lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Kohtumine servaliga

Ühes Tallinna kodus elab imeline ja haruldane kaslane. ­Ilvesesuurune kiisu on hella hingega lemmikloom, kes silitamise peale nurru lööb.

Jalutan mööda Põhja-Tallinna tänavaid. Ühtäkki satub mu vaatevälja üks veidralt liikuv omamoodi elukas. Ei suuda oma uudishimu tagasi hoida ning ruttan üsna nahaalselt juurde: “Mis loom see on?” Samal ajal tundes piinlikkust, kuidas ma siis ei tea, kellega tegu, mina kui tõsine loomafänn . Olgu, neelan oma uhkuse alla: “Vabandan, ei soovi liialt tülitada, aga teie trakside otsas liigub väga omapärane loom. Kellega tegu? Omanik naeratab: “Heh, tegemist on Aafrika servaliga.”
Jõudsin omapärase järelduseni: kel vähegi huvi metsikute kiskjate vastu, tunneb selle liigi silmapilkselt ära: suured nahkhiire sarnased kõrvad, leopardile iseloomulik täpiline muster ning graatsilised ülipikad käpad.
Uudishimutsesin edasi ning sain teada, et Eestis elab vähemalt kaks Aafrika servalit (ehk rohkem, puudub vastav info). Tõsiselt? Olen alati olnud lummatud metsikustest kiskjatest nii kaua kuni suudan meenutada, seega ilmselgelt ei saa ma enam rahu enne, kui olen uurinud võimalikult palju selle eksootilise olendi kohta. Just, olen ametlikult missioonil! Paar lisasõna looma omanikuga ning mõne päeva pärast kohtumine planeeritud. Uh, see läks kergelt.

Paar päeva hiljem...
Koputus... Ukse avab seesama võrdlemisi kleenuke naisterahvas, naeratab ning kutsub üle ukseläve. Pärast põgusaid viisakus vahetusi, ei täheldanud mingisugust märki sellest kassist, keda mõningad päeva enne linnas kohtasin.
Hakkasin juba endamisi mõtlema, kas ma olen ikka õiges kohas – lootsin uksel seistes kuulda vähemasti suure kiskja möiret. Ei näinud ma mahukat puuri, ei kuulnud urinat ega muid veidraid loomseid hääli, ka mitte kassidele omast kaitse eesmärgilist susistamist.
Naine jagas mulle naeratusi, pakkus istet ning küsis kas ma soovin joogipoolist. Tänasin sõbraliku žesti eest, kuid keeldusin.
Lisasin: “Siiras tänu teile külalislahkuse eest, aga nagu ennist sai räägitud, olen siin, et tutvuda teie eksootilise kassiga, soov üks vahva artikkel kirjutada.
Naine muiates: “Aaa, muidugi, piinlik, minu viga! Üks hetk. Hõikas... Limbo, kss-kss-kss!“
Mõni sekund hiljem jooksis keskmise suurusega kassi moodi loom meie suunas.
„Oh heldeke!“, vaata vaid! Ligi 50cm turja kõrgusega graatsia oli just nagu moeajakirjalt välja astunud: sihvakad ülipeenikesed pikad jalad , enesekindel pilk ning looklev lühikesevõitu saba vingerdamas. Üllataval kombel just see teebki servali eriti tähelepanuväärseks – neil on kaslaste seas proportsionaalselt kehaga kõige pikemad jalad ning suurimad kõrvad.

Hell ja rahulik loom
Nii... Istusime, naturaalselt uudishimulik oivaline pikakoivaline asus uudistama. Hämmastav. Terve keha kaetud kontrastsete mustade täppide, laikude ning triipudega oranzikal kehal, valge kõhu- ja koonualune on otsekui kirss tordil.
Olles ise võõras külaline, siis ma endiselt ei mõistnud päris täpselt, kuidas sellise metsiku loomaga peaks käituma.
„Kas nad on alati sellised hellad ja rahulikud?“
Omanik (naerdes): „Sõltub sellest, kuidas neid kasvatatakse, ideaalis tuleks hakata sidet looma enne 9. nädalat. Siis nad õpivad nautima inimes(t)e seltskonda, siis muutub see servalite jaoks loomulikuks. Tegemist on looduses küll erakliku kaslasega, aga sellegi poolest, kasvades koos inimestega, tahavad nad seltskonda.”
Ilmselgelt, olles nii selle looma välimusest kui ka iseloomust lummatud, pidin jätkama küsimustega tulistamist: “Ma ei ole varem ühtegi seda laadset kaslast siin kandis näinud. Google küll aitas, aga kas see on tõsi, et isegi Tallinna Loomaaias ei ole ühtegi Aafrika servalit?“
Omanik (veidi kõhklevalt): „Eeehm,..Ma tõesti ei tea, et oleks. Aga ära karda, teda võib julgelt puudutada ja õrnalt paitada. Nagu enamik sotsialiseeritud kasse hindavad nad lähedust ning tähelepanu“.
Olgu, vaikselt lähenen üüratutult hirmuäratavalt pikkade teravate küünte ja metsiku mustriga loomale. Mõeldud-tehtud!
Väike muie tekkis koheselt, sest Limbo vastas omapoolse sügava nurrutämbriga. Avastasin, et servali karvastik on küll lühike, kuid samas väga pehme ning siidine. Erinevalt tavakassidest, ei pidavat nad karva ajama peaaegu üldse. Mnjah, oma mustal pulloveril ei suutnud tõesti tuvastada ühtegi karvanääpsu.

Käpaliste ühiselu
Ootamatult laskus omanik põrandavaibale. Minu üllatuseks kostus tugev nurru-põrin ja serval surus oma näo üsna jõuliselt vastu omanikku. Nii kass kui ka tema “kaasinimene” tundusid olevat harjunud sellise omapärase suhtlusviisiga ning vastastikune lugupidamine näis siiras.
Oot, mitu looma siin on?
Ühtäkki sähvatas elutoa diivani patjade tagant üks hallikas-sinkas väike terjerilaadne kerra tõmbunud koer. Oot, kas siin veel üks käpaline? Kuidas nad omavahel hakkama saavad? Omanik: “Heh, hea küsimus, minu ameerika karvutu terjer ja serval saavad suhteliselt hästi läbi. Nad austavad teineteist. Aga loomulikult energiline terjer ning metsiku loomuga kass tõenäoliselt ei hakka kunagi koos kaisus magama. Seega omaniku roll on siinkohal äärmiselt oluline: jagada tähelepanu mõlema (mitme) looma ja nende vajaduste vahel, et vältida käpaliste omavahelisi konflikte.”
Oot, aga mida serval kodustes tingimustes sööb?
„Enamasti sööb ta erinevaid väikseid loomi nagu hiiri, merisigu, jäneseid, rotte ja ka erinevaid linde. Kõik peaksid ideaalis olema serveeritud värskelt ja töötlemata kujul. Siinkohal tuleb kinldasti kasuks head suhted usaldusväärse4te väikefarmide omanikega, kus erinevalt tööstusfarmidest, kasvatatakse loomi ilma neile antibiootikume, hormoone ja teisi aineid manustamata.

Aafrikas on neid rohkem
Serval (Leptailurus serval) on keskmise suurusega kaslane, kes pärineb Aafrikast. Selles mõttes, on serval tõeline pan-aafrika loom: tema 18 alaliigi leviala ulatub Põhja-Aafrikas Sudaani kõrbealast ja Egiptusest kuni Sahelini (kus ta on vähemlevinud), lõunas läbi savannide ja rohumaade ning enamuses Ida-Aafrikast, kus nende populatsioon on väga suur.
Seega, on looduskaitsealasest perspektiivist vaadatuna on serval „vähim murettekitava“ looma staatuses. Serval eelistab elada veeallikate lähedal (kuigi teda ei leidu vihmametsades) ning õnneks on tema jahtimisele kehtestatud palju piiranguid kohtades, milles on levinud servalite jahtimine või salaküttimine.
Serval kasvab kiiresti ja tal on täiskomplekt piimahambaid oma esimestel elukuudel. Isased kasvavad umbes 20 kilosteks isenditeks ning täiskasvanud emased kaaluvad kuni 15 kilo. Õlakõrguses kasvavad nad kuni 60 cm kõrguseks. Kuigi neile ei ole omane agressiivne käitumine, siis võivad nad kassidena olla ettearvamatud oma käitumises ja reaktsioonis inimkäitumisele, samuti pole nad teadlikud oma võimalikus tugevuses (näiteks mänguhoos tehtud küünistuse tagajärjest). Just see on peamine põhjus, miks ei ole neid soovitatav pidada väikelastega või pisilemmikutega kodudes.
Servalid on enamasti väga puhtad loomad ning vajavad vähest hooldust selles osas, kuna hoolitsevad ise oma puhtuse eest ning karva ajavad vähesel määral või üldse mitte.

Ilmastik ja tingimused
Kuna serval on väga aktiivne ning nõtke kehaehitusega kaslane, kellele meeldib ronida ja hüpata, ei ole sobiv teda pidevalt hoida siseruumides ning välistes tingimustes olekuks on vaja piirdeid. Samuti saab servalit jalutama harjutada jalutustrakside otsas. Talle on äärmiselt tähtis kokkupuude päiksega (ultraviolettkiirgusest saadav D-vitamiin on neile eluks vajalik). Külma ilma korral tuleks vältida siseruumidest väljas olekut, kuna servalid on altid külmema temperatuuri korral kopsupõletikku haigestuma.
Servalitele on nõutav igal ajal minimaalselt 15 ruutmeetrit liikumisruumi (kuigi erinevad jurisdiktsioonid võivad nõuda rohkem ruumi ning ideaalselt vajavad nad umbes 50+ ruutmeetrit vaba liikumisala).
Neil peab olema võimaldatud liikuda põrandast vähemalt 3 meetrit kõrgusesse – veel parem kui see kätkeb endas erinevaid kõrgusastmeid ronimiseks. Selline liikumisruum peab olema võimaldatud, kuna seda tüüpi kassid otsivad kõrgemat pinda, mille peal tunda end turvaliselt ning vaadelda, mis on toimumas allpool. Tegemist on väga tähelepanelike kaslastega, jälgivad oma ümbruskonda pingsalt. Kui on võimalus, pakkuda servalile väljapääs siseruumidest välja, tuleb neile tagada väljas soojustatud kuudilaadne ala ning kindlasti vaba sissepääs siseruumidesse.

Erk loom vajab tegevust
Siseruumides võib aktiivne serval muutuda kergesti tüdinuks ning seetõttu hävitada kõike, millest jõud üle läib (toataimed, paberirullid jms). Seega on väga tähtis teha kindlaks, et ükski toataimedest poleks sellise kaslase jaoks mürgine.
Lemmiklooma või elukaaslasena on serval hell, mänguline ning väga energiline pereliige. Ta on samaaegselt nii päevase kui öise eluviisiga ning väga uudishimulik loom, kellele meeldib kõrgel ja kõrgelet hüpata. Väga ärksa loomana on kohustus võimaldada tal väljas liikuda. Ta võib saada hästi läbi ka teiste koduloomadega – näiteks kasside ja koertega.
Piirangud koduloomana hoidmiseks varieeruvad riigiti – näiteks on vaja servali koduloomana pidamiseks Suurbritannias luba, muudes riikides võib selle kodulooma hoidmine olla keelatud.

Käitumise põhijooned
Looduses meeldib neile täpikutele jahti pidada kõrgemas rohus (savannilaadses keskkonnd). Olles suurepärased ronijad, ujujad ja hüppajad, on nad võimelised püüdma linde keset nende lendu, kuni kolm meetrit maapinnast.
Nagu ka kodukassid, on nad elavad ja mängulised ning muutuvad väga hellaks ja pühendunuks oma omanike suhtes. Neil on vali nurrumine ja nad väljendavad oma kiindumust, müksates peaga hellalt ning hõõrudes end vastu omanikku.
Erinevalt kodukassidest nad ei mjäu, vaid toovad kuuldale säutsuva häälitsuse. Serval on väga lummav koduloom, kuid ta ei ole kõigile sobilik.
Ta on väga aktiivne, samas ka natuke häbelik – sellepärast võtab pühendumust ja aega, et luua temaga püsiv lähedane sidet.
Samuti on vaja täita kõik tingimused õige toitumise ja majutamise tagamiseks. Kui aga juba on servalist saanud sinu sõber, on sul truu kaaslane kuni 20 aastaks.

Teadmisi toidusedelist
Servalid ei ole kaslased, kes sööksid ka näljas olles poelettidelt saadavat kassitoitu. On väga tähtis tagada nende söögitaldrikule värsket liha. Seepärast pole ka see kaslane sobiv kaaslaseks inimestele, kes ei talu vaatepilti sellest, kuidas õgitakse korraga terve loom.
Serval sööb oma toidu koos luude, sulgede ja karvastiku ning sisikonnaga, jättes järgi söögikorrast vaid tühja taldriku. Nad söövad 0,4-1,4 kg liha (vastavalt suurusele) päevas ning toorena. Neile võib anda kiskjast koduloomade toidulisandeid, näiteks Carnizoo’d, kuid mitte mingeid poesnäkke ega tavalist kassitoitu.
Nad eelistavad süüa elusaid (või vähemalt värskelt külmutatud) täissules linde või täiskarvas loomi. Neile võib meeldida ka muu värske liha: lamba-, veiseliha, kala jne. Toorest sealiha tuleks vältida, kuna see võib sisaldada kõrgel määral parasiite töötlemata kujul.
Tuleb silmas pidada seda, et nagu ka inimesed, on ka servalid ohustatud selliste bakterite poolt, mida toorest lihast on võimalik saada, näiteks salmonella, listeria, erinevad solkmed jms. Orgaaniline ning vabakasvatusest tulnud liha on alati eelistatud, kuna tööstuslik liha võib sisaldada antibiootikume, hormoone ning teisi ebasoovitavaid või kahjulikke lisandeid.

Tervis ja hooldus
Küünte eemaldamist ei tohiks servali puhul rakendada, kuna ta kasutab küüsi ainult enesekaitseks või saagi tapmiseks, ning neid olukordi ei tule majapidamises ette.
Kui tagada ka piisavalt esemeid küünte teritamise jaoks (näiteks kraapimispost, mis mõeldud kassidele), siis ei ole vaja ka küüsi viilida või lõigata.
Nagu kõikide kasside puhul, tuleks kõrvu regulaarselt kontrollida, hoidmaks neid potentsiaalse mustuse, seenhaiguste jms kogunemise eest – kui jätta kõrvad kontrollimata, võib selle tagajärjena tekkida infektsioon.
Nagu iga teise kodulooma puhul, on väga tähtis ennetada haiguste tekkimist – see säästab omanikule aega ja raha ning aitab tema karvasel sõbral elada pikk ja õnnelik elu.

Distsipliin ja ohud
Kassid kipuvad mängima hammastega. Samamoodi ka serval. Et sellist agressiivset käitumist distsiplineerida, leidsin et parim viis treenimiseks on hammustuskatse ajal lükata õrnal viisil neile sõrm suhu kurgu poole, mille peale kass automaatselt tõmbub eemale ning lõpetab hammustamise. Ajapikku, see kogemus seostub hammustamisega ja tekitab ebameeldiva seose. See „sõrme lükkamise“ manööver on mõeldud selleks, et tekitada ebamugavust hammustamise ajal, mitte valu tekitamiseks. Samuti, ei tohiks mitte kunagi lüüa või käituda vägivaldselt kassiga, kuna sellisest kogemusest kass ei õpi, vaid vastupidi – muutub arglikuks, aina rohkem vaenulikuks, agiteerituks ja käitumuslik trauma võib viia soovimatute (ja halbade!) tagajärgedeni.
Serval ei ole erinevalt kodukassist kümneid tuhandeid aastaid inimese poolt kodustatud, seega ei mõista ta koheselt inimese kehakeelt. Ta on mänguline loom, kellele tuleb läheneda hoole ja austusega.

Mariliin Saar Fotod: Andres Hion

0 kommentaari Lisa kommentaar