Kümme küülikut, neli hamstrit ja teised: Aitäh, et välja kannatasite!
Võimalik, et maamuna peal on inimesi, kes on sündinud lemmikloomapidajad, nagu on sündinud lapsevanemaid, sündinud emasid-isasid.
Sündinud emade-isade võsukesed magavad öö läbi, hakkavad kohe pärast sündimist potil käima, saavad sisse kõikidesse eliitkoolidesse ja kaitsevad 20-aastaselt doktorikraadi.
Sündinud lemmikloomapidajate kodudes ei haigestu, satu stressi ega sure ükski lemmikloom. Sündinud lemmikloomapidajad lihtsalt ei lase sel sündida. Nad teevad kõike nii õigesti, et lemmikloomade elu kodudes on üks lust ja lillepidu. Võimalik, et sündinud lemmikloomapidajad targu ei võtagi omale kunagi looma, et mitte eksida. Nad lihtsalt on nii-ii vastutustundlikud, nood õiged ja sündinud.
Eluaegne õppimine
Noh, mina, mis seal salata, ei ole sündinud lemmikloomapidaja. Mina olen ikka kõvasti pidanud õppima, ja õpetanud on mind aastaid ja aastaid just needsamad, pahatihti mitte targu, vaid vastuoksa - just mittetargu - koju tassitud (pisi)elukad.
Minusugune saab tagantjärele ainult öelda: „Aitäh, et välja kannatasite!“
Sest ega lemmiklooma pidada ole niisama siuh-viuh, nagu ei ole seda muu elugi.
Mõnikord on lemmikloomad õpetanud mulle või minu lähikondlastele ka seda, et mõnda looma ei olegi üldse võimalik pidada. Näiteks kassi või koera või rotti või küülikut või hamstrit või merisiga. Paradoksaalsel kombel on - mitte küll iga jumala kord, aga mõnikord siiski - pärast toda esialgu nii traagilist mitte võimalikkuse tõdemust too õige pidamine alles alanud, nii et lõppu ei ole näha.
Minu esimene koer jäi lihtlabaselt auto alla. Oma esimse kassi kolisin ma oma pensioneerunud ja maale kolinud koolidirektorist papa juurde, sest kassi lihtsalt ei olnud võimalik pidada. Minu esimene merisiga sai aeglaselt progresseeruva halvatuse, mida ei osanud ravida ükski veterinaar. Minu esimene, vabapidamisel olnud rott läks tigedaks, hammustas mu last, nii et ma sain üsna ruttu aru, et rotti korteris ei ole võimalik pidada. Tõenäoliselt sai sellest aru ka rott, ja kadus ära.
Uue koera ega meriseaga ma ei katsetanud. Uus rott osutus leebeks ja leplikuks. Kasse on mul nüüd korraga kolm ja ma ei kujutaks oma elu nende kolmeta üldse ettegi. Kõige rohkem aga on õpetanud mind küülikute ja hamstrite kirju plejaad.
Küülikud. Loom pole mänguasi
Aga jah… Minu esimene loom oli valge küülik. Ma ei olnud sedasorti lapsuke, kes hulkuvaid kasse koju tassiks, selleks olin ma liiga sõna- ja käsukuulelik, või ei olnud lähikonnas lihtsalt ühtegi hulkuvat kassi, mine tea, aga pika oma looma painamise peale tõi mu koolidirektorist papa ühel heal päeval koju küüliku. Elukas oli lumivalge ja imeliste punaste silmadega. Elama pandi ta paraku küll mitte tuppa, nagu ma lootsin, vaid puuri, aga tuppa tassisin ma teda küll. Leebe loomuga loomale paistis see meeldivat, kuni naabrimees teatas, et sedasi looma talveilmaga tuppa ja õue ei sünni solgutada. Jääb kopsupõletikku ja. Ega loom ole mänguasi. No vat! Oi, kuidas mul hakkas süda valutama. Vähendasin tassimist kohe kõvasti. Ja kui tassisingi, siis suure südamevalu ja sooja ilmaga…
Kaie Ilves
Jätkub ajakirjas...