lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Kui võtad looma, siis vastutad tema eest kõigiti!

Bioloogiaõpetaja Anu Wahar-Lust imetleb igat elavat olendit, kuid eriti palju kiidusõnu jagub tal buldogitele.

Maailmakuulus loomakaitsja ja kirjanik Gerald Durell on lausunud: “Inglise buldog on nii inetu, et muutub vaadates ilusaks.”
Bioloogiaõpetaja Anu Wahar-Lusti inglise buldogi ilu on paljud eestimaalased saanud nautida ülipopulaarses teleseriaalis "Kelgukoerad," kus tema koerake oli Madis Millingule suureks abiliseks, seltsiliseks, nautides täiel rinnal tähesära.
"Absoluutne eputrilla," naerab Anu lustakalt.

Põneva elukäiguga daam
Tegelikult pole Anu ise samuti tundmatu telenägu. Omal ajal jooksis teleekraanidel Harry Egipti reklaamklipp, milles nooruslik, Tartu Ülikoolis magistrikraadi omandanud bioloog-mikrobioloog, hiljem teadmisi täiendanud Tallinna Ülikoolis pedagoog-psühholoogina, vibutab tarmukalt, kergelt tõsisel, kuid ilmekal toonil õpilaste poole, kes kooris noorele pedagoogile kaasa kiidavad. Tegelikult oli Anu hoopiski Annely Peebo õpetaja rollis, kui avalikuseni oli vaja tuua uudne, moodne Tallinna Kergetööstuskool.
Kõige krooniks liikus entusiasmi täis noor naine mööda kultuuriinimeste ringkondi, mis pole jäänud võõraiks tänaseni, jõudes lõpuks osaleda ka filmi "Virtuoosa" episoodilistes rollides, milline oli Vene-Eesti ja USA koostööprojekt.
Kunstnike modell on Anu samuti olnud nii skulptuuris kui ka maalis, olles suisa kuulsa Valerian Loiki muusaks.
Täna nimetab Anu end "õpetajast buldogifänniks" ning arvab, et tema suhestumine loomadesse, laiemalt elavatesse hingedesse, pärineb lapsepõlvest. Mõtiskledes minu küsimuse üle, lausub ta lihtsalt: "Armastan kõike elavat. Kui võtad looma, siis vastutad tema eest kõigiti. Ma ei oskaks teisiti elavasse suhestuda, sest olen sündinud koos looma-armastusega.
Mingi seos ehk tuleneb sellest, et isa oli loomaarst. Suviti olin temaga tööl kaasas, veetes aega koos sigade, lehmade, lammaste, hobustega. Samuti viibisin igal suvel suures lehmakarjas, kellede seast kujunes välja ka minu isiklik lemmik – lehm, kellele kõik vanaema kaasa pandud võileivad söötsin. Nimigi on meeles – Konna."

Loomade mõju tunnetele
Kui Anust õpetaja oli saanud, kinkisid tema õpilased talle roti. Anu meenutab neid hetki heldimusega: "Õpilased kinkisid valge, musta seljajutiga roti, kellele panin nimeks Rikki, kuid nii nagu kõik elav sureb ja hääbub, lahkuvad meie seast ka meie lemmikloomad. Mul on tõesti palju olnud erinevaid lemmikloomi ja -linde. Olen alati kõikidesse oma lemmikutesse kiindunud, neid meeletult armastanud ning nende vastuarmastus on alati tingimusteta. Iga lemmiku kaotus on koorem südamele ja hingele, justkui oleksid jäänud ilma väga lähedasest inimesest."
Proua Wahar-Lust teab, millest kõneleb. Ta ei vesta sellest kõigest ainult minuga, lugejatega, vaid igaühega, kes tahab, suudab ning oskab kuulata. Seda omadust kirjeldaks justkui Inglismaa pastori Wiltoni lausutud sõnad: "Paar inglise buldogi taluõuel, sisendavad rohkem aukartust, kui pastori pühapäevane jutlus kantslist."
Kurbusest, leinast, kantslist, pastoritest, buldogitest oskab Anu paljugi rääkida, sest viimased aastad on tema jaoks olnud traagilised. Ta on kaotanud ema, ühe oma poegadest, ühe oma inglise buldogitest. Niisiis, tekib minus huvi loomade sotsiaalse rolli kohta ühiskonnas, millele õpetaja vastab otse: "Loomadel on inimestele väga suur mõju. Loomi kasutatakse palju ju laste, aga ka vanemate inimeste taastusravi protsessides. Neid loomi nimetatakse ravikoerteks.
Kui võtta perekonda loom, siis see kindlasti õpetab lapsi hoolitsema kellegi eest. Küllap see ongi kõige olulisem – laps õpib, teab ja tajub, et tal on vastutus ning seeläbi kogeb ja oskab tulevikus ka ise jagada armastust ning hoolivust. Olen veendunud, et lemmikloomad aitavad vältida tänapäeva lastel väga tihti esinevat hüperaktiivsust ja vägivalda, kindlasti ka koolikiusamist."

Mitmed erilised lemmikud
Isiklikud kogemused, ka enda laste kasvatamine koos lemmikloomadega, on Anule selle parimaks tõestuseks. Tal on olnud ka lumivalge angoora kass, kes sai koeraga väga hästi läbi. Närilistest olid esimesed hamstrid, seejärel merisead. Naise kodu on kaunistanud ka 7-aastaseks elanud lembelindude paarike, kel oli mitu põlvkonda arukaid ning kauneid järglasi.
"Arukad ja väga dekoratiivsed linnud. Laulsid ainult siis, kui nende tuppa läksin, pidevat sädinat ei olnud kunagi kuulda," ütleb intervjueeritav.
Akvaarium on Anu kodus jätkuvalt aukohal, sest neid imelisi kalakesi on helgematel ja keerulisematel aegadel rahustav vaadelda. Naise sõnul eelistab ta eluslooduse imetlemist, ka akvaariumis, näiteks televiisorile, sest loodus on väga hea stressimaandaja.
Koerad, justnimelt inglise buldogid on Anu ellu alati kuulunud. Naljatledes lausus ta koolitundides pidevalt, et on väga oma buldogite nägu. Noh, las ta siis olla, mõtlesin mina gümnaasiumipingis lösutades, sest Inglise buldogid on hoolimata oma huvitavast välimusest erakordselt sõbralikud ning meeldivad koerad. Ometi on tõukoerte pidamine riskantne tegevus, seda kinnitab ka minu vestluspartner.
"Igal tõul on omad probleemid. Buldogi probleemid tajun juba eos. Küllap tuleb kasuks, et olen tohtrite perekonnast.
Ideaalse tervise tagab kvaliteetne toit ja piisav füüsiline aktiivsus. Minu kõikidel koertel on olnud ainult üks tohter, Andrus Joost, Tallinna Tatari tänava Loomakliinikust. Õnneks olen külastanud teda üsna harva. Piisab helistamisest Joostile, arutleme ja peaaegu alati olen oma kutsade tervisemuredest sellisel viisil jagu saanud. Mõnikord on olnud vaja ka kohale minna ja loomulikult vaktsineerimised toimuvad alati loomakliinikus.
Muuseas, olles ise suur küüslagusõber, on minu koerad alati saanud pisut küüslauku," avaldab Anu oma koerte hea tervise ning pika eluea saladuse.

Loomad annavad elujõu
Kirjeldamaks oma inglise buldogit, vastab minu kaaslanna ootuspäraselt, justkui buldogite käsiraamatust loetuna järgnevat: "Inglise buldogid on teatavasti üsna isepäised. Mulle on preaguseks jäänud ainult üks – 12-aastane Paftady. Põhjuseta ei ründa ta teisi koeri ega inimesi. Aga, kui on põhjus, ei kõhkle hetkekski. Olen aus, vajadusel asub ta kaitsma omasid.
Meil pole õnneks kunagi ebameeldivaid situatsioone olnud, aga jalutada temaga on üliturvaline. Sellest ka minu viimaste aastate lemmiktegevus – jalutada ihu üksinda ööpimeduses, nüüd siis ainult ühe inglise buldogiga, aga aasta tagasi oli mul neid veel kaks.
Veel tajuvad koerad, kui oled kurb, nukker. Tunnetan otse, kuidas Paffy (hellitusnimi) on nendel hetkedel koos minuga nukrameelne, kuid kahekesi koos saame taas kõigest üle ja liigume eluga edasi. Oluline on igasugune hoolitsemine üksteise eest, milles väljendame armastust ning kiindumust.
Olen kindel, et ka lahkumine oma lemmikutest, nende matmine, nende vääriline mälestamine, istumine peale matusetseremooniat koos lähedastega, on olulised, et jääks igavene kiindumus, mälestus.
Neid emotsioone pole võimalik kirjeldada, neid lihtsalt ei suuda iseloomustada, kuid tead, et nad on sisemiselt olemas ja neil on elujõud. Loomad annavad sada protsenti elujõudu ja -tahet. Täna, olles palju viimastel aastatel kaotusevalu, kannatusi pidanud taluma, paljust ilma jääma, võin kinnitada, et ilma Paffyta oleksin palju kauem "katki" olnud. Aga ma elan, jäädes elu lõpuni "koerahullust" õpetajaks. See on minu kirg, minu kiiks ja ma armastan seda," kinnitab särasilmne, veetlev daam, kes andnud ning ikka veel entusiastlikult andmas palju elutarkusi nii noortele kui ka täiskasvanutele.
Niisiis võib kindlalt kinnitada, et jagades armastust elavale, koged seda imelist tunnet vastu igalt elavalt hingelt, olles hoitud nii inimeste kui ka loomade poolt, kui vaid oskad, suudad ning tahad märgata, hoolida, tunnetada, julgeda proovida.

Raivo Kaer

0 kommentaari Lisa kommentaar