Kooselu huskykoera Mayaga veenis mind selle tõu suurepärasuses. Isegi mu kaks poega ei saanud minult nii palju hoolt ja tähelepanu kui tema.
Koer Maya on erivärvi silmadega siberi-husky. Mu poeg käis teda Lätist toomas aasta kõige jubedama ilmaga. Ega ma poja plaanidest enne teadnudki, kui ta ühel tuisusel detsembrikuu päeval koduuksest sisse astus. Kaenlas pisike kolmekuune kutsikas. Elasime sel ajal pojaga kahekesi. Et koer toodi, oli mulle esialgu ebameeldiv üllatus. Ikkagi uus maja, vaibad ja kõik muu, mida kutsikad puruks närivat. Selgus aga, et Maya ei närinud midagi katki. Talle meeldisid tühjad plastiktaara pudelid ja nendelt korkide maha saamine oli tema lemmiktegevus. Millegipärast ei huvitunud ta üldse lemmikloomade mänguasjadest, aga lubamatuid esemeid ta ka ei puutunud.Üsna pea sai Mayast meie lemmik. Ta oli nagu pehme mänguasi, kes oma huvitavate silmadega vaatas otse südamesse. Kahjuks sai kutsika enda süda üsna varsti murtud, kuna mu poeg pidi minema Soome tööle.
Minust sai kasuema
Maya ja ta peremehe lahkuminekut meenutades ei suuda ma kunagi silmi läiketa hoida. See oli sõnulseletamatult kurb, kuidas kaks sõpra põrandal maas olid, kuidas „issi“ oma lapsukest kallistas, lohutas ja vaikselt temaga millestki rääkis. Ma ei saanud selle vaatamisega hakkama, embasin kiirustades head aega ja jooksin trepist üles magamistuppa. Olin seal senikaua, kuni kuulsin välisukse kolksatust ja Maya kiledat nuttu. Lohutamatu koer jooksis mööda treppi üles, kust parem nähtavus, siis jälle alla tagasi, seejärel pani käpad köögilauale ja küünitas lahkuvale autole järele. Ma püüdsin Mayat rahustada, koerake jooksis endiselt niutsudes ja nuttes kahe korruse vahet, lootuses näha talle armsaks saanud autot. Tänaseks on sõbrad jälle õnnelikult koos, aga vahepealset kolme lahus oldud aastat olematuks ei tee.Jah, kolmeks aastaks jäi Maya minule kasulapseks. Olin sel ajal ettevõtja, ent müüsin oma juuksurisalongi maha ja jäin koduseks. Seda eluperioodi nimetan ma kvaliteetajaks. Polnud vahet, mida sealt taevast sadas, meie käisime iga päev pikkadel jalutuskäikudel. See tunne, mida mu käed tundsid jalutusrakmeid üle koera pehme karva libistades, on kätes siiani. Kelgukoerad tahavad palju liikuda ja kuna teises rihma otsas olin mina, muutusin ka ise sportlikult sitkeks. Värske õhk ja liikumine mõjusid ka mu ajutegevusele hästi, sedasi sai minust kirjanik. Palju jalutades hakkasin välja mõtlema tegelaskujusid ja looma neile elusid. Kõik kokku oli see teraapiline tegevus. Millalgi tõdesin, kui tühi oli mu elu olnud ilma koerata. Pean tagantjärele tunnistama, et isegi mu kaks poega ei saanud minult nii palju hoolt ja tähelepanu kui Maya, kuigi arvan, et olin siiski hea üksikema ka neile.
Rohkem inimene kui liigikaaslased
Mayaga koos olles taipasin peagi, et koer on rohkem inimene kui paljud üldse. Nii me elasime. Magasime, kui oli uni, tõusime, kui uni ära läks. Jalutasime palju. Sõime, kui oli midagi süüa ja kui ei olnud, ei juhtunud ka midagi. Juttu ajasime pidevalt ja kui mina kirjutasin käsikirju, oli Maya minu kõrval diivanil keras.Vahel ta nagu tajus läbi une, millest ma kirjutan. Just neil kordadel, kui romaan võttis kiiremaid ja kriitilisi tuure, siputas ta jalgadega, nagu jookseks.Millalgi lõppesid mul säästud ja ma jätsin kodumaja üksi ning läksin samuti Soome tööle. Turu äärelinnas elasime Mayaga aasta. See oli eriti tore aeg, kuna mägises metsas jooksis ta alati vabalt, ilma rihmata. Ja kunagi ei pidanud muret tundma, et koer kaob ära. Maya jälgis mind ka kaugelt.2016. a 30. juulil pidi tulema maailmalõpp. Kellaaegki oli antud, kui ma ei eksi, siis 14.17. Jalutasime sel päeval Mayaga lõunani, ma isegi palvetasin, et jääksime kokku. Enne lõpu kellaaega panin voodisse puhtad linad ja heitsime Mayaga teki alla, mõlema pea patjadel. Mingit hirmu ma talle üle kandsin, kuna koerake värises. Pauku aga õnneks ei käinud ja me kobisime voodist välja ning läksime uuesti jalutama. Sel korral vaatas Maya pidevalt üle õla mulle otsa, nagu uuriks, et kas olen mõistuse juures või keeran taas ära.Kolme aasta möödudes kolis poeg Eestisse tagasi ja Maya sai oma „issi“ juurde, oma koduõuele.Ajal on komme teha toredaid asju ja peremehe asemel sai koer endale ka perenaise ning kaks väikest poissi. Maya meelest oli just tema see, kes põngerjate eest hoolitses.
Hulk mälestusi
Nüüd, kui meie elud Mayaga kulgevad eraldi, meenuvad sageli episoodid.Ühel suvisel päeval poodi jalutades kuulsin selja taga müdinat. Taha vaadates nägin suurt hundikoera, kes meie poole jooksis. Sikutasin Maya enda juurde ja ei teagi, kust võtsin selle jõu, aga tõstsin üle 20 kilo kaaluva koera endale pea kohale. Nii me seal tantsisime. Hulkuv võõras peni mul hammastega sääremarjas kinni ja libeda karvaga Maya napilt ohutuna püsimas. Õnneks märkas meid taksojuht, kes tuli appi ja sõidutas meid traumapunkti. Veel samal suvel juhtus õnnetus Maya endaga. Jalutades tuli meile vastu üks külaelanik, kellel koer kõrval jalutas. Selle perenaine ise suunas oma koera Mayaga tutvust tegema ja hetke pärast oli suur elukas hammastega Mayal turjas kinni. Selgus aga, et perenaine ei saanud oma koerast jagu. Selle lõuad olid nagu lukku jäänud. Olukorra päästmiseks hakkasin vägisi neid avama ja see õnnestuski. Koer avas hetkeks suu ja haaras seejärel hammastega minu käest. Ka see päev lõppes traumapunktis. Olin mõnda aega sedavõrd hirmunud, et poodi minnes jätsin koera tuppa ja temaga jalutades piidlesin nagu hull ümbrust. Minu hirm kandus koerale üle ja ta hoidis alati minu lähedale, kui mõnda koera nägi. Meenus maailmalõpu kartus, kui ma ka ei osanud enda emotsioone ohjata. Eks palju sõltub inimesest, kelle hoole all on koer, aga mõeldes meie väga toredatele ja pingevabadele aastatele, olid need kaks õnnetust juhused. Teiste koertega suhtlema hakkas ta peale näitusel käimist. Algul peitis end küll toolirea alla, aga uudishimu sai hirmust võitu ja edasi kulges kõik vahvalt. Maya sai rosetigi, iluvaldkonnas. Poja perega elades on Mayal hirmud kadunud. Jalutusretkedel ei saa koer enam pika rihma otsas kolada ja nuuskida, kus tahab, vaid kuuletub kindla sõnaga antud käsklustele. Ma ei tahaks tunnistada, et olin koera ära rikkunud. Meie suhtlesime nagu parimad sõbrannad.Ma ei kahetse hetkegi, et ajal, mil mul oli kohustus olla koeraga, ei pääsenud ma jaanituledele ega reisima. Meil olid omad tegemised ja need olid lõbusad mõlema jaoks.
Igatsusest Mayaga mõtteis koos olla kirjutasin temast lasteraamatu. See on saanud head tagasisidet ja raamatut lugedes jääb mulje, et selle on kirjutanud Maya ise.
Lea Jaanimaa
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.