lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Koonga metsas elavad troopilised liblikad

Kaks aastat tagasi Pärnumaale endisesse Koonga valda talukoha ostnud ema ja tütar avasid seal liblikamaja.

Teisipäeval, 30. aprillil on pilviselt jahe kevadilm, Jaani talu liblikamajas aga säravad lambid ja sisseastujale lööb vastu niiske leitsak nagu troopikas – 27-28 kraadi.
„Alla selle on jahe. Liblikad jäävad uimaseks, lähevad lehe alla peitu,” ütleb liblikamaja noorperenaine Kärt Lutsar. Kes tõelist liblikapidu tahab näha, peab tulema päikselisel päeval, sest – lamp on lamp, loodusliku valguse vastu see ei saa.
Kui päike on väljas, löövad liblikad tantsu ka jaanuaris-veebruaris, kui pole, ei löö juulikuus ka. Sel aprillipäeval tulebki päike õnneks pilve tagant välja ja liblikad lehe alt ka.

Liblikas tunneb maitset ­jalgadega
Kärt peab liblikamaja koos ema Antitea Lutsariga. Vaatame ringi. Aknalaual seisavad reas punased pudelikorgid nagu väikesed künad. Iga korgi ees kükitab suur värvikirev liblikas, jalad või lont vees. Joovad? Ei sugugi! Korkides on liblikate toit – meevesi. Jalgupidi ollakse sees mitte kombetusest või kogemata, vaid ikka asja pärast. Liblikad nimelt tunnevad maitset jalgadega. Pistavad koivad sisse ja kui roog maitseb, siis torkavad londi järele. Tagapool on väike ümmargune lauake, kus taldrikutel ilutsevad lahti lõigatud apelsinid ja ananassid. Jällegi liblikatoit.
Kärt ja Antitea avasid liblikamaja mullu juulis. Avapäeval käis seal troopilisi iludusi uudistamas üle 400 inimese, kui lapsed maha arvata. „Neid me ei lugenud,” ütleb Kärt. Aasta jooksul on peale eestlaste liblikamaja üles leidnud ka välismaalased, tuldud on Soomest ja Lätist, Hispaaniast, Brasiiliast ja Egiptusest.
Jaani talu liblikamaja ei ole Eestis ainuke, liblikatuba on ka Tallinnas ühes kaubanduskeskuses, Lutsarite oma oli siiski esimene, kuigi paar aastat tagasi ei olnud tartlastest emal-tütrel õrna aimugi, et nad midagi sellist võiksid ette võtta. Pärnumaale sattumine oli juhus. Kui Tartu ümbruses sobivat talukohta ei leitud, laiendati otsingut ja sattuski Koonga kant ette. „Kolisime linnast ära, sest hing ihkas maale, kuigi me pole põllumehed ega midagi,” tunnistab Antitea.

Veidi lihtsam maatöö
Kuidas siis juhtus, et eluaeg õmblejana töötanud ja Tartus Karlovas suure aiaga majas elanud Antitea hakkas Koonga metsas koos tütrega liblikaid kasvatama? „Seda on keeruline seletada,” ütleb Kärt.
Mõne aasta eest elas ja töötas ta seitse kuud Inglismaal. Londoni loomaaias nägi ta liblikamaja. Antitea mäletab, kuidas tütar kord moka otsast poetas, et teeks endale ka sellise. Väiksema.
„Mina olin kolinud, istusin ja mõtlesin, mida siin metsas tegema hakata,” ütleb Antitea. Ja tulidki liblikad.
Esialgu katsetas Inglismaalt naasnud Kärt liblikakasvatust oma toas, praeguseks on nende päralt troopilisi taimi täis hiigelhoone. Taimede eest kannab hoolt ema, liblikate eest tütar.
Liblikakasvatus iseenesest tundub siiski mõnevõrra lihtsam ja puhtam ettevõtmine kui muu maamajandus – pole vaja heina teha ega sõnnikut lükata, künda ega külvata.
Piisab õitest, kust liblikad nektarit joovad. Kui õisi pole – ja talviseid õisi – näiteks kallasid – nad eriti ei tahagi, siis ajabki asja ära meevesi või (puuviljatoidulistele) apelsinid-ananassid.

Kaie Ilves Foto: Urmas Lauri

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar