NUKU teatris on kindlasti palju erinevaid saladusi, nagu teatrites ikka. Ühe neist saame täna teada – päris tihti käivad teatris töötavad inimesed tööl koos koeraga.
Lava peal ja lava ümber toimib musttuhat erinevat protsessi. Et publikul oleks tore etendust jälgida, on hõivatud märksa enam inimesi, kui parajasti laval näha saab. Iga lavastuse sünd on suur ja kaugemalt vaataja jaoks küllalt salapärane protsess.
Kui aga teatris on rahulikumad päevad ning publikut parajasti pole, käivad mitme Nukuteatri töötajaga tööl kaasas ka nende koerad. Sõbralik teatrimaja meeldib ka neljajalgsetele!
Esimene stseen: lavastaja tubaLavastaja Vahur Kelleri koer Mündike on teatri staažikaim neljajalgne töötaja. Sõna kõige otsesemas mõttes, sest lisaks peremehele seltsi pakkumisele on ta kaasa löönud ka kahes lavastuses ning omal nahal tundnud, mida pingeline lavaelu tähendab.Mündike liituski Nukuteatri kollektiiviga esmalt töistel põhjustel. Aastaid tagasi lavastas Vahur Keller jõululavastust „Sinine unistus”, kus etenduse lõpul juhtub ime ja nukk muutub koeraks. Seega oli teatril vaja leida koer, kes oleks piisavalt „õige” välimusega (loe: natuke laval kasutatava nuku moodi) ja suudaks laval käituma õppida. Otsingud sõpruskonnas ei andnud tulemusi ning nii vaadati üle ka varjupaigakoerad.Sealt Mündike leitigi – kena must pikakarvaline koeralaps. Vahur Keller tunnistas, et tegelikult polnudki Mündike välimuselt päris selline, nagu ta mõelnud oli. Aga… Just see kutsikas tormas esimesena Vahuri juurde ja andis kogu oma olemusega teada, et tema on nüüd oma inimese leidnud. Sellise äratundmise vastu ei saa, seda teab küllap igaüks, kes on väljavalitud inimeseks osutunud.Teatrisse jõudes pissis Mündike esimese asjana lavapoodiumi alla, andes sellisel viisil teada, et nüüd on see ka tema teater.
Lavakoormus oli korralik, jõuluetendusi mängitakse aasta lõpul kuni kolm korda päevas, kokku mängiti „Sinist unistust” ligi poolsada korda, aga tubli ja rõõmus kutsikas sai pingelise jõulukuuga kenasti hakkama.
Lavakoer leidis koduProovide ajal tegeles tubli lavaloomaga kogu teatrirahvas, ent kui etenduste aeg läbi sai, kujunes nii, et Mündike kolis elama lavastaja Vahur Kelleri koju ning saigi päris tema oma koeraks.Väike koer osutus väga nutikaks: peale selle, et ta võitis kõik südamed enda hüvanguks ning sai palju kiitusi ja maiustusi, õnnestus tal teatrirahvast veenda selleski, et aidata tuleb ka tema sõpru – teisi koeri varjupaigas. Loodi Mündikese fond, kuhu kõik teatri- ja koerasõbralikud inimesed annetada said ning selle raha eest kingiti paari kuu koeratoiduvaru neile, kes varjupaigast koera võtsid. Kõigil paluti ka oma koera edasisest elust kirjutada ja pilte saata ning nii sai Mündikese fond palju-palju rõõmsaid kirju.Kui teatris valmis lavastus „Bullerby lapsed”, kutsuti Mündike taas lavale. Nimelt päästab Bullerby küla poiss Olle kurja kingsepa käest tolle pahasti koheldud koera ja saab koera endale. Õnnelikuks stseeniks, kus koer ja Olle kohtuvad, oli vaja päriskoera ning Vahur Keller tõi taas lavale tubli ja kogenud koernäitleja Mündikese. Olle rollis oli laval Taavi Tõnisson ning inimene ja koer tegid laval igati kena ja korralikku koostööd.Nüüd on Mündike juba päris eakas koer. Muutunud on ka tema välimus. Veidi puudli moodi lokipahmakas on asendunud minimalistlikuma lühikarvaga ning lavatöö asemel eelistab Mündike Vahur Kellerile lihtsalt seltsi ja inspiratsiooni pakkuda. Kui inimese töögraafik võimaldab, tulevad nad koos tööle. Mündikesel on lavastaja toas oma isiklik padi ja veekauss ning teatrielu meeldib talle endiselt.
Vahur Keller ütleb, et on lasknud koeral olla võimalikult palju tema ise – trikke pole eriti õpetanud, aga kerge dressuur on tehtud küll. „Mündike on veidi isepäine, minu arvates lausa natuke kassi moodi tegelane ja ma pole tahtnud teda muuta,” märgib mees.
Teine stseen: nukumeistri tubaEhkki Mündike on Nukuteatri koertest kõige staažikam ja tänu näitlejatööle ning fondile ka kõige kuulsam, pole ta kaugeltki mitte ainuke teatrikoer.Teatri töökojas askeldavad ühe laua taga nukumeister ning töökodade juhataja Evelin Vassar ja tema Welshi springerspanjel Iiris. Welshi springerspanjeleid Eestis väga palju pole ning selle koera kohta võiks teada, et kunagi eelkõige jahikoeraks aretatud tõust on tänaseks saanud suurepärane ja sõbralik seltsikoer. Samas toas töötav nukumeister Annika Aedma kinnitab, et koer tööruumis mõjub hästi ja stressimaandavalt ning loob igati mõnusa tööõhkkonna.Päris iga päev Evelin Iirist tööle ei too, ainult siis, kui ühtegi inimest tema perest sel päeval kodus pole – siis ei pea sõbralik ja seltsilembene Iiris pikka päeva üksinda kodus veetma. „Kui tuleme, on ta algul üsna elevil, saab aga kiiresti aru, et siin on turvaline ning siis on ta päris rahulik,” jutustab perenaine. „Tegelikult ma ei teagi, kas ta lihtsalt lepib siinolemisega või meeldib see talle päriselt,” arutleb ta.Kuna teatrimaja lähedal on ka Tornide väljak ning Schnelli tiigi park, pole kaugel minna ka väikesele jalutuskäigule.Evelinile meeldib vahel ka kodus töötada. Ning ehkki Iiris on väga uudishimuliku loomuga, saab ta aru, kui perenaine keelab – laualt poolikuid nukuehitusi ning õmblustöid kaasa ei viida ning Evelini „mänguasju” ei närita.
Evelin Vassar on nukke valmistades teinud ka koeri, viimati näiteks lavastuse „Nublu” tarbeks nimiosalise. Oma koera nägu pole ükski nukk-koer tulnud, küll aga valmivad nukud vahel näitlejate näo järgi. Üks populaarsemaid nägusid on nüüdne teatri kunstiline juht Mirko Rajas, märgib Evelin.
Kolmas stseen: koer, kellele meeldib kaasa sõitaNooruke jack russelli terjer on kehastunud elurõõm – neli väikest käppa alustavad kiirjooksuga juba enne, kui perenaine, müügiadministraator Liisa Eomois ta sülest maha paneb.Peremees, teatri näitleja ja bussijuht Riho Tammert ulatab pidulikult koerakese visiitkaarti, et keerulisevõitu nimi õigesti kirja saaks.Ritchie Blackmore. Peremees noogutab rõõmsalt kaasa – just nii, täpselt nagu Deep Purple´i kitarrimees ja laulukirjutaja.„Tavaliselt on koertel keerulisem kennelinimi ja siis pannakse talle peres lihtsam ja suupärasem nimi. Meie oleme ilmselt hullud, me panime talle omaltpoolt keerulisemalt kõlava nime,” muigab Tammert.Riho, Liisa ja Ritchie Blackmore moodustavad rõõmsa teatripere, kellele meeldib koos olla igal pool – nii tööl kui ka kodus. Puhkuse ajaks aga valmistutakse veel eriti põneval viisil, nimelt plaanitakse minna kolmekesi tõukerattamatkale, kus Ritchie saab pikemad vahemaad kaasa sõita ratta taha kinnitatud „haagisvagunis”.Liisaga koos tööl käia on küllalt keeruline, sest perenaine veedab hulga tööaega teatri kassas, seal aga käib palju koerakesele võõraid inimesi. Seevastu meeldib Ritchiele väga oma peremehe Rihoga kaasa sõita – bussis on justkui teine kodu. Juunikuise NuQ Treff festivali ajal on Rihol ja Ritchiel eriti palju tööd, sest neil tuleb hoolitseda saabuvate ja lahkuvate külalisesinejate logistika eest.
„Tuled aga lennukist maha, istud bussi ja kohtud teatrikoeraga,” muheleb bussijuht Riho. Vahel peab töö tõttu sõitmas käima ka Liisa ning siis „abistab” Ritchie teda hea meelega plakatite levitamisel.
Õpitakse ja õpetatakse koosKoerasõbralikkusega pole aga seotud mitte ainult tema töö bussis, vaid ka töö laval. Riho Tammert on Nukuteatri üks staažikamaid töötajaid (alates aastast 1979) ning laval 1981. aastast.Riho jutustab, et on mänginud ka koeri ning ühtteist ka oma Ritchielt õppinud. „Näiteks lavastuses „Pesamunad” on üks mu rolle kutsikas. Kuidas kutsikas ärkab? Kogu kehaga ringutades! Seda oskab Ritchie väga kenasti ette näidata – tagumised käpad pikalt taga sirgu.” Täpselt nii toimib Riho ka etenduse kutsikanukuga sirmi peal mängides. Etenduses „Hanel oli auto” mängib Riho Tammert Peni-Pallurit ning õige mitmes tükis on ta ka hunti mänginud.Teatritöö kõrvalt aga jõuavad Riho ja Liisa elada ka väljakutseterohket koerakasvataja elu. Ritchie Blackmore on käinud Tiina Toometi kutsikakoolis, nüüd aga omandab kuulekusoskusi legendaarse koeratreeneri Sirje Vetsi juhendamisel. Riho täpsustab, et eelkõige õpivad treeneri käe all siiski koeraomanikud – kõigepealt tuleb aru saada, kuidas maailm koerapilguga vaadates paistab, siis saab hakata oma koerale maailmas paremini hakkama saamist õpetama. „Võistlusplaane meil pole, aga kuulekus ja hea käitumise oskused võimaldavad meil koos palju ringi käia,” räägivad omanikud.Koeraga koos omandavad uue vaate maailmale ka tema inimesed. Riho märgib, et koeraga koos elu avastades on ta jõudnud ka inimestes pettuda – no milline täie aruga inimolend loobib korrusmaja aknast välja kanakonte ja muud prahti… „Koer muudab inimese paremaks. Näiteks hakkab inimene rohkem ümbritseva keskkonna puhtusest hoolima,” arutleb ta.Ritchie Blackmore ise pole suuri pahandusi korraldanud. Mõned puruks näritud raamatud siiski patunimekirjas on – kõigepealt sai hambaid tunda „Viskiklubi aastaraamat”, seejärel „100 sigadust sõbrale”.
„Ritchie näitas, kuidas võiks käia 101. sigadus,” muigab peremees. „Vahel me naerame, et meil on topeltpaberitega koer – on kennelipaberid ja on hullupaberid.”
Neljas stseen: kohvikukoerTeatri teenindusjuht Anna Leiner väga tihti oma lemmikloomaga tööl käia ei saa – kohvikus napib koera jaoks vajalikku privaatsust.Ehkki, Anna koer, corgi tõugu Ariel on sedavõrd majesteetlik ja rahulik loomkaaslane, et sobiks mitte ainult teatrikoridoridesse vaid mistahes parkettidele. Koeralegendide ajalugu tunneb neid legendaarsete nõia- ja haldjakoertena, kes siinse ja fantaasiamaailma vahel sidet pidasid. Vanades muinasjuttudes on tihti pisut tõde, kindlasti vastab tõele aga asjaolu, et corgi on lausa nõiduslikult meeldiv tegelane.
Ariel õigustab oma tõu väärikat ajalugu igati. „Ta on hea iseloomuga, rõõmus ja malbe tegelane, kes saab hästi läbi nii inimeste kui ka teiste loomadega, isegi kassiga,” jutustab perenaine. „Teatris ta mul väga tihti kaasas ei ole, küll aga käib ta tööl kaasas mu abikaasaga, kes töötab suures lofti-tüüpi kontoris, kus koeral on korraga nii ruumi kui ka privaatsust. Kui ta esimest korda teatrisse tuli, siis ta ainult istus nurgas ja vaatas, tasapisi aga harjus siinse meluga ning hakkas ennast ka siin hästi tundma.”
Viies stseen: kommunikatsioonikoerTegelikult oleks võinud – või isegi pidanud! – rääkima väikesest sõbralikust Frodost kõigepealt. Sest just tema perenaine, teatri kommunikatsioonijuht Hannele Känd tuli mõttele kutsuda siinkirjutaja teatrikoerte igapäevaelu uudistama.Kuid nii, nagu kommunikatsiooni-inimesed seavad ennast üldjuhul veidi tagaplaanile, astus sinna perenaise kõrval ka Frodo, olles ometi peaaegu kõikjal kaasas.Sarnaselt Mündikesele on ka Frodo pärit koerte varjupaigast. Hannele oli tükk aega mõelnud „Aga ükskord…”-stiilis mõtteid, kui nägi möödunud aasta jõulude eel Pärnu varjupaiga kodulehel Frodo fotot. Vahel tunneb koer ära oma inimese, vahel inimene oma koera – igatahes seda pilti näinuna olid Hannele jaoks „ükskord”-mõtted minevik ning 2. jaanuaril algas ühine elu koos targa ja armsa täiskasvanud krantsiga.„Meile meeldib palju koos olla ja kui teatris pole publikupäev ega ka koosolekuid, siis me käime koos ka tööl. Kui on vaikne päev, saab vahepeal isegi ilma jalutusrihmata olla,” selgitab Hannele. „Algul käisin temaga väljas pea iga pooleteise tunni järel, siis aga sain aru, et nii tihti pole vajagi. Nüüd teeme keset päeva ühe mõnusa jalutuskäigu ümber Schnelli tiigi ning pärast tööd läheme aedikusse mängima. Jalutan koeraga vanalinnas ka muul ajal – elame Kaarli kiriku lähedal ning ma tahan kindel olla, et ta tunneb end linnas turvaliselt ning oskaks kas koju või teatrisse tagasi tulla ka siis, kui ta peaks mingil põhjusel kaotsi minema.”Frodo annab iga perenaisega koos oldud hetkega mõista, et temale selline elukorraldus, kus koerad ja inimesed koos töötavad, igatahes meeldib.Hannele aga jutustab, et oma koeraga tööl käies muutub ini-mene tähelepanelikumaks ka teiste inimeste ja loomade koosluste suhtes – näiteks teab ta täpselt, milline koer „töötab” naabruses asuvas riidepoes, milline aga sama kandi plaadipoes.
Nukuteatrist tulles on alati hea tuju. Enamasti toreda etenduse pärast – neid leidub seal nii pere kõige väiksematele, veidi suurematele kui ka täiskasvanutele – seekord aga lahedate kohtumiste pärast teatrikoertega.
Anne-Mari Alver Foto: Laura Vadam
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.