lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Üks õige kassipidamine algab kahest kassist

Ühe kassi pidamiselt kahele üle minna pole kaugeltki mitte kerge ettevõtmine. Aja ja kannatlikkusega aga võib saavutada suurepäraseid tulemusi.

Iga õige kassipidaja teab, et õige kassipidamine algab kahest kassist. ÜKS kass on lihtsalt… üks kass. ÜKS kass võib olla juhus - no tuli kusagilt ukse taha, paned alustassiga piima, ühel heal päeval imbub ta sulle tuppa, esialgu ajad ta tagasi, siis kaotad valvsuse, lööd käega, harjudki, mis taga ikka teha... Üks kass võib olla isegi eksitus.
ÜHE kassi võib laps kusagilt leida, koju tassida, nuiata, kuni sa jääd nõusse: no las ta siis olla. Kassisugu on tark. On hoomamatu hulk viise, kuidas ÜKS kass ennast majapidamisse võib smuugeldada. Ja nii nagu ÜKS kass võib tulla, võib ta ka minna. Sest ta on… lihtsalt üks kass. ÜKS kass ei tee kellestki veel kassipidajat.
KAKS kassi on sootuks teine tera. KAKS kassi on peen, sest kaks kassi pole kunagi juhus, pole eksitus. Kassisool pole kombeks end kahekaupa elamisse smuugeldada. Ükski ühe kassi pidaja ei oleks nii valvsusetu, et laseks majja imbuda kahel kassil. Ükski ema ei lepiks kahe tänavalt leitud kassipojaga, olgu need kui tahes igerikud, armsad ja haletsusväärsed. Iga õige kassipidaja teab, et õige kassipidamine algab kahest kassist. Kahe kassi taga (õigemini ees) on alati otsus.

Segadus esimese kassiga
Meist abikaasaga said õiged kassipidajad neli aastat pärast seda, kui majja oli tulnud Mare Antonovna. Ehk siis neli aastat pärast seda, kui ma üht intervjuud tegemast tulles naasin koju kahekuuse mustavalgekirju kassipojaga.
Loomulikult ei läinud ma artiklit tegema plaaniga tuua kaasa kahekuune kassipoeg. Jah, millegipärast olin ma ju endale kassi tahtnud, see mõte oli mus igritsenud, ja millegipärast pidi kass olema punane isane. See, et ma Matsalust, pedagoogikateadlase Tõnu Otsa aida alt ilmunud valgesokilise emase kassipojaga naasin, oli uittegu. Keegi ei torganud teda isegi mulle sülle, et oi-oi-kui-armas.
Tegelikult mul vedas, et ta mind ei küünistanud, see nigrits valgesokiline, kui ma ta aida alt ilmununa kinni krabasin. Ühesõnaga – üks kass on juhus, ja juhusena ta ka käitus. Mul vedas, et kass üldse majja jäi, sest taluõues koerapiima peal kasvanud emast hüljatud loom osutus üsna metsikuks: rippus kardinates, kraapis lillepotte mullatuks, sõi kõike, mis kasvas, tillist ja lehsalatist potiroosideni, oksendas, ajas maha kõik, mida vähegi maha ajada andis, ja kargas raamaturiiulist abikaasale pähe.
Abikaasa, muide, ei arvanud kassidest nagunii suurt midagi. Ka enne pähehüppamist mitte.
Isegi mina, kes ma olin kassi ometi tahtnud, murdsin kuude kaupa pead, kuidasmoodi (ja miks) inimesed neid loomi peavad. Kas nad on käega löönud ja täielikult loobunud kardinatest, potililledest, lauanõudest ja vaatavad, kiiver peas, televiisorit? See ei saanud ju ometi nii olla… Ükski inimene ei pea looma selleks, et, kiiver peas, telerit vahtida… Kaks kassi majas tundunuks mõeldamatu, kuigi ma ju teadsin, et peetakse isegi kolme või… nelja… Või oli just meile sattunud eriti hull eksemplar? Hälvik? Suur erand? Leidus neid ju inimestegi seas…

Kas emane ja isane või kaks emast?
Tasapisi Mare Antonovna siiski taltus, ta sai täiskasvanuks ja vajadus kiivri järele kadus. Kardinates ta enam ei rippunud. Ka ei tühjendanud ta enam lillepotte, sest potililli majas enam ei olnud. Ma hakkasin tema pöörast noorust unustama.
Natuke vähem kui nelja aasta pärast hakkas minus igritsema mõte võtta majja teine kass. See enam juhus ei olnud. Igasuguse juhuslikkuse välistamiseks (uut (kas või ajutist) pähehüppajat poleks abikaasa ilmselt välja kannatanud, ka ei unustanud ta ebameeldivusi nii ruttu kui mina) pidi teine kass - otse loomulikult - olema tõukass.
Püüdsin end kahe kassi pidamiseks ka ette valmistada: esitasin veterinaarapteegi müüjale küsimuse selle kohta, kas lihtsam oleks pidada emast ja isast või kahte emast kassi, sest mulle tundus, et see pole sugugi teisejärguline küsimus.
Müüja ei öelnud suurt midagi. Pakkusin, et kaks emast oleks ikka vist õigem. Müüja mühatas, et mis ta ikka õigem on, kui nad teil kahekesi seal laulavad. Sellega pidas ta silmas jooksuaegu.
(Enne teise kassi võtmist olin ma mõnda aega haudunud plaani, et Mare Antonovna võiks saada pesakonna poegi. See oli küll juba mõnda aega päevakorrast maas, sest sel juhul pidanuks ma arvestama, et minust ei saa mitte kahe, vaid – näiteks – viie kassi pidaja, aga igal juhul võis Antonovna poegi saada, nii et (edaspidi siis kahe kassi) jooksuaegade lauluga tuli arvestada.)
Nii et targemaks ma veterinaarapteegis ei saanud. Internetis guugeldades sain teada, et mõned kassid armastavad seltsi, mõned jälle ei armasta. Et karvutuid sfinkse on mõistlik pidada rühmiti. Ja et kaks tülli läinud pärslast peavad surmani viha. Mare Antonovna pärslane ei olnud, aga mõte tema küünejälgedest sfinksi karvutul nahal tekitas judinaid. Selle kohta, kuidas suhtuvad seltsilisse tõutud kassid, ei leidnud ma ridagi. Küll aga olin ma näinud kaklemas käinud kasse, kes polnud just meeliülendav vaatepilt. Sellest hoolimata ei taganenud ma otsusest võtta majja teine kass.

Kaie Ilves

Lugu jätkub ajakirjas Lemmik.

0 kommentaari Lisa kommentaar