Kati – 20aastane kass
Missugune võiks välja näha üks 20aastane kass? Ka kuidagi raugalik? Tuleb välja, et mitte.
Kaia ja Jüri Roosa kass Kati tuleb ukse peale vastu. Kati püha missioon on kõiki tulijaid tervitada. See tehtud, võndib Kati minu ja Kaia kannul kööki, hüppab nõtkelt köögikapile ja keerab end kerasse lambi alla, kus ta kogu interjuu aja õndsalt põõnab.
Katiga on kõik nagu vastupidi. Kati on kogu elu olnud õueskäiv, hiiri ja rotte püüdev nii-öelda töötav kass. Õueskäivad kassid ei ela eluilmas nii vanaks.
Kati on elanud poekrõbinate ja poekonservide, mitte veterinaarapteegi hõrgutiste peal. Poekrõbinad teatavasti tegevat iga kassi lõpuks haigekss, aga Kati ei ole mitte kordagi haige olnud. Ja 14. augustil sai mustavalgekirju Kati 20aastaseks.
Kassihingede saladus
Kati on sündinud 1994. aastal, nii et ta on kaks aastat noorem kui Eesti kroon. Eesti krooni paraku ei ole enam ammu, aga Kati on, kindel kui aamen kirikus.
„Meie tütar Paula saab varsti 21aastaseks, nii et sellest ajast, kui tema mäletab, on Kati kogu aeg olemas olnud, ja Punn oli siis juba vanem soliidne kass, kes pidas liivakastis mängival tüdrukul silma peal,“ ütleb Kaia.
Mustavalgekirju Punn elas 17aastaseks. Katist rääkides ei saa Punnnist üle ega ümber, sest Punn oli Kati vend. Mitte samast pesakonnast, vaid eelmisest, aga Kati ja Punn olid ühe ja sama ema, ja mis eriti tähelepanuväärne - ka ühe ja sama isa lapsed. Punn oli Katist kolm ja pool kuud vanem, ja 17 aastat olid ja liikusid Punn ja Kati Jüri ja Kaia väikeses majas nagu mustavalgekirju komplekt, ja tegelikult on nad komplekt tänini.
Kaia ütleb, et pärast seda kui Punn igavikku läks, on ta kuidagi nagu Katiga üheks saanud. Rahulikuma loomuga Punni olemus oleks nagu Katisse lahustunud, sest esialgu oli Kati pöörane kass, aga enam ei ole. Kati on muutunud üha punnilikumaks, nii et Punn ja Kati on kuidagi ühes kehas nüüd koos.
„Eks sellest ole raske aru saada, aga nii see on jah,“ ütleb Kaia.
Tegelikult peaks aga Katist rääkides alustama isegi mitte Punnist, vaid veel kaugemalt. Alustama peaks vöödilisest Brunost, kes oli Kaia ja Jüri esimene kass, sest nagu Kaia ütleb, käivad asjad ikka nii, et esialgu kolitakse kokku, siis võetakse loom ja alles siis saadakse lapsi.
Miks Bruno Jüri ja Kaia Nõmme majja tuli, seda täpselt ei teata.
„Ju siis kuidagimoodi oli seda kassi vaja,“ ütleb Kaia.
Kaia lapsepõlvekodus oli kass, proua Ints, ja Jüri jälle olla vist nagu tahtnud kassi, aga millegipärast ei võetud.
Nii et Bruno kohta, jah, täpselt ei teata ega mäletata.
Kindel on aga see, et kõigepealt oli proua Nurr, ja proua Nurri teatakse ja mäletatakse küll.
Nii et jah, 20aastasest Katist rääkides tuleks ehk alustada hoopis proua Nurrist.
Nii nagu olid vöödilise proua Nurri pojad Kati ja Punn, oli vöödilise proua Nurri poeg ka Bruno.
Proua Nurr elas Nõmmel Hiiu-Maleva tänavas ja oli tähelepanuväärne ja viljakas kass. Kõik oma pesakonnad sai ta abikaasaga, kes oli mustavalgekirju. Nii et vöödiline Bruno oli emasse, mustavalgekirjud Punn ja Kati aga isasse.
Kui Bruno aeg täis sai, võtsid Kaia ja Jüri majja uue kassi, Punni, kelle proua Nurr sünnitas igati auväärses eas: 14aastaselt.
Kuidagi geneetiliselt päris Punn istumispaiga Kaia ja Jüri verandal lillekastis, täpselt sama koha peal, kus oli armastanud istuda Bruno, kuigi Punn ei olnud kunagi Brunot näinud ega teadnud Bruno istumisspaigast lillekastis midagi.
Kahte kassi Kaia ja Jüri majja võtta ei kavatsenud, nii et kui 14aastane proua Nurr sai kolm ja pool kuud hiljem oma mustavalgekirju isandaga uue pesakonna poegi, siis Katit Kaia ja Jüri poole mõnekuusele Punnile järele ei kolitud.
Kassid (jõulu)puu otsas
Esialgu oli Kati hoopis Kaia ema kass ja tema nimi oli hoopis Kitty Madonna.
Kitty Madonna oli pöörase loomuga kassipoeg, magas päevad otsa ja ema töölt tulles hakkas traageldama. Lõpuks oli Kaia ema Kitty Madonnast nii kurnatud, et Kaia ja Jüri kolisid loomakese enda juurde ümber.
Esimene päev Kaia ja Jüri juures lõppes suure nutuga, sest Kitty Madonna kadus ära. Kui Kaia ja Jüri kogu pisike Nõmme maja oli mitu korda pea peale pööratud ja Kaia lõpuks nutma hakkas, ilmus seina vahelt Kitty Madonna ja ringutas.
Ajapikku muutus Kitty Madonna Katinnaks ja sealt oli Katini üsna lühike maa. Katiks ta jäigi. (Punni nimi, mis seal salata, oli esialgu Guido Ludwig).
Esimesed jõulud Kati ja Punniga on Kaial selgesti meeles: klaasist munad loobiti okste pealt alla, kuuse otsas istusid kassid. Igal õhtul käis üks madin ja trall.
Kaia ja Jüri pigistasid kramplikult silmi kinni ja lootasid: kunagi pidi see tants ja trall ometi lõppema, kunagi pidid Kati ja Punn magama jääma. Ja eks nad lõpuks jäid kah.
Peale selle oli noorel Katil komme käppadega puhvetikapi klaase trummeldada. See tegi põrgulärmi ja otse loomulikult harrastas Kati trummeldamist öösiti.
Üldse pidi noor Kati kogu aeg midagi tegema. Kui Punn läks punktist A punkti B otse, siis Kati tegi ringi või siksaki.
„Punn oli stoiline,“ ütleb Kaia. „Ta võinuks vabalt mõnes riigiettevõtte nõukogus töötada. Ja tal olid maailma kõige ilusamad ja ümaramad silmad.“
Omavahel olid Kati ja Punn suured sõbrad. Kui Kati ja Punn õues käisid, siis ronisid nad alatasa puude otsa ja neid ühe Nõmme maja hoovil juba jätkub.
Õnnetul kombel ilmutasid Kati ja Punn silmapaistvat osavust üles-, kuid mitte allaronimises.
„Jüri on sooritanud lugematu hulga silmapaistvaid akrobaatilisi trikke, et kasse alla tuuua,“ meenutab Kaia.
Pasteediga laudtee
Iga kord aga akrobaatikast ei piisanud, nii et välja tuli kutsuda tuletõrjujad, kes tõid kassid puu otsast alla. Kord ei piisanud isegi tuletõrjujaist, kes kitsukeses aias ei pääsenud autoga puule ligi. Olukord tundus väljapääsmatu. Oli jaanuarikuu, väljas kümme kraadi külma, ega siis kasse saanud puu otsa jätta.
Kaia ja Jüri ehitasid magamistoa aknast laudtee puuni. Laudtee määriti enne pasteediga kokku, et ehk siis Kati ja Punn tulevad laudteed mööda tuppa, aga Kati ja Punn ei tulnud. Siis otsustasid Jüri ja Kaia kassid puu otsast kanalisatsioonitoruga alla lükata ja lükkasid ka.
„Kass kukub ju alati käppadele,“ ütleb Kaia.
Igaks juhuks oodati siiski neljast nurgast pingule tõmmatud voodilinaga puu all.
Külla kas või kamina kaudu
Üks mis Katile ja Punnile meeldis, oli külas käia. Kati ja Punn said üsna ruttu selgeks, et kui lihatööstuses töötav naabrimees koju jõudis, siis oli oodata üht-teist paremat ninaesist. Nii sättisidki Kati ja Punn end igal õhtul kindlal ajal naabrimehe manu nagu puhvetisse ja pistsid suitsutatud doktorivorsti.
Kui naabrimees ära kolis ja asendus üldse mitte lihatööstusemehega, siis läks Kaia uutele naabritele rääkima, et vat nüüd on niisugune lugu, et peale maja saite kassi kah manuliseks. No ja nüüd käib Kati endiselt sealsamas majas ja pistab õhtuti suitsutatud doktorivorsti. See on kindel kui aamen kirikus, isegi niivõrd, et naabrite väike poeg tõstis kord hädakisa: söögiaeg on ammugi käes, kass on kah kohal, nii et kus on siis söök?! Kus on vorst ja kus vorstivõileib?!
Kui mõnele naabrile tulevad külalised, siis on Kati alati kohal, ja mitte nurga taga luusimas, vaid nagu mees muiste suhtumisega, et teda on kutsutud.
Hüppab toolile ja…
Punngi käis mõnikord üksi külas. Kord pugenud Punn perenaisest vanaproua äraolekul majja ja kaminasse. Kui vanaproua koju naasis ja end õhtul magama sättis, ilmunud kaminast Punn, ringutanud ja raputanud end, nii et vanaproua pidanud rabanduse saama, aga ei saanud. Ja Punn kulus ajapikku tahmast puhtaks. Pesema teda keegi ei hakanud, sest ta oli nagunii enamjaolt must.
Kord jälle kukkunud Punn diivani taha ja jäänud sinna kinni. Koju tulnud naabreid võtnud vastu loomalik hädakisa. Mööbel tõsteti ringi ja Punn päästeti.
Ajaga väljateenitud õigused
20aastase Katiga nii pööraseid lugusid enam ei juhtu. Kati tormiline noorus on selja taga ja unustatud. Kati on pensioneerunud, nagu Kaia ütleb, ja võtnud vastu ka mõned põhjapanevad otsused, mida ei vaidlustata.
Üks otsus, mille Kati oma kõrges vanuses on teinud, on see, et ta ei pese enam käppasid, nii et need pole enam kiiskavvalged kui kajakatiib, vaid hallid.
Kaia ja Jüri kaalusid tõsiselt, kas enne fotografeerimist määrida Kati käpapõhjad pasteediga kokku, et ehk Kati siis peseb käpad valgemaks, aga jätsid selle siiski tegemata.
„Küllap on see Katil pikalt kaalutud ja läbi mõeldud otsus,“ ütleb Kaia Kati pesemata, hallide käppade kohta. Ja las ta siis ollagi.
Mõnikord üliharva Kati siiski käppasid pesevat ja siis hoiavad Kaia ja Jüri hinge kinni, et mitte vanadaami tähtsa töö juures segada.
Üldse on Kati välja teeninud õigusi, mida Brunol ja Punnil ei olevat olnud. Näiteks õiguse laual käia. (Mis, nagu vanu fotosid vaadates selgub, on siiski illusioon, sest fotodelt avastame laual lesiva Punni, nii et selle laualkäimisega on vist nii nagu sellegagi, et suved olid vanasti soojemad ja rohi oli rohelisem…)
Igatahes laual Kati käib.
Ja kui Kati õhtul magamistuppa saabub, ees ilme, et täna ta magab pererahva voodis, siis ta ka magab. Kaial ja Jüril ei ole kombeks Katiga vaielda.
„Noores eas kass katsetab piire, vana kass lihtsalt teeb ja kõik aktsepteerivad seda,“ ütleb Kaia. Ja seda, et mõned asjad lihtsalt tuleb ajaga välja teenida.
Tähelepanekuid päritolu teemal
Haige, nagu öeldud, ei ole Kati kunagi olnud. Kõige lähemal oli Kati haiguskahtlusele siis, kui ta tuli tuppa, käpad veripunased, ja tippis maja veripunaseid jälgi täis. Ehmatus oli suur, aga lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli värske värviga. Küllap oli keegi lähikonnas midagi üle võõbanud.
Ükskord oli Kati viis päeva kadunud. Kus ta oli, pole teada. Võimalik, et see oli mõni pikaleveninud külaskäik, aga sealtki ilmus ta koju küll valjusti karjuvana, aga muidu igati ühes tükis ja täie tervise juures.
20aastasele Katile meeldib üle kõige köögis olla, ja see tundub igati mõistlik otsus. Talvel on köögis pliidi all tuli ja kui ei ole, saab lambi all põõnata.
„Ja eks toidu lähedal on ju kah igati mõistlik olla,“ ütleb Kaia.
Näiteks kana keetmist jälgida – see on äärmiselt tähtis toiming – ja koos Jüriga hommikuti kohvi juua, nii et Jüri joob kohvi ja Kati piima, kuigi viimasel ajal harvem, sest Kati kõht enam piima suurt ei kannata.
Kati on, muide, kurt, aga saab elukogemuse najal kõik asjad aetud, sest ta teab, kuidas asjad käivad.
Kui Kati ja Punn elasid kahekesi, oli number üks Punn, kelle järgi number kaks Kati joondus. Punn oli distsiplineeriv organ.
Nüüd on number üks ja distsiplineeriv organ Kati ja number kaks ja distsiplineeritav on noor Arno, sest ega siis kahe kassiga harjunud Kaia ja Jüri saanud pärast Punni lahkumist Katit üksikuks kassiks jätta.
29. oktoobril kaheaastaseks saav vöödiline Arno on väljanägemiselt erakordselt peen ja maduja kehaga kass. Tal on kõrged, tugevad käpad ja suur kondine pea. Arno päritolu paraku pole siiski nii peen, kui võiks väljanägemise järgi arvata.
Arno on Kaia ja Jüri esimene kass, kes polegi proua Nurri poeg. Kaia ei saa ütlemata jätta, et seda on tunda kah. Arno olevat kohe täiesti teisest puust kass.
Arno nimelt on pärit Nõmme asemel Männikult. Ja siis on Arnoga veel niisugune lugu, et Arno on vallaslaps. Arno ema on Mahla tänavas elav Trühvel, igati ontlik maadam, aga isa on teadmata. Kaia ütleb, et Arno isa on Männiku pätt. Et proua Nurri pojad ei hammustanud kunagi ja olid väga viisakad ja…
„Noh, Arno on kah muidugi viisakas, aga…“ ütleb Kaia, mõtleb ja lisab siis nagu häbelikult, et kui Arno ema nüüd loeks, et Arno on pätt või et Arno isa on pätt, ega see Arno emale meeldiks. „Aga ma ei usu, et ta loeb,“ sõnab Kaia.
Võimalik, et tolle õnnetu päritolu tõttu ei lubagi Kaia ja Jüri Arnot õue ilma rihmata. Nii et Arno on rohkem tubane kass. Arnol on punane, graveeritud nimeplaadiga kaelarihm, ja jalutusrihm, ja siis väikene tokk, millega Arno naelutatakse rihma pidi maa külge. Noh nii, nagu ketitatakse lehmi või lambaid, et ei läheks liiga kaugele ega kaoks ära.
Arno nimega oli kah, nagu ta oli. Kui Kati oli esialgu ultrapeen Kitty Madonna ja Punn oli peen Guido Ludwig, siis Arnost pidi esialgu saama peaaegu et lihtlabaselt Luupea, aga see langes kuidagi ära. Arnost sai ontlikult Arno, mis sest, et Arno pea on luine ja suur.
Tänu Kati välja võideldud privileegidele on Arno kogu aeg tohtinud käia laual ja magada voodis. Ja eks ta seda tee kah.
Vana Kati võttis noore Arno vastu nii, et ei pannud teda esialgu üldse nagu tähelegi. Suuremaid ekstsesse Kaia igatahes ei mäleta.
„Eks ta oli ju harjunud teise kassiga koos elama,“ ütleb Kaia.
Seitse saladust, kuidas nii vanaks elada
Ah et mis see Kati kõrge ea saladus siis on? Poolteist tundi intervjuud on möödas ja…
Noh, tundub ikka, et esiteks geenid ja teiseks korralik lastetuba.
Kolmandaks elu jooksul kogutud korralik sotsiaalne kapital: regulaarne suhtlemine naabritega.
Neljandaks maalähedane ja lihtne toit: piim, keeduvorst, konservid ja krõbinad, ei mingeid springleid ja kringleid.
Viiendaks korralik pererahvas, kes ei pea paljuks kassile teise korruse aknast puulatva laudteed ehitada. Mis siis, et see on täiesti tarbetu ja kass seda ei kasuta. Tähtis on suhtumine, printsiip.
No ja eks kuuendaks ikka Arno ka. Mõnikord vaatavat Kati ringi siplevat-saplevat Arnot niisugusel ilmel, et lapse asi. Et kas tõesti on midagi paeluvat?! Aga ei ole. Kõike on juba nähtud ja. Aga huvitav on Arno igatahes. Huvitav jälgida.
Seitsmendaks uudishimu. Elu ja ümbritseva vastu vastu tunneb Kati elavat huvi.
Kati hüppab nõtkelt ja kõnnib kebjalt, nii et ta võiks ka joosta, aga ei jookse. Tõenäoliselt sellepärast, et ei ole põhjust. Eks ole joostud ka ja. Aga ta jälgib.
Üle-eelmisel suvel püüdis ta oma seni viimase roti. Jahti ta enam ei pea, aga jällegi – Kati jälgib. Lehti ja linnukesi.
Verandal on Katil tal oma tool, kus ta päikeselaigus põõnab ja tulijaid teretab.
Mõnikord sandima ilmaga, mõtiskleb Kati lävel, kas minna õue või mitte. Tahaks nagu minna, aga ei ole nagu seda olemist… No ja siis ei lähe ka. Või siis ikkagi läheb ja toimetab õues. Ega tänapäeval nii ei saa, et ei tee ega toimeta.
Seitse asja. Nii lihtne see ongi!
Nii et jah, midagi rabavat Kati ei tee. Nagu Kaia ütleb, on rabavus see, et Kati on olnud kogu aeg olemas. Et mitte keegi Jüri ja Kaia peres ei kujuta elu Katita ette. Ja veel on rabav see, et Kati on elanud nagu kahte täiesti erinevat elu: oma pöörase nooruse ja selle teise, kus ta on lõpuks üdini korralik ja ülisoliidne kass.
Kaie Ilves
Foto: Andres Hion