevad sarnaseid tundeid selles kutsikaea tormlemiseajas. Rahu, ainult rahu. Tõepoolest, see aeg läheb ruttu. Ma ei kujutanud seda ette, aga koer on tõesti rahunenud, mõistlikum, magab ja laseb mul ka oma asju teha ning on õppinud ka mõned tunnid kodus üksi olema. Kuigi, ikkagi, kui olen kodust ära, mõtlen, et kuidas mu kulgemised on, et ta ei peaks liiga kauaks üksi jääma. Et mul ju uus diivan! Noh, päris üksi ta polegi. Tal on ju kass seltsiks!
Kas teate, kui koera võtsin, ei julgenud ma oma emalegi sellest rääkida, ja kui siis ühel päeval viisime Lonni tema juurde, küsis ema kutsikat nähes esimesena: “Mis jama see on?“ ja järgmiseks ütles, et: “Minu juurde ärge küll teda tooge…”
Nüüd ütleb ta aga, et see koer on tõesti armas. Kuigi, praegu veel tõmbaks ta oma jõuga ja mu väikese ema vist jalutades pikali.
Aga kes teab, äkki ühel päeval, kui koer on täitsa rahunenud, võtab veel vahel enda juurde hoiulegi!
Sest: “Lonni on nii tubli koer!”

Hedvig Hanson Foto: Erakogu

0 kommentaari Lisa kommentaar