Eesti looduses elab umbes 20 erinevat loomaliiki, kelle kõigi kohta võib öelda “hiir”.
Zooloog Jaanus Remm selgitab, kuidas neil vahet teha, ja ütleb mida teha, kui mõni neist külmade ilmade ilmadega tuppa kolib.Igal aastal pöördub üks või teine hea sõber minu poole küsimusega hiirtest. Ikka juhtub, et sügise saabudes on väike karvane loom jooksnud üle köögipõranda, seejuures palju elevust tekitanud. Või siis on kevadel metsaservas jalutades silma jäänud lume alt paljaks sulanud möödunud aasta heinakulusse tekkinud tunneleid meenutavate käiguradade võrgustik. Hiired – just, sellised väikesed karvased loomad. Siiski ei ole alati selge, mida selle sõnaga mõeldakse. Laiemas mõttes hiiri on nimelt erinevaid ja mitmed neist ei ole bioloogiliselt sugugi hiirlased. On lihtsalt hiired, uruhiired, unihiired, karihiired, nahkhiired ja teised. Igaüks omamoodi, põnev ja tähelepanuväärne eluvorm.
Räägin järgnevalt kahest kõige sagedamini kohatud Eesti hiirest, koduhiirest (Mus musculus) ja leethiirest (Myodes glareolus). Esimene on kõige tüüpilisem hiir, kelle järgi on nimetatud kogu hiirlaste sugukond. See on imetajate klassi kõige suurem sugukond, millesse kuulub rohkem kui 700 Euraasiast, Aafrikast ja Austraaliast pärit liiki. Teine kuulub hamsterlaste hulka. Mõlemad on näriliste seltsi esindajad. Aga närilised ei ole eelnimetatutest karihiired ja nahkhiired.
Koduhiir on kodus kõige sagedasemKoduhiir on ühiseluline loom, kes Eesti oludes elab vaid inimese läheduses. Suvel käib laiemalt ringi, kuid põhjamaa talve elab üle vaid majapidamistes. Koos inimese ja rändrotiga on ta üks maailma kõige laiema levikuga liikidest. Liik on pärit Kagu- ja Lõuna-Aasiast, kust levis umbes 10 000 aastat tagasi, kui tekkis viljakasvatus lääne poole. Hiljem levis koos eurooplastest kolonistidega üle maailma, kõigile mandritele peale Antarktika. Eesti alale jõudis tuhatkond aastat tagasi. Nii on ta loomult lõunapoolsema levikuga. Eesti klimaatilised tingimused ning teiste liikide konkurents on inimasulatest väljas talle liialt karmid.Koduhiir on tuntud oma iseloomuliku uriini ja muskusnäärmete eritise leha poolest. Selline hiirelehk on teinekord haistetav uksest sisse astudes majas, mille hiired on asustanud. Koduhiir tegutseb valdavalt öösel ning väldib eredalt valgustatud kohti. Kes on elanud koos hiirtega, teab, kuidas päeval vaikse maja seina vahelt kostab pärast öö saabumist usinat krõbistamist. Niimoodi võib olla raske uinuda.
Koduhiire peamiseks looduslikuks toiduobjektiks on seemned ja teised viljad. Seetõttu on koduhiir olnud märkimisväärne viljasalvede kahjur. Usun, et tänapäevastes viljasalvedes on võetud kasutusele piisavad meetmed hiirte eemale hoidmiseks. Kodudes ei ütle ta ära ka muust inimese juures saadavast toidust nagu liha, rasv, juust, kartulid, õunad jms. Proovib hammast ka seebi ja plastikust kausi serva peal ning läbipääsuks närib augu põrandaliistusse. Lisaks toidu ja vara rikkumisele on koduhiirt seostatud nakkushaiguste levikuga. On siiski leitud, et tõsiste nakkustega nagu katk on seotud eelkõige rotid, mitte koduhiir. Võimalik, et koduhiire ebameeldivad kaasnähud olid põhjuseks, miks samal ajal tema levila lääne poole laiemisega sai Mesopotaamias metskassist kodukass.
Leethiir on aktiivne ööpäev läbiLeethiir on Eesti kõige arvukam imetaja. Meie piirkonna põline asukas, kes levis siia tõenäoliselt umbes 8 000 aastat tagasi. Tema lähemad sugulased on uruhiired, kellega ta sarnaneb suhteliselt ümara pea ja lühikese saba poolest. Erinevalt enamusest hiirtest on leethiir aktiivne kogu ööpäeva jooksul, tegutsedes ka päeva ajal, kuid peamine aktiivsusaeg on hämarikus.Asustab peamiselt leht- ja segametsasid, kuid ka niite. Inimeste kodudesse satub harva. Pesa rajab maa alla urgu, mille vooderdab sambla ja heinaga. Sarnaselt koduhiirega kogub toiduvarusid. Ta on taimtoiduline, sööb pungi, puukoort, juuri, lehti, seemneid ja vilju. Ise on ta sagedaseks, vahel isegi peamiseks toiduobjektiks paljudele väikekiskjatele ja röövlindudele. Niisiis on tal tähtis roll looduses, olles võtmeliigiks ökosüsteemi elurikkusele.
Leethiirega seotud ohtudest tasub mainida, et liik kannab Puumala hantaviirust, mis põhjustab inimesel hemorraagilist palavikku. Samuti on kõrge arvukuse korral peetud teda metsakahjuriks, kuna närib noorte puude võrseid ja juuri. Viimast saab majandusliku kahjuga seostada siiski vaid erakordselt kõrge arvukuse korral. Kuna liigil on palju looduslikke vaenlasi, siis Eesti oludes on selliste populatsiooni puhangute tõenäosus väga madal. Küll aga tasub tähele panna, et läbi selle seose on ka röövloomadel ja -lindudel oma tähtsus ka puidu tootmisele suunitletud metsamajanduses.
Jaanus RemmTartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur
Zooloogid 2.0.
Jätkub ajakirjas
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.