lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Katrin Toome käib koeraga rändamas

„Koeraga reisimine on hoopis teistsugune ettevõtmine kui ilma koerata reisimine,“ jagab oma kogemusi saatejuht Katri Toome.

Katrin Toome, kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid ja millised loomad olid teie peres lapsepõlves?
Seni kuni mäletan, olen alati suur loomasõber olnud. Ka minu ema oli väga suur loomaarmastaja. Minu lapsepõlves oli meil üks ütlemata vahva, kollane, karmikarvaline koer, kel olid taksi jalad, hundikoera pea ja imeilusad suured, kikkis kõrvad. Nimi oli tal Ardi. Ardi oli uskumatult intelligentne koerapoiss, keda tundsid kõik meie suure Mustamäe maja elanikud ja suvilanaabrid. Ardi oli üks isemoodi koer, väga iseseisev, sõbralik ja tark. Magas voodis ning autos oli juhi kõrvaliste vaid tema koht. Helge mõistuse tõttu kutsuti teda naljatamisi Hardi Tiiduseks. Ardi oli kuusteist aastat meie pere päike ja minu parim sõber. Kui ma olin 11-aastane, tuli Ardile seltsiks ka üks metsiku loomuga kass Kiku.

Millal ja kuidas sattus teie perre koer ja kuidas on tema nimi?
Mul on alati koer olnud. Kaks koera olen võtnud ka varjupaigast – mõlemad olid väga heasüdamlikud, tublid ja truud koerad. Rotveiler Karu ja pikakarvaline Saksa lambakoer Jazz.
14 aastat tagasi, mil mu tütar käis algklassis, tahtis ta väga omale sõpra ja seltsilist. Pärast seda kui ta loomakauplusest tõi koju hiire, otsustasin võtta talle seltsiks koera. Et ma eelistan suuremat kasvu tõuge, jäid esialgu silma Iiri setter, kuldne retriiver ja labrador. Otsustasime labradori kasuks.
Sel ajal oli labradore veel Eestis väga vähe. Meie valik osutus ilusa, musta värvi kasukaga poisi kasuks.
Kui läksime oma välja valitud kutsikat vaatama, jooksis mul aga aina kannul koeramamma koos ühe helekollase kutsikaga. Nii juhtuski, et tulime koju hoopis imearmsa, heleda kasuka ja roosa ninaotsaga koeratüdrukuga. Koeraemme ilmselt otsustas, et meist saab tema koeratüdrukule uus pere. Nimeks sai meie uus pereliige Exley. Hüüdnimeks Ekspert.

Olete tuntud telediktor ja praegusel ajal Tallinna Televisiooni uudistediktor, kui palju jääb teil vaba aega koeraga tegelemiseks ja jalutamas käimiseks?
Minu hommikud algavad sõnadega "tere hommikust Exley" ning õhtul "Ilusat und, Exley". Et Exley pole veel rääkima õppinud, soovib tema mulle "toredat päeva" ja "head ööd", surudes oma märja nina mulle põse vastu.
Jalutada armastame me väga, umbkaudu kolmetunniste vahedega teeme väiksemaid jalutuskäike, õhtul aga pikema jalutuskäigu.
Kuna Exley on juba eakas vanaproua, siis suurem osa päevast möödub tal oma pesas pikutades ja tukkudes. Elame me kahekesi, seetõttu on meil üksteise päralt pea kõik minu tööst vabad hetked. Koos käime poes, suvel grillimas, suvilas muru niitmas jne.

Mida põnevat olete koeraga ette võtnud ja milliseid trikke ta teha oskab?
Exley on mul tõeline reisikoer. Oleme mitmel suvel käinud autoga Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Saksamaal. Temal ei ole reisimise vastu midagi, auto on suur ja reisiajaks on talle väga mugav pesa autosse tehtud. Uued kohad ja lõhnad on väga põnevad ja ka minul pole midagi selle vastu, et veidi tihemini peatuseid teha, selga sirutada ja kohaliku eluga tutvuda.
Koeraga reisides peatud hoopis teistsugustes paikades kui koerata reisides. Tänapäeval pole probleem leida ka hotelli, kus lemmikloomaga peatuda.
Nüüd, eakana, ta enam trikitada ei armasta, nooremana õppis aga labradorile omaselt väga kiiresti selgeks nii trikke kui teinekord ka lollusi.
Näiteks oli kunagi selline naljakas periood, et ta armastas näpata laualt viinamarju. Nii kui selja keerasid, olid viinamarjad laualt kadunud ning koer matsutas isukalt.
Eks ta ole hullemategi koerustükkidega hakkama saanud- aastaid tagasi elasime Kiisal, oma majas. Vahel õnnestus tal hoovist välja saada, ükskord aga kuidagi ka naabrimehe tuppa pääseda. Naabrimeest ennast toas ei olnud, küll oli aga laual äsjavalminud seapraad. Naabrimees ise oli just läinud naisele bussivastu ja kogemata oli uks irvakile jäänud. Koju jõudes oli üllatus suur, kuna praad oli laualt kadunud. Rasvased käpajäljed reetsid...
Teine kord aga olime oma kortemaja hoovis kui just naaber tuli poest. Hetkeks tõstis ta autost poekotti maha, sekundiga oli Exley pea kilekotis ning hetk hiljem kotis olnud suitsuvorst kõhus. Kui tänaval jalutades tuleb vastu keegi kilekotiga, jälgib Exley juba kaugelt koti lähenemist ja püüab nuusutada, mis kotis head on.
Eks ma oska seda muidugi juba aimata ja seetõttu hoian teda kilekotiga inimestest targu eemal. Veidi ehmatav võib olla kui üks suur koer oma pead üritab kotti suruda.
Toit lihtsalt ajab labradori pööraseks. Isegi naabri kanade jõusööt meeldis talle väga. Ma imestan, et ta pole aastatega õppinud külmkapiust avama. Toauksi avab küll.

Milline on teie koera lemmiksöök ja kui palju ta päevas sööb?
Exley lemmikud on Ossi seakamara krõpsud. Labradorile omaselt sööks ta meeleldi palju ja kõike, ent vanuses on liigesed juba nõrgad, mistõttu peab väga hoolikalt kehakaalu jälgima, et keharaskusega jalgadele liiga ei teeks. Sööb ta põhilise toidukorra hommikul, peale jalutuskäiku ning peale hilisõhtust jalutuskäiku saab väikese ööpala- tühja kõhuga on ju halb tududa.

Kes koeraga siis tegeleb, kui teid kodus pole?
Eks vana koer ole harjunud minu elukorraldusega. Õnneks on mul graafikuga töö ja elan töökoha lähedal. Seetõttu ta väga palju üksi ei olegi. Ta käib minuga ka palju kaasas. Sõbraliku koeraga ei ole probleemi käia sõpradel külas või vanalinna kohvikus päiksepaistet nautida. Ka minu sõbrad armastavad mu koera ja Exley ka neid.
Kas peale koera on teie peres ka teisi loomi?
Ei. Elame kahekesi.

Millised on teie tulevikuplaanid, kas plaanite veelgi mõnda looma oma perre juurde võtta?
Mulle väga meeldiks kui mul oleks mitu koera. Kiisal, oma majas elades oligi mul kaks koera – minu vana labrador ja suurepärane, varjupaigast võetud, pikakavaline Saksa lambakoer Jazz.
Exley ja Jazz olid suured sõbrad ja armastajad. Kui Jazz suri, oli see suureks löögiks mulle, veel suuremaks aga Exleyle.
Nüüd elame aga Exleyga kesklinnakorteris, mis ei võimalda lemmikloomi juurde võtta. Seda enam jääb mul aga aega jagada armastust ja hoolt oma kallile Exleyle, kes juba üle 14 aasta on kinkinud mulle igasse päeva rõõmu ja armastust. Ka mina armastan oma koeraprouat väga ja teen kõik selleks, et tema päevad oleks helded ja päikeselised.

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar